vajumas. Aga sind nähes unustas isegi tere ütlemast, väsimusest rääkimata! Nagu uus elu oleks mehele korrapealt sisse tulnud!” Ja jälle hakkas Lea naerma. Kui lauda seejärel jällegi vaikus tekkis, küsis tüdruk äkki sõbrannale tõsiselt otsa vaadates: „Miks sa nüüd äkki sellest rääkima hakkasid? Julia, kas Alariga on midagi pahasti?”
„Ei!” kuulis Lea teist endale kiiresti vastamas. „Alariga pole midagi pahasti. Aga ma pean sulle sellega seoses midagi rääkima. Midagi hästi olulist, mis siis juhtus.” Julia nihutas nagu alateadlikult ennast koos tooliga veel rohkem sõbranna poole ning jätkas vaikse häälega: „Me olime mõlemad teineteise nägemisest nii pikkade kuude järel nagu arust ära. Saad aru? Mul ei tulnud tol hetkel meeldegi, et ma polnud juba mitu kuud neid beebipillereid võtnud. Ning Alarile ei tulnud ilmselt ka pähe küsida, et kas ja kuidas…” Julia hääl vakatas. Ent natukese aja pärast lisas tüdruk: „Me pole varem mitte kunagi niimoodi ettevaatamatud olnud!” Viimane lause, olgugi väga vaikse häälega öeldud, mõjus kuidagi eriti ärevakstegevalt.
Lea oli kogu selle aja, kui Julia rääkis, viimasele ainiti ning vaikides otsa vaadanud. Alles seejärel, kui sõbranna ilmselgelt enam midagi lisada ei kavatsenud, avas Lea lõpuks ka oma suu, ja Julia millegipärast jääkülmaks muutunud käest kinni haarates ning seda kõvasti pigistades ütles tüdruk:
„Kuule, ära praegu veel ilmaasjata muretsema hakka! Küll sa näed, et midagi ei juhtunud.” Lea sõnad olid hetkeks nagu rahustav palsam Julia kõrvadele. Alles sel hetkel tajus tüdruk, kui väga ta tegelikult oma sisimas kogu aeg peljanud oli. „Nüüd on sellest varsti kaks nädalat möödas ja siis teeme sulle südame rahustamiseks rasedustesti ära,” kuulis Julia sõbrannat juba hoopis reipamal ning otsustust täis häälega jätkamas. „Siis näed oma silmaga, et kõik su kartused ja hirmud täiesti asjatud on olnud. See peaks küll uskumatu kokkusattumus olema, kui kohe esimesel korral midagi niisugust juhtub.” Seda öelnud, jõi Lea oma mahlaklaasi ühe sõõmuga tühjaks.
„Hea ja asjalik sõbranna,” mõtles Julia paar korda sügavalt sisse ja välja hingates. „Muidugi, kuidas ma ise ei tulnud sellele, et rasedustest teha.” Kuid sealsamas tabas teda uus ja hoopis hirmuäratavam ängistus. Midagi, mille mõte talle sõbranna sõnadest alles nüüd pärale jõudis. Ning lauanaabrile uuesti otsa vaadates ütles Julia äkki ärevusest värisema hakanud häälega: „Aga minu emaga ju just nii juhtuski! Selle esimese ja ainsama saatusliku korra järel sündisin siia maailma mina!”
„Ära võrdle ennast oma emaga,” vastas Lea, kulmud kortsus, pead raputades. „Mõtle, tema oli tol korral ise alles alaealine, viieteistkümneaastane laps! Sina oled nüüdseks täiskasvanu ning saad ja suudad juba praegu ise oma asjade eest vastutada. Ükskõik, mis ka ei juhtuks! Ja pealegi on sinul Alari. Tema armastab sind tõeliselt! Kuuled, tõe-li-selt! Ja isegi siis, kui midagi nii ebareaalset peakski…”
Veel enne, kui Lea oma mõtte lõpetada sai või Julia midagi vastata jõudis, kuulsid mõlemad tüdrukud Alari enda häält neile ütlemas:
„Noh, mis siis nüüd lahti on?” Noormehe naerukil näost õhkus enesekindlust ja suurt rahulolu, kui ta nende laua kõrvale seisma jäi. „Teil on mõlemal peas sellised näod, nagu oleksite just tonti näinud.”
Tüdrukud vahetasid omavahel korraks kiiresti pilke ning pöörasid seejärel pead nagu kokkulepitult rääkija suunas. Esimesena sai sõnad suhu tagasi Lea.
„Tonti muidugi,” vastas tüdruk teeseldult lõbususega hääles. „Tüdrukute jutud ongi sellised! Nagu sa seda ise ei teaks. Ja pealegi olen ma juba tükimat aega oma tühjaks joodud mahlaklaasi demonstratiivselt käes keerutanud, aga mitte ühtki printsi pole valgel hobusel kusagilt välja ilmunud, et mulle baarist uut jooki tooma minna.”
„Noh, sellise tühise asja pärast nagu olematu kuningapoeg nüüd niimoodi näost kaame olla,” muigas Alari. „Kahjuks või õnneks olen ma juba oma südame ära andnud ja printsi minust sulle enam ei saa.” Oma viimaste sõnade ajal vaatas Alari pika pilguga tähendusrikkalt Julia poole. „Aga kui ma muus osas kõlban, siis sekelduse tühja mahlaklaasiga võin ma küll kohe ruttu korda ajada,” vastas ta nüüd jälle Leale otsa vaadates, ise tüdrukule samal ajal veel ka poisikeselikult silma pilgutades. Ning pöördus seejärel taas hoopis Julia poole: „Ja mida prints oma kõige-kõige-kõigele tuua võiks?”
Julia naeratas tahtmatult noormehe sõnade peale. „Oh, Alari, Alari, kui sa ometi teaksid, mida me Leaga tegelikult just äsja arutanud olime! Aga võib-olla ongi parem, et sa nendest naisteasjadest praegu midagi ei tea. Eriti, kui kõik lähebki täpselt nii, nagu sõbranna ennist ütles. Et kogu minu hirm ja kartus ongi ainult liiga vilka ettekujutuse vili. Ning tegelikult pole mitte kui midagi juhtunud ega hakkagi enne õiget aega juhtuma. Muidugi on see just ja nimelt nii! Peab olema,” sisendas Julia endale veel kord. Ning ennast selle viimase mõttega maha rahustanud, palus Julia noormehel ka endale baarist uus klaasitäis ploomimahla tuua.
Mõlemad tüdrukud saatsid Alarit pilguga, kui too kindla sammuga läbi kohviku baarileti poole suundus. Ilus ja pikk noormees oli Julial, seda ei saanud eitada. Tumedate, vaid aimatavalt lokki hoidvate juustega ja atleetliku kehaehitusega. Selle viimase eest hoolitses Alari kohe eriliselt, käies igal nädalal paar-kolm korda kindlasti jõusaalis trenni tegemas. Kui Alari baarileti äärde jõudis ning ennast seal keskmiselt pika järjekorra sappa oli võtnud, pöördus Julia uuesti Lea poole. Sõbrannale otsa vaadates ütles ta:
„Ära sa sellest, mida ma sulle siin täna rääkisin, Alarile midagi maini, eks. Küllap see kõik ongi ainult minu rumal pabistamine.”
„Hulluks oled läinud või?” hakkas Lea oma pead raputama. „Millal ma enne meie saladusi kellelegi kolmandale välja lobisenud olen? Ja miks ma peaksin sellest kõigest üleüldse Alarile rääkimagi? Usu mind, kõik ongi just ja ainult sinu enda rumala ettekujutuse vili. Täpipealt nii, nagu sa ka ise just äsja tõdesid. Mitte midagi seesugust pole juhtunud, küll sa näed!” Nende sõnade järel suunas Lea pilgu taas kohviku sisemusse, baarileti suunas. Ilmselt tahtis tüdruk näha, kas neil veel kaua oma mahla oodata tuleb. Järjekord polnud silmaga mõõtes sugugi edasi liikunud. Hoopis Alari selja taha oli selle lühikese ajaga pikk ja looklev inimkett tekkinud.
„Neid rebaseid on kõik kohad nii puupüsti täis, et inimestel pole enam üldse võimalik midagi tellida,” ütles Lea suunurki allapoole vedades.
„No-noh, vaat kus mul vanaema väljas! Ise sa ju olid ka alles paar aastat tagasi samasugune rebane,” itsitas Julia sõbrannale pilkavalt vastu. „Ja miks sa üldse arvad, et need kõik rebased on?” küsis Julia korraks silmadel niisama moepärast ringi käia lastes. „Võib-olla on nad nagu meie, lihtsalt tudengid. Või niisama Tartu noored.”
„Ah, ära jama!” turtsatas Lea. „Aja silmad pärani ja vaata enda ümber natuke ringi! Enamik siin kohvikus olijatest on alles äsja kodust välja pääsenud ning naudib nüüd oma esimest vabadust. Nagu vasikakari kevadisel aasal.”
Alari seisis ikka veel baarileti ees järjekorras ja nii hakkas ka Julia sõbranna soovitusel kohvikus natuke tähelepanelikumalt ringi vaatama. Olid need siis rebased või mõne muu loomaliigi esindajad, laudade äärde kogunenud seltskonnad näisid tõesti täie rinnaga elu nautivat. Kõvahäälset naeru ning rääkimist kuuldus peaaegu igast kohviku nurgast. Ja seda vaatamata alles küllaltki varajasele pärastlõunale.
Ühel suuremat sorti seltskonnal nende lähedal näis kohe eriti lõbus olevat. Laua ääres istuvad noored tembutasid ja skoolisid jookidega, paar tüdrukut ronisid demonstratiivselt noormeestele sülle ning viimased proovisid pealtnäha moepärast vastu punnivaid neidusid nalja tehes poolvägisi suudelda.
Nagu muuseas libises Julia pilk ühele sellesama laua ääres, aga võrreldes muu seltskonnaga tavatult vaikselt istuvale, lõheroosasse kostüümi riietunud tütarlapsele. Neiu oli oma samas toonis kõrgete kontsadega kingades pikad ning siredad sääred nagu tahtlikult ja kõigile avalikult vaatamiseks kaugele laua alt välja sirutanud. Ning imetlejaid ilmselgelt piisas. Natuke aega pilku tüdruku peenikestel ja sileda nahaga jalgadel hoidnud, tõstis Julia silmad viimase piitspeenele taljele ning sealt juba edasi ka neiu näole. Ning jahmus sealsamas ehmatusest ning ootamatust äratundmisest