superkangelasena. Ja oi, kui ilus ta oli! Suured pruunid silmad, läikivad šatäänid juuksed, uhkete kirjadega T-särgid… Ning olgugi et ta matemaatikaga jänni kippus jääma, oli ta see-eest kõva sportlane. Ka siin toimis meie sümbioos: mina aitasin pinginaabrit arvutamises, tema aga kutsus mind alati esimeste seas oma rahvastepallimeeskonda. Seegi oli minu jaoks miskit uut, kuna vanas koolis seisin ma meeskondade valimise ajal punastades ja häbistatuna viimaste hulgas ning ootasin, kuni kapten oli lõpuks sunnitud valima minu ja paksu Viivika vahel. See oli vanas klassis ainuke minust veelgi ebapopulaarsem tüdruk.
Aga nüüd oli tänu Biancale kõik teisiti.
Enne jõuluvaheaega hakkas mulle aina enam koitma, et pooled tüdrukud meie klassist kannavad minu peale vimma. Enne olid ju nemad Bianca soosikud, aga nüüd tulin mina ja võtsin Bianca neilt ära! Kuid Bianca oli ühtviisi armulik nii nende kui minu suhtes: ta lasi jätkuvalt meil ära teha oma kodutöid, andes selle eest vastu põgusaid õnnehetki tema meeskonnas mängides või näiteks tema riidekappi revideerides.
Veerandi viimasel päeval kooli jõudes ja klassiruumi uksest sisse astudes kahvatusin: keegi oli tahvlile sodinud sõnad: „Pissi püksi!” Halb eelaimus langes tumeda tekina mu peale, kuid rahustasin end: kindlasti viskab keegi nalja, kindlasti ei ole see kuidagi minuga seotud… Kui tahtsin oma kohale istuda, tõusis Bianca aga püsti ning lükkas mind eemale: „Sina siia ei istu! Ma istun nüüd Irjaga!”
„Aga miks?” Ma tundsin, kuidas mu suu ümber tekkis nutuvõru ja ma oleks tahtnud kohe ulguma hakata, kuid sundisin end rahulikuks.
„Sest sa oled üks igavene kusekott!”
Ma jäin vait, võtsin oma koti ja liikusin tühja tagapingi suunas. Bianca aga ei olnud veel lõpetanud, vaid karjus mulle järele, nii et kõik klassis teda kuulsid: „Mis, kas sa arvasid, et mul polegi tuttavaid muudes koolides või? Kas sa tõesti arvasid, et see ei tule välja?!” Kõik, kes sel hetkel klassis olid, hakkasid mürinal naerma ning üheskoos karjuma: „Kusekott! Kusekott!”
Seda ma enam välja ei kannatanud. Haarasin oma asjad ja jooksin nuttes välja, otse tüdrukute tualettide poole. Lukustasin end kipakasse kabiini, vajusin põrandale poti ette istuma ning tihkusin vaikselt nutta, et mitte keegi ei kuuleks mu pisaraid.
Mida ma nüüd edasi teen? Mõte nende inimestega kokku jäämisest tundus nii kohutav, et kui kell tundi helises, ootasin ma veel mõned minutid ning jooksin siis läbi koridoride välja, õue, karge talveõhu kätte. See oli esimene kord minu jaoks poppi teha, aga ma ei hoolinud sellest. Kusekott! Ma ei saa iialgi sellest nimest lahti! Koorisin endal jope seljast ning jooksin läbi tuuliste tänavate kodu poole. Las ma jään haigeks! Asfalti katvad sulgkerged lumehelbed lendasid kahte lehte, õige pea kattusin ma higiga, aga jooksin ikka edasi, külmad iilid vastu niisket nägu peksmas.
Õhtuks oli mul tekkinud väike palavik. Ema katsus mu tulitavat otsaesist, vangutas pead ja ohkas raskelt: „Et sa ka just nüüd, just enne jõule, haigeks pidid jääma…”
See haigus tegi mu õnnelikuks. Ma sain kaks nädalat voodis teki all peidus olla ning keegi ei sundinud mind kuhugi minema, keegi ei küsinud minu käest tüütuid küsimusi, näiteks seda, miks ükski klassikaaslane mulle ei helista ega uuri, miks ma puudun. Vahepeal tabasid mind nutuhood, kõõksusin häält kinni hoides lina all, siis aga lebasin apaatselt ning vahtisin lage. Ema ei saanud aru, mis mul viga on: pidevalt püsis väike palavik ning ma keeldusin voodist tõusmast. Jõulud ja aastavahetus möödusid samuti tekikookonis ning kui hakkas lähenema vaheaja lõpp ja taas kooliminemise aeg, hakkas iga päevaga minus kasvama ka paanika.
Ma ei saa sinna tagasi minna!
„Ema, ma arvan, et ma olen ikka veel haige,” kurtsin kähiseval häälel. Ema surus oma jahedad pihud mu näole ning raputas pead: „Mulle tundud sa küll üsna terve! Kas kutsume arsti?”
„Jah! Kutsume arsti!” teatasin õhinal. Ema vangutas jälle pead ning helistas perearsti kohale. Viimane tuli, kraadis mind, surus külma stetoskoobi seljale ning teatas lõpuks: „Paistab, et homme saad jälle kooli minna!”
Minu protestid ei veennud enam kedagi – ema ja arst olid otsustanud. Sellel õhtul vähkresin ma kaua voodis, jalad hirmust kangestunud, silmad pimedusse puurimas. Mis homme ees ootab? Mida ma küll peale hakkan? Kas äkki õnnestuks mul ema veenda, et ma tahan kooli vahetada? Kui lõpuks unne suikusin, nägin klassikaaslaste groteskselt irveks moondunud nägusid röökimas: „Kusekott! Kusekott!”
Järgmisel hommikul kõndisin mööda krudisevat lund koolimaja poole. Oli pime, seljakott oli raske ning ma piidlesin hirmunult, justkui haavatud loom, teisi kooli poole rühkivaid inimkogusid: kas mõni neist on mu piinaja? Kus on Bianca?
Kui rõivistusse astusin, ei teinud keegi minu saabumisest suurt numbrit. Tüdrukud lobisesid edasi oma vaheajast, poisid tegid plaane õhtul hokit mängima minna. Bianca ei olnud veel kas saabunud või oli juba garderoobist lahkunud. Kui jopet varna hakkasin riputama, tardusin paigale. Keegi oli suurte ja rasvaste tähtedega minu nagi kohale maalinud: „HAISUKOTT!” Tajusin, et riidehoid oli vaikseks jäänud, kõik ootasid mu reaktsiooni. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin külma moega üleriided naela otsa, vahetasin saapad kingade vastu, haarasin ranitsa ja trampisin pead kuklasse lükates esimesse tundi. „Ma pean sellest kõigest lihtsalt läbi ennast ajama, see ei ole ju nii hull!” sisendasin endale.
Päev läks, kui hommikune vahejuhtum välja jätta, edasi üsna rahulikult. Vilksamisi nägin tundides ka Biancat, kuid ta ei teinud mind märkamagi. Ka kõik teised tundusid olevat hõivatud muu olulisega ning mulle ei pööranud keegi tähelepanu. Ma üritasin teha end nähtamatuks, küürutades tagumistes pinkides, tõstmata kätt, vaatamata kellelegi silma. „Nii võiks isegi elada juba,” mõtlesin, kui astusin matemaatikaklassi, et avastada: terves klassis on üksainuke vaba koht.
See oli Bianca kõrval.
Mu endine sõbratar jutustas heledal häälel teiste tüdrukutega, aeg-ajalt naerma purtsatades. Hingasin sügavalt sisse ning manööverdasin vaba koha poole, astudes üle klassikaaslaste seljakottidest ning vahekäikudesse sirutunud jalgadest.
Kell helises tundi, ma kraamisin oma vihikud-raamatud kotist välja ning õpetaja ruumi ilmumine tõi kaasa häältekõma vaibumise. Bianca minu kõrval pööras end näoga tahvli poole, ignoreerides mind täielikult. Kui enne haigeks jäämist tundsin end kohutavalt, sest Bianca karjus mu peale, siis nüüd tundsin end veel kohutavamalt, kuna olin tema jaoks tühi koht. See arusaamine tegi mind ääretult kurvaks, ma tundsin, justkui oleks mulle antud maitsta imehead šokolaadikooki, aga võetud see täpselt viimasel hetkel suust ära. Kuidas kooki tagasi saada, ma ei teadnud.
„Bianca, anna andeks, ma olin alles väike siis, kui see juhtus!” Sirgeldasin selle väriseva käega vihikust rebitud lehele ning lükkasin pinginaabri poole. Tükk aega eiras ta kirja, lahendades hoogsalt ülesandeid ja segades õpetajale oma küsimustega vahele. Lõpuks, kui ma olin juba lootuse kaotanud, võttis ta mu vabanduse, luges seda, kõverdas põlglikult huuli ning kärtsutas paberi kokku.
Järsku tundsin reiel teravat valu. Võpatasin. Bianca oli kummardunud minu lähedale, surunud pastakatera mu jalga ning sisistas mulle kõrva: „Mind ei huvita! Haisukott oled ikkagi!”
Ta sodis vihaselt, valusalt oma pastakaga mu jalga. Ma ei suutnud end liigutada, šokiseisundis jälgisin justkui aegluubis, kuidas viha täis tüdruk kahe käega pastakat hoiab ja seda valusalt mu reide surub. Bianca nägu oli moondunud, ta silmi täitsid rahuldussädemed, põsed olid roosaks värvunud.
Kui kell helises, sai kõik läbi. Bianca pakkis oma asjad ning läks, sõbratarid käevangus, vahetundi pidama. Ma istusin veel mõned minutid tühjas klassiruumis, kuni õpetaja mind ehmatusest äratas.
Õhtul kodus pükse jalast võttes nägin sini-punatriibuliseks muutunud jalga. Teksad olid igaveseks rikutud, kuid kuna meil ei olnud raha, et uusi osta, siis leotasin neid õhtul hoolikalt pesuvahendis ning nühkisin harjaga pastakatriipe maha. Lõpuks pidin leppima, et mu teksadel on „moelisand” ning lootsin vaid, et keegi koolis seda ei märka.
Päevad läksid, mul õnnestus Biancat vältida, kuid samal ajal jälgisin teda pidevalt. Alguses hirmust, et teada,