pani poisi enda vastu istuma ja jättis ukse lahti.
On alles jõnglane, mõtles mees. Niisugune mälu on heaks eelduseks tšekisti töös. Kahju, et rahvavaenlaste laps. Muidu võiks tast isegi asja saada… Kuigi, me ei tea kunagi laste rikutuse astet. Ehk saavad nad selle emapiimaga. Peaks ta meie süsteemi kooli õppima saatma, temast võiks tulla hea kaader.
Poiss vaatas talle üksisilmi otsa.
Mees polnud kunagi mõelnud isaks olemisele. Kuigi niisugune poiss oleks võinud olla isegi tore. Aga ei, miks siis mitte juba oma spermast. Oma laps. Kuid ka selleks polnud aega.
Mees manas näole särava naeratuse, mis pidi väljendama entusiasmi. Ta oskas naeratada ka „südamest südamesse” või „süütult”. Praegu oli vaja jälle kedagi tiivustada.
„Tead mis, poiss, üksinda on igav. Kodus, autos, puuriida otsas… isegi minu kontoris.” Ta trummeldas sõrmedega lauale. „Mul tuli üks hea mõte…”
Mees vaatas üle õla ja hüüdis: „Anna!”
Keegi ei vastanud. Jälle oli sekretär kuhugile kadunud. WC-s huuli värvimas, kõrvaltoa poistega lobisemas. Nad ei olnud gümnaasiumis korda õppinud. Ta peaks endale muretsema eakama, pikema staažiga töötaja. Kuid neid Nõukogude Eestis veel ei olnud. Kodanlikke prouasid ei saanud aga usaldada. Juurde toodi küll hulgaliselt uut kaadrit, kuid nemad ei osanud eesti keelt.
Mees vaatas poisile pika hetke tungivalt otsa ja küsis siis: „Kas sul õnnestus hoida meie saladust?”
Poisile mõjus see küsimus ootamatult. Ta pööras pilgu maha ja vaikis hetke, justkui midagi kaaludes.
Siis tõstis ta silmad uuesti mehele ja noogutas pead. „Pooleldi,” lausus ta süüdlaslikult.
Mees vaikis hetke, silmi poisilt pööramata, ja hakkas siis naerma. Tore poiss… aga jutupaunik, otsustas ta.
„Oota üks hetk,” ütles ta poisile. Ta lükkas end tooliga laua küljest lahti ja astus toast välja.
Anna oligi koridoris teise osakonna sekretäriga sosistamas. Kellelgi polnud kohusetunnet, soovi uut ühiskonda ehitada. Mees muigas ja astus vaikselt Anna selja taha. Ta lausus poolihääli: „Mul on üks poiss eeluurimistoas. Saada ta Muraste lastekodusse.”
Anna võpatas ja vaatas ehmunult mehele otsa. „Jälle üks… Lastekodus pole ju kohti.”
Mees pani käe pehmelt Anna õlale. Anna selg tõmbus pingesse.
„Leia see. Ütle, et mina saatsin, ja registreeri poiss teise nime all,” lausus mees. Kutsika kadumine ajab ka emarebase urust välja.
Ta silitas kergelt sekretäri õlga. „Ja ole emalik ning õrn…”
Sekretär punastas ja turtsatas naerma: „Ma ei oska.”
Ka naaberosakonna sekretär ajas suu prunti ja vaatas meest uurivalt.
Mees lõi rinna ette ja lausus säravsilmil: „Kuidas siis nii, tüdrukud? Tulevikuks peab valmistuma!”
Tema oskas näha tulevikku. Ta nägi vaimusilmas mõlemat tüdrukut suure kõhuga. Nende tütreid veel suuremaga. Nende lapselapsed said ükskord elada ideaalses ühiskonnas, kus kõigil oli naha peal personaalne kood, registris isikunumber; kus kõik telefonid ja aadressid olid kaardistatud. Kus mikrofonid ja kaamerad jälgisid iga nende liigutust… Ja tema võis istuda oma kontoris ja kõiki jälgida. Ta seisatas hetke kauem kui vaja ja lasi tüdrukutel end vaadelda. Ta oli teadlik oma mõjust vastassoole, eriti siis, kui ta silmadel särada lasi ja selja sirgu lõi. Siis pööras ta ümber ja astus hoogsal sammul tagasi tuppa, kus poiss teda toolil koerapoja moodi kössitõmbunult ootas.
Poisi silmis oli kiindumus, usaldus ja põnevus.
Nii palju emotsioone korraga, mõtles mees. Ristirästi ja ometi nähtaval. Mees naeratas poisile reipalt. „Meie plaan õnnestus! Anna viib su teiste poistega mängima!”
Nüüd märkas ta poisi silmis veidi kõhedust, kuid ometi ka põnevat lootust. Seda lootust tuli kõigisse süstida. Ei saanud ta ju üksinda kõigi elusid korrapealt õnnelikuks muuta. Mees ohkas. Kõigepealt tuli likvideerida rahvavaenlased.
Johanna koputas sukavabriku uksele, millele oli värskelt ilmunud silt „Punane Koit”. Selle alt võis veel näha eelmise sildi „Rauaniit” kontuure. Ruumist paiskus vastu puuvillalõhna ja kudumismasinate surinat. Ta teadis, et ta õde siin ei olnud. Aga keegi ehk oskas öelda, kust nende modelleerijat otsida.
Teda vaadati uurival pilgul. Juurde oli tulnud palju võõrast välistööjõudu. Vanemad õmblejad tundsid Johanna siiski veel nägupidi ära.
Ei, keegi ei olnud modelleerijast midagi kuulnud. Nad laiutasid käsi. Vist haige.
Johanna jättis teate, juhuks kui modelleerija välja ilmub. „Kiire asi,” ütles ta ja jättis viisakalt head aega.
Kust oli tal veel poissi või oma poolõde otsida? Nende kodus oli uks olnud lukus ja aknad suletud, kardinad ees. Poisil polnud ju ka võtit. Johanna raputas pead. Vanasti sai laste kadumisel pöörduda politseisse. Uue miilitsaga polnud aga mõtet rääkida. Lähed ise kaduma… Viivad su kiiresti minema ja kolivad su tühja majja sisse.
Ta oli näinud muret ja pahandust õhus kangastumas, kui nad kohvriga tema uksest sisse astusid. Nüüd olid nad välja astunud ja ka tema, Johanna, oma muretust tsitadellist välja tirinud. Nüüd oli hilja ust nende ja ühise tuleviku ees sulgeda või avada… Milleks olid maailma loodud sugulased! Sõpru sai ise valida ja ka need olid enamasti koormaks. Ka armastus. Pani vaid südame valutama. Kui Alan ikkagi ükskord tuleb, siis näeb ta mind kehast ja vaimust vaevatuna. Juuksuris pole ma enam ammu käinud ja kleit on 1939. aastast. Ka kõige õilsamate tunnetega kavaleril võib niisugust naist nähes armastus korrapealt lakata, mõtles Johanna ja vaatas oma määrdunud kinganina.
Nüüd siis veel see poiss. Varem või hiljem tahab ema oma poega kindlasti näha, järeldas Johanna. Mul ei jää midagi muud üle kui oodata. Ehk tuleb ka poisil näljahäda peale… Johanna neelatas ja tundis südametunnistuse piina. Ta läks tagasi trammipeatusesse, et sõita jälle koju. Kella kõlistades lähenes punane mürisev puuistmetega tramm. „Number 1”, seisis sildil, „Viruturg–Kadriorg”.
Mees silmitses julgeoleku tööjuhendit laual:
„Riiklike kurjategijate identifitseerimist puudutavat teavet on vaja koguda pidevalt ja aktiivselt. Kuna suur osa tagaotsitavast Nõukogude-vastasest elemendist peab ühendust välisluurega, siis tuleb neid otsida salajase postikontrolli abil, tuvastada, jälgida, jälitada.”
Mees võttis kätte kirja, mille külge oli kirjaklambriga kinnitatud ümbrik. Sellel olid margid Inglise kuninga profiiliga.
Dearest Johanna,
It is getting warmer and lighter in London now.
It’s easier to wake up in the mornings.
Summer is approaching in quick steps, bringing with it memories of Madama Butterfly at Covent Garden on that unforgettable night.8
Justkui mõttetu sõnamulin, mõtles mees. Kas see on pelgalt isiklik kiri või sisaldab varjatud koodi?
Ta pani kirja käest ja jäi mõttesse. Ehk peaks need kirjad läbi laskma? Võibolla oleks sellest kirjavahetusest kasu Inglismaale suunatud operatsioonides? Palju riigivaenlasi oli Inglismaale põgenenud ja nad jätkasid oma ässitustööd. Poiss, ema, tädi… sealt saaks ehk tagasisidet. Võibolla saaks seda kirjavahetust isegi suunata, juhul kui naine või ta poolõde on valmis koostööks. Võibolla neile isegi salajast valeinformatsiooni ette sööta?
Huvitav, kas Alan Hanley loeb ainult uudiseid või osaleb ka nende valimises ja toimetamises? Ehk on ta isegi luurega seotud? arutles mees. Peaksin võtma ühendust vastuluureosakonnaga.