Janika Vaht

Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“


Скачать книгу

ma ei jää ju siia teab kui kauaks,” naeris Sander diivanile istudes. Talle pakkus nalja, et ma nii mõtlematult ringi tormasin ja tobedat olukorda lahendada püüdsin.

      „Aga mina ei jätnud sinule valikuvõimalust ja sa pidid läbi vihma siia tulema. Ma ei taha, et sa veel haigeks ka jääd. Tule, lähme otsime sulle midagi mugavat ja kuiva selga.”

      „Mis siis saab, kui su vanemad koju tulevad? Näevad, et võõras poiss on su isa riietes ja vedeleb diivani peal nagu tehtud mees. Kuule, nii ikka ei saa. Mai?!”

      Sikutasin Sandrit trepist üles. „Neid ei tule koju.”

      „Kuidas sa tead?”

      „Tean.”

      „Mai, tavaliselt tüdrukud ei kutsu poisse endale niimoodi külla ja ei paku neile oma isa riideid. Eriti siis, kui nad teavad, et vanemad koju ei tule. Mis siis saab, kui ma pole nii hea poiss, kui sulle tundub?”

      Sander seisis trepil minust aste allpool. Mu juuksed olid lokki tõmbunud ja langesid rindadele. Sandri juuksed tilkusid vihmast ning ta vaatas mulle tõsiselt otsa. Mu käsipuu külge klammerdunud käsi hakkas vaikselt ülespoole liikuma, aga Sander haaras sellest kinni.

      „Mis siis saab, kui ma pole see, kelleks sa mind pead?”

      Vaatasin talle kohkunult otsa. „Ma ei peagi sind nii hästi tundma, et sind usaldada. Ma tean, et sa ei ole paha inimene, sugugi mitte selline, nagu sa paista tahad. Lõpeta ära.”

      Tõmbasin oma käe ta haardest välja. See oli imelik. Miks ta üldse midagi sellist ütles? Keerasin ümber ja läksin vanemate tuppa. Sander tuli mulle järele. Ta istus voodi peale ja oli oma mõtetesse vajunud. Kaldusin arvama, et tal on äsjase pärast piinlik. Ta polnud kunagi varem midagi säärast öelnud, aga minu jaoks muutis see olukorra veelgi põnevamaks. Viskasin talle kulunud Ramonesi T-särgi ja mustad teksad, alumisest sahtlist võtsin paari sokke.

      „Eks sa tule alla, kui oled riided ära vahetanud. Märjad asjad võid vannituppa kuivama panna. Vannituba on alumisel korrusel köögi kõrval.”

      Panin vee keema ja võtsin puruteed välja. Neid oli köögikappi kogunenud omajagu. Häda oli selles, et mina olin ainus, kes neid kasutas. Mul oli hea meel, et sain oma lemmikmaitseelamusi kellegagi jagada.

      Sander tuli alla. Ta nägi isa vanas särgis hea välja. Juuksed olid tavapäraselt sassis. Ta istus köögilaua taha. Ulatasin talle tassi trühvlimaitselist teed. See oli üks minu lemmikuid.

      „See on natuke kibe.”

      „Tahad suhkrut?”

      „Ja vahepeal on valus ka,” jätkas Sander oma juttu. Sain aru, et ta ei räägi teest. „Ja mõnikord on tunne, et tahaks alla anda. Aga siis hakkad mõtlema hetkedele, mis teevad selle eriliseks. Hakkad mõtlema nendele hetkedele, mis kuuluvad ainult teile kahele. Mõtled, et oled tähtsam kui teised, sest ta on just sinu välja valinud. Ja siis unustad kogu selle kurbuse ja valu, sest magusad hetked kaaluvad kõik muu üles. Iga väiksemgi liigutus muudab su tähelepanelikuks, iga naeratus teeb su päeva päikeselisemaks ja hellad sõnad panevad su südame kiiremini tuksuma. Võib-olla ei saagi asjade erilisusest enne aru, kui need lõpuks kadunud on. Aga mida sa siis enam ikka neist taga nutad? Praegu tundub mulle, et minu mälestused on muutunud illusioonideks. Need tunduvad justkui paremad, kui reaalsus oli. Aga ma ei mäleta enam tegelikkust.”

      Ma ei julgenud isegi hingata. Ta oli nii aus. Ja aus sai ta minu vastu olla sellepärast, et oli aus enda vastu.

      „See ei peagi kerge olema,” ütles Sander. „Kui sa teed haiget, saad ka ise haiget. Aga nii peabki olema.”

      Vaatasin Sandrile otsa. Tema vaatas tassipõhja ja segas suhkrut.

      „Suhkur rikub tee maitse ära,” ütlesin nukrameelset õhkkonda lõhkudes.

      „Jah, mu isa ütleb seda kogu aeg, aga minu meelest toob natuke suhkrut just maitse esile,” naeris ta, pilk minule pööratud. „Sulle meeldiks mu isa. Ta on pisut sinusarnane. Esmapilgul tundub vaikne ja asjalik, lähemalt tutvudes saad aga aru, et tegemist on kohmaka ja hajameelse inimesega. Järgmine kord pean vist sinu enda poole kutsuma.”

      Ma ei tahtnud, et ta mind enda juurde kutsuks. Ma ei tahtnud, et ta rikuks ära selle, mis meil parasjagu oli. Mis meil oli? Kas me olime sõbrad? Hakkasin teetassi taga välja mõtlema igasugu põhjuseid ja ettekäändeid, miks ma ei peaks teda külastama. Siiski ei jõudnud ükski neist temani, sest sügaval sisimas soovisin ma end Sandriga tugevamini siduda. Ma ei tahtnud olla lihtsalt tavaline klassiõde, kellega külmal sügisõhtul teed juua. Tahtsin olla midagi enamat.

      Sel hetkel taipasin, kui paljut ma ihkasin, aga need soovid pidid jääma vaid minu südamesse, mitte lekkima välismaailma.

      „Ma peaksin varsti minema hakkama,” sõnas Sander. „Kell on juba palju ka. Küllap su vanemad tulevad varsti koju. Ebaviisakas on nii kauaks siia jääda.”

      „Luba, ma eiran tõsiasja, et sa väidad juba mitmendat korda, et mu vanemad tulevad koju. Kui ma ütlen sulle, et nad ei tule koju, siis nad ei tule koju. Miks sa ei kuula, mida ma sulle räägin? Ma võin ju olla hajameelne ja kohmakas, nagu sa ütlesid, aga ma tean, mida ma räägin. Ma teen võisaiu, lähme vaatame filmi.”

      Sander oli vait ega vaielnud mulle vastu. Läksime elutuppa ja hakkasime rumalat komöödiat vaatama. Kumbki meist lesis ühes diivani otsas. Ja enne kui arugi sain, olin unne vajunud.

      Kui ärkasin, oli mulle tekk peale tõmmatud. Telekas oli kinni pandud ja sööginõud laualt koristatud. Kuulsin, kuidas keegi köögis askeldas. Läksin vaatama. Sander pesi nõusid, kuivatas neid ja pani kappi. Nii veider oli näha kedagi võõrast oma kodus tegutsemas. Tundsin, kuidas teise inimese kohalolek muutis selle suure ja tühja ruumi korraga nii täidetuks ja koduseks.

      „Hei,” ütlesin unisel häälel.

      „Sa jäid magama. Panin sulle teki peale. Mõtlesin, et pesen nõud puhtaks ja lähen koju.”

      „Mis kell on?”

      „Hakkab üksteist saama.”

      „Hm…” Ega kellaaeg mulle tegelikult korda läinudki. Mul oli hea meel, et Sander oli nii palju oma aega minule pühendanud. Mulle meeldis, et ta oli sel hetkel veel alles, kui ma ärkasin. Kodu ei olnud kaua nii soe olnud.

      Sander oli üpriski pikk ja hea kehaehitusega. Tema sassis juuksed langesid tihtipeale silmadele ja need tuka all peituvad silmad võisid inimesed jäägitult ära võluda. Kuid see polnud see, mille kütkesse mina langenud olin. Mõtlesin, millal olin ma hakanud Sandrit teise pilguga vaatama. Millal see oli? Olin kindel, et alguses olin ma kartnud temaga vestelda. Olin kartnud isegi silmsidet.

      „Kas ma tohin sind kallistada?” küsisin kõhklematult. Astusin midagi mõtlemata lähemale ja embasin teda. „Tead, kui hea, kui keegi teine veel siin on. Ma lähen nüüd magama tagasi. Jõua ilusasti koju! Head ööd!”

      Kui Sander poleks mulle juhtunut hommikul meenutanud, ei oleks ma seda mäletanud. Ta naeris päris korralikult ja mina otse loomulikult punastasin. See aga andis talle veelgi rohkem põhjust mu üle nalja heita.

      V

      Mõnikord mõtlesin, kuidas see sai juhtuda. Et mina võisin nii lihtsalt armuda. Ja see oligi toimunud märkamatult. Ausalt öeldes nõudis üpriski palju julgust, et seda endale tunnistada. Mõnikord tahtsin ma seda nii väga teistega jagada, samas teadsin, et ei tohi seda teha. Need tunded tundusid valed. Sellegipoolest lubasin endale vahetevahel sosistada, et olen armunud. Kuid see näis kiirustatud ja ma ei tahtnud lõhkuda seda õrnukest pinda, mille peal ma veel püsisin.

      November oli vihmane. Külm ja vihmane. Vahepeal haaras mind kohutav ängistus. Ja tihtipeale oli tunne, et miski pitsitab mu rinda. Kuigi mul polnud selleks õigust, tundsin, kuidas tuhat nõela mu südant torkis, kui nägin Sandrit teistele tüdrukutele naeratamas. See oli minust liiga isekas, kuid ihkasin meeleheitlikult, et Sander tõstaks mind teistest kõrgemale. Seda oli liiga palju palutud. Ja nii ma olingi terve külma novembrikuu oma valuga kahekesi.

      Novembri lõpus hakkas lund sadama. Ühel vaiksel hommikul