Benito Cereno. Herman Melville

teenri alandavas kodususes polnud enam selles algul paistnud lihtsameelset kiindumust.

      Hämmelduses pööras külaline pilgu laevateki teisele poole. Juhuslikult langes ta pilk noorele hispaanlasest meremehele, kes, köiepundar käes, parajasti laevatekilt esimesele besaantaglaste ringile astus. Kapten Delano poleks ehk meest eriti tähele pannud, kui too ühele raale tõustes poleks varjatud tähelepanuga kapten Delanot vaadanud, mille järel tema pilk otsekui loomulikult kahe sosistaja poole libises.

      Ka kapten Delano pööras oma pilgu taas sinnapoole ning võpatas kergelt. Don Benito ilme näis reetvat, et mehed rääkisid omavahel parajasti vähemalt osaliselt külalisest. See oletus mõjus ebameeldivalt külalisele ega näidanud heas valguses tema võõrustajat.

      Viisakuse ja kasvatamatuse vaheldumist hispaanlasest kapteni käitumises sai seletada vaid kahel viisil: kas oli tegemist süütu meeltesegadusega või oli see õel teesklus.

      Kuid ehkki esimene oletus oleks võinud tekkida ükskõikse vaatleja peas ega olnud mõnes mõttes siiani võõras ka kapten Delanole, hakkas ta nüüd tasapisi nägema võõra käitumises tahtlikku solvangut ning jättis seetõttu võimaliku meeltesegaduse kõrvale. Kuid kui mees polnud hullumeelne, siis kes ta oli? Kas ükski härrasmees, isegi aus lihtsakoeline mees, oleks käitunud tema võõrustaja kombel? See mees oli petis. Ta oli mõni alamast soost seikleja, kes teeskles ookeanil seilavat hispaania grandi, kuid tal polnud vähimatki aimu härrasmehelikkusest, kui ta endale säärast ebaviisakust lubas. Teistel puhkudel avalduv veidralt jäik viisakus tundus olevat loomulik mehe puhul, kes teeskleb, et on kõrgemast seisusest, kui ta seda tegelikult on. Benito Cereno – don Benito Cereno – see oli kõlav nimi. Nagu Lõuna-Ameerika põhjarannikul ja Kariibi merel seilavad laadungiülemad ja kaptenid teadsid, kandsid seda perekonnanime kõige ettevõtlikumad ja suuremad kaubandusega tegelevad suguvõsad nendes paikades. Mitmel selle perekonna liikmel oli tiitel, ta oli nagu Kastiilia Rotschild: igas Lõuna-Ameerika suuremas kaubanduslinnas oli tal mõni sellenimeline aadlisoost vend või nõbu. Ennast don Benitoks nimetav mees oli noor, kahekümne üheksa või kolmekümne aasta ringis. Mis kaval nipp võis noorele andekale ja südikale kelmile veel sobivam olla kui säärase suguvõsa noorema liikmena merel tegutseda? Hispaanlane oli küll kahvatu ja põdur, kuid see ei tähendanud midagi. Teatavasti suutsid mõned petised isegi surmatõves vaevlejat teeselda. Kui vaid mõelda, et selle lapseliku nõrkuse all võis peituda kõige julmem tegutsemislust – et hispaanlase sametised rõivad olid vaid küüsi varjavad siidkäpad.

      Need kujutlused ei tekkinud kapten Delanol mingist enda mõttekäigust, temast endast, vaid kuskilt väljastpoolt; need ilmusid äkki ja korraga nagu härmatis, kuid kadusid sama kiiresti, kui mehe heasüdamlikkuse mahe päike seniiti jõudis.