parem käsi kõhkles ja tõmbus enne uksekella helistamist vähemalt viis korda tagasi. Jumala pärast, mida öelda? Tal polnud vähimatki aimu.
Viimaks tõi kell peaaegu aegluubis kuuldavale lollaka, kägiseva, viisist väljas koleda muusika vene estraadi kullavaramust.
Simone seisis äkki tema ees tumesiniseks tõmbunud silmade ja umbes sama tooni silmaalustega. Ta kandis KOFFi õllekirjaga pleekinud punast särki ja ilmet, nagu kavatseks iga sissetungija sealsamas ära tappa.
„Tere,” lausus Erik kohmetult, teadmata, mida edasi öelda. Juba esikust õhkus paanikat ja meeleheidet – sedasama, mida ta nii peljanud oli.
„Sina…?” vaatas Simone talle üksisilmi otsa ega poetanud ainsatki nalja. „Kust sina nüüd siis siia said?”
Erik langetas poolkogemata pilgu ta jalgadele ja täheldas, et Simone oli särgi all paljasääri. Tema nahk tundus sinakasvalge, peaaegu läbipaistev.
„Sa ei tulnud kooli,” sõnas Erik midagigi – lootuses, et Simone ta tekkinud tupikust välja aitab. „Mis juhtus?”
Suured silmad, millest enamiku moodustasid mustad pupillid, puurisid end tema pilku kinni. Ahastavalt, umbusklikult, kohkunult, otsustavalt ja tänulikult.
„Tule sisse,” ütles Simone. „Kuule, oota, las ma oksendan korraks.”
Erikut peaaegu jõuga kõrvale tõugates sukeldus ta pisikesse vetsu sealsamas esiku kõrval. Simonest jäid maha üksnes tagasihoidmatu öök ning kerge higi- ja hirmulõhn. Erik tundis, kuidas ta jalad paratamatult nõrgaks muutuvad. Siin olidki asjad väga pahasti.
Ta istus tuimalt valgele moodsale jalatsikapile ja ootas Simonet.
Nüüd vaatas seesama ainitine, klammerduv pilk talle uuesti tualettruumi ukse vahelt vastu.
„Kas sina tead, mida nüüd siis teha? Mu vanemad on Soomes, nad sõitsid üleeile ema näituse avamisele… Aga mu vend on… oli… vist selle laeva peal…? See ei uppunud ikka ära ju? Või arvad, et uppus?”
Vastumeelsuse, hirmu, vapruse ja haledaks tegeva õrnuse seguga tõusis Erik püsti ja astus oma väikese pinginaabri juurde. Tema käed, just need, mille pärast ta Eesti esindusmeeskonna ja parima klubi eest palle püüdma valiti, osutusid korraga täiesti kasutuks. Neid käsi oli korduvalt kiidetud – et vaatamata üsna lühikesele kasvule ühe väravavahi kohta tegutsevad need ülimalt kiiresti.
Aga praegu mitte. Simone seisis, õlad longus, tema ees ja Erik ei osanud teda emmatagi. Oleks tahtnud, aga ei julgenud. Ei osanud. Samas ei tohtinud ta selles olukorras öelda: „Ma ei oska.”
„Lähme, vaatame sinna laevaterminali,” pakkus Erik päästva mõtte tekkides. „Tule minuga kaasa, võtame takso ja lähme. Kohapeal teavad nad ikka rohkem.”
Simone kiiret hingamist oli kogu aeg kuulda. Erik peaaegu tundis ta rabelevaid südametukseid, kui tüdruk kohmakaid vateeritud pükse jalga ajas ja ukse sneprisse lasi, ise vaikides ning ülekere lõdisedes.
Jumal tänatud, et Erik tuli. Või siis oli sunnitud tulema.
2014
„Järgmine kord mängid, vanamees, ma luban sulle!”
Erik juba ootab omamehelikku laksu õla pihta – nii, nagu Minka neid alati jagab, ja saab kohe ka selle osaliseks. Vanamehe tiitlit ta muidugi ei oota, sünnipäeva puhul seda vähem. Samas on seegi täiesti minkalik.
Kolme aasta jooksul, mil Marko Minka tema klubi treenib, on Erik muidugi palju õppinud. Ja vähemalt esiotsa seda perioodi oma mängijakarjäärist tänu treenerile tõepoolest ka nautinud. Paljudele, eeskätt kohtunikele, on Minka täiesti vastuvõetamatu: keevaline, lärmakas, kompromissitu. Ikka juhtub, et vend tuleb juba poole mängu pealt treeneripingilt minema kupatada. Aga fakt on seegi, et kolm aastat järjest on nende klubi Triumf tema vedamisel Eesti meistriks tulnud.
„Ja vanamees pole sa muidugi,” jätkab Minka sama hoogsalt, „kolmkümmend kuus pole väravavahi jaoks mingi vanus. Paned veel viis-kuus-seitse aastat rahulikult. Sa mõtle, mina lõpetasin ründajana kolmekümne neljaselt. Kiirust polnud enam ja vsjoo, perses, noh.”
Ärevalt, nagu tal tagasisidet oodates kombeks, jääb Minka teel staadioniväravani seisma.
„Jah, aga kas see mõte ikkagi ei häirinud sind?” küsib Erik otse. „Kas sa teadsid kohe, mida edasi teha tahad?”
„Mis variant mul oleks olnud?” põrutab Minka. „Ma olin juba enne mängiv treener… Tõesti ei tulnud pähe kelneriks või taksojuhiks minna. Loll olin! Äkki oleks rohkem pappi kokku ajanud.” Erik saab uue laksu vastu õlga ja treener toob rinna vappudes ning lumivalgete, klaveriklahvitaoliste hammaste välkudes kuuldavale müriseva naeru.
Erik üritab tema huumoriga kaasa minna ja mainib võltslõbusalt:
„Mind nimetati ajalehes vanameistriks juba mingi neli või viis aastat tagasi.”
„Jäta nüüd järele,” jätkab Minka ning lisab vahelduseks sammu, „see on selge, et kondid ja liigesed pole enam kahekümneaastase omad, ikka tekivad traumad, aga vaata mind! Ma olen kümme aastat sinust vanem ja ikka veel pandav! Naised lähevad jalgpallurite peale alati märjaks. Ja erinevalt neist meie hind ainult kasvab, kui juustesse natuke hõbeniiti ilmub. Ha-ha-haa!”
Ise oma naljast ilmselgelt vaimustusse sattudes viskab Minka paksude kuldkollaste ja läikivate juustega pea kuklasse ning naerab nii, et kurgunibu peaaegu paistab.
Erik teab, et see on tühipaljas huumor. Minka naine Kaia on mehest paar aastat vanem – tõeline, ajatu ja stiilne Marilyn Monroe tüüpi kaunitar, keda alailma seltskonnaajakirjanduses eksponeeritakse. Minka on tema üle tegelikult hirmus uhke ja see pole kellelegi märkamatuks jäänud.
Pandavate jalgpallurite teema jätkuks seisab staadioni kõrval tänavalaterna all väike tume kuju, pabertuutu näpus.
„Tere! Palju õnne!” astub ta lähemale ja Erik tunneb Lily ära. „Facebookis oli kirjas, et teil on täna sünnipäev. Ma ei tea, tõin natuke lilli või midagi.” Ta ulatab lahti pakkimata tuutu Erikule, kelle näole valgub kimbatusega segatud naeratus.
„Einoh, aitäh!” kostab ta. „Selle pärast ainult tulidki?”
Lily õienuputaolisena tundunud suu tõmbub meeleheitlikuks kriipsuks enne, kui ta pisut väriseval häälel tunnistab:
„Mhh! Te ju lubasite mind aidata.”
Stseeni kangestunult pealt vaatama jäänud Minka reageerib esimesena, väljendades suurimat hämmingut. Mida muud siis veel.
„Einoh, vana,” pomiseb ta, „sul on ikka tõesti vist keskeakriis. Motikat ei taha osta?”
Igaks juhuks läheb Minka lihtsalt minema. Pisike alaealine plika ja tema soosikmängija meeskonnas on kombinatsioon, mis ilmselt liiast tundub, aga sellepärast Erik hetkel isegi ei põe. Kogu oma tulisuse juures on Minka üks arusaajamaid tüüpe üldse. Erik usub veendunult, et suudab treenerile juhtunu ära seletada. Minkast võib sellistel puhkudel lausa tulu tõusta.
Parema meelega oleks Erik antud kohtumist muidugi edasi lükanud. Kahtlemata ta lubas ja kahtlemata peab ta oma lubadusest kinni, ent tal pole siiani vähimatki ettekujutust, kuidas seda teha. Erik on selle üle tõesõna juurelnud, kuid selget lahendust ei paista. Ann-Theale jõuga appi minna ju ei saa.
„Tule, istu mu auto peale. Räägime,” pakub ta Lilyle. Ka see ettepanek kõlab üsna kommionulikult, aga õnneks ei näe ega kuule neid hetkel keegi.
Lily longib kuulekalt temaga kaasa. Ta on parema enesetunde nimel vist kõigega nõus.
Erik keerab süüdet ja küsib:
„Kuidas keemias kontrolltöö läks? Mis hinde said?”
„Kolme,” kostab Lily mõrult ja kinnitab automaatselt turvavöö. „Aga pohui, vähemalt polnud kaks. Ei pea õpsi maha laskma, nagu see Viljandi kutt tegi. Tegelt mõnikord tahaks küll!”
Siis kerkib õhku pinev vaikus ning Erik ei tea,