ei tohiks minu üle naerda,» ütles Karl pahaselt. Lõpuks tundis tema juba Euroopat ja Ameerikat, Klara aga ainult Ameerikat.
Mööda minnes lükkas Klara kerge käesirutusega ühe ukse lahti ja ütles peatumata: «Siia tulete magama.»
Muidugi tahtis Karl kohe tuba vaadata, aga Klara seletas kannatamatult ja peaaegu karjudes, et sellega on ju aega, tulgu enne kaasa. Nad sikutasid teineteist koridoris veidi sinna-tänna, lõpuks leidis Karl, et kõiges ei pea ta end ka ikka Klara järgi sättima, rebis end lahti ja astus tuppa. Üllatavat pimedust akna taga seletas puukroon, mis õõtsus seal oma täies suuruses. Kostis linnulaulu. Toas aga, kuhu kuuvalgus veel ei ulatunud, ei suutnud silm peaaegu midagi seletada. Karl kahetses, et ta polnud onult kingiks saadud elektritaskulampi kaasa võtnud. Selles majas oli taskulamp ju hädavajalik, oleks paar säärast lampi olnud, oleks teenrid võidud magama saata. Ta istus aknalauale, vaatas ja kuulatas välja. Üks ülesehmunud lind näis rabelevat vana puu lehestikust läbi. Kusagil eemal huikas mõne New Yorgi lähisrongi vile. Muidu oli vaikne.
Kuid mitte kauaks, sest Klara tuli kiiruga sisse. Ilmselt tigedana hüüdis ta: «Mis see siis olgu?» ja laksas käega vastu oma seelikut. Karl mõtles alles siis vastata, kui Klara räägib viisakamalt. Klara aga tuli pika sammuga tema juurde, hüüdis: «Kas tulete minuga või ei?» ja tõukas Karli kas meelega või siis suurest ärritusest niiviisi rindu, et see oleks aknast välja kukkunud, kui ta poleks veel viimasel silmapilgul aknalaualt alla libisedes jalgadega toapõrandate toetunud.
«Ma oleksin äärepealt välja kukkunud,» ütles ta etteheitvalt.
«Kahju, et seda ei juhtunud. Miks te olete nii ebaviisakas! Ma lükkan teid veel kord alla.»
Ja ta haaras Karlil tõesti ümbert kinni ning tassis poisi oma spordist karastatud kehajõuga peaaegu akna juurde välja, kuna see unustas end esimese ehmatusega raskeks teha. Kuid kohe sai Karl ehmatusest jagu, keeras end puusanõksuga vabaks ja haaras Klaral ümbert kinni.
«Ah, te teete mulle haiget,» ütles tüdruk kohe.
Aga nüüd arvas Karl, et ei tohi teda enam lahti lasta. Ta andis Klarale küll vabaduse tema tahtmist mööda samme võtta, kuid järgnes talle ega lasknud teda lahti. Klarat oli tema kitsas kleidis ka nii kerge kinni hoida.
«Laske mind lahti,» sosistas Klara, õhevil nägu Karlile õige ligi, poiss pidi pingutama, et teda näha, nii lähedal oli Klara talle. «Laske mind lahti, ma annan teile ühe ilusa asja.» Miks ta niiviisi ohib, mõtles Karl, see ei tee talle haiget, ma ju ei pigista teda, ja ta ei lasknud teda ikka veel lahti. Aga järsku, pärast hetkelist tähelepanematust ja vaikivat paigalseismist tundis ta enda vastas Klara pingulduvat jõudu, ja tüdruk oligi end tema käest lahti rapsanud, haaras temast hästi proovitud pealthaardega kinni, tõrjus võõrapärase võitlustehnika jalavõtetega tema sääri tagasi ja ajas ta eeskujulikult õiges rütmis hingates seina äärde. Seal aga oli kanapee, selle peale pani ta Karli pikali ja ütles, ilma talle liiga ligi kummardumata:
«Eks liiguta ennast, kui saad!»
«Kass, hull kass,» võis Karl veel hüüda sellest viha ja häbi kaosest, milles ta oli. «Sa oled ju peast segi, hull kass!»
«Vali oma sõnu,» ütles Klara ja libistas ühe käe Karli kaelale, mida ta nii kõvasti kägistama hakkas, et Karl oli täiesti võimetu midagi muud tegema kui õhku ahmima, kuna Klara jõudis teise käega ta põseni, puudutas seda otsekui prooviks, tõmbas siis käe tagasi, ikka kõrgemale üles, et seda siis iga silmapilk kõrvakiiluna langeda lasta.
«Mis oleks,» küsis ta seejuures, «kui ma sind karistuseks selle eest, kuidas sa daamiga käitud, tubli kõrvakiiluga koju saadaksin? Vahest tuleks see sulle su tulevasel eluteel kasuks, kuigi ei jätaks kaunist mälestust. Mul on sinust kahju, sa oled ju talutavalt kena poiss, ja kui sa oleksid džudžitsut õppinud, siis oleksid sa tõenäoliselt mind läbi kolkinud. Ja siiski, siiski – mul on õudne kiusatus sulle vastu kõrvu anda, nii nagu sa siin praegu lamad. Küllap ma pärast kahetsen seda; aga kui ma peaksin seda tegema, siis võta ette teatavaks, et ma teen seda peaaegu vastu tahtmist. Ja muidugi ei piirdu ma siis ainult ühe kõrvakiiluga, vaid löön paremale ja vasakule, kuni su paled paiste lähevad. Ja võib-olla oled sa aumees – ma tahaksin seda uskuda – ega taha nende kõrvakiilude pärast enam edasi elada ja lahkud siit ilmast. Aga miks sa siis olid minu vastu selline? Võib-olla ma ei meeldi sulle? Kas minu tuppa tulek ei tasu ennast ära? Ettevaatust! Äärepealt oleksin ma sulle praegu kogemata ära äianud. Nii et kui sa täna veel niisama lahti pääsed, siis käitu järgmine kord viisakamalt. Mina pole sinu onu, keda sa trotsida võid. Muuseas tahan ma su tähelepanu veel sellele juhtida, et kui ma sind kõrvakiiluta lahti lasen, siis ära mõtle, et sinu praegune olukord ja tõelise kõrvakiilu saamine on au seisukohast võrdsed. Kui sa seda arvad, siis teeksin ma parema meelega sul tõesti kõrvad tuliseks. Mida Mack küll ütleb, kui ma talle kõigest sellest räägin?»
Macki meenutamise peale laskis ta Karli lahti, kelle hägusatesse mõtetesse ilmus Mack nagu päästja. Veel veidi aega tundis ta Klara kätt oma kaelal, pööras end seetõttu pisut ja lebas siis vaikselt.
Klara käskis tal üles tõusta, aga ta ei vastanud ega liigutanud ennast. Klara süütas kusagil küünla, tuba läks valgeks, maalitud lakke ilmus sinine siksakmuster, aga Karl lebas, pea sohvapadjal, nagu Klara ta sinna jätnud oli, ega pööranud ennast mitte küünevõrdki. Klara kõndis toas ringi, seelik kahises ta säärte ümber, tõenäoliselt jäi ta akna juurde tükiks ajaks seisma.
«Kas jonn sai otsa?» kostis siis tema küsimus.
Karli meele tegi raskeks, et talle ka siin toas, mille härra Pollunder oli ju ometi selleks ööks temale määranud, rahu ei antud. Seal kõndis see tüdruk ringi, jäi seisma ja rääkis, ja ometi oli Karlil temast isu ütlemata täis. Ruttu öö ära magada ja siit minema saada oli ta ainus soov. Ta ei tahtnud enam üldse voodisse minna, vaid siiasamasse kanapeele jääda. Ta varitses üksnes seda, et tüdruk ära läheks, et siis tema kannul ukse juurde karata, see riivi panna ja jälle kanapeele heita. Ta tundis suurt vajadust ennast sirutada ja haigutada, aga Klara ees ei tahtnud ta seda teha. Ja nii ta siis lebas, põrnitses lakke, tundis, kuidas nägu ikka liikumatumaks muutus, ja tema ümber tiirutav kärbes virvles tal silme ees, ilma et ta oleks õieti teadnud, mis see oli.
Klara astus jälle tema juurde, kummardus otse ta pilgu ette, ja kui Karl poleks endast jagu saanud, oleks ta pidanud Klarale otsa vaatama.
«Ma lähen nüüd,» ütles Klara. «Vahest tekib sul hiljem soov minu juurde tulla. Uks minu tubadesse on sellest uksest arvates neljas, samal pool koridori. Nii et sa lähed kolmest järgmisest uksest mööda ja see, mille juurde sa siis jõuad, on õige. Ma ei lähe enam alla saali, vaid jään oma tuppa. Sa väsitasid mind korralikult ära. Ega ma sind just ei oota, aga kui sa tahad tulla, siis tule. Tuleta meelde, et sa lubasid mulle klaverit mängida. Aga võib-olla ma võtsin sul võhma päris välja, nii et sa ei saagi ennast liigutada, jää siis siia ja maga ennast välja. Isale ei ütle ma meie kähmlusest esialgu sõnagi; ma mainin seda selleks puhuks, kui see peaks sulle muret tegema.» Seepeale jooksis ta oma väidetavast väsimusest hoolimata paari sammuga toast välja.
Karl tõusis otsekohe istukile, lebamine oli juba talumatuks muutunud. Et ennast veidike liigutada, läks ta ukse juurde ja vaatas välja koridori. Oli seal alles pime! Tal oli hea meel, kui uks oli jälle kinni ja riivi lükatud ning ta seisis küünlavalgel laua juures. Tema otsus oli: mitte kauemaks siia majja jääda, vaid alla härra Pollunderi juurde minna, talle avameelselt ära rääkida, kuidas Klara oli teda kohelnud – oma allajäämise tunnistamist ta ei kartnud – , ja koos selle kindlasti piisava põhjendusega paluda luba koju minna või sõita. Kui härra Pollunderil peaks midagi tema kohese kojumineku vastu olema, siis tahtis Karl talt vähemalt seda paluda, et ta laseks mõnel teenril teda lähemasse hotelli juhatada. Tavaliselt küll ei käituta lahkete võõrustajatega niiviisi, nagu Karl seda plaanitses, kuid veelgi harvemini koheldakse niiviisi külalisi, nagu Klara oli seda teinud. Ja oma lubadust härra Pollunderi ees kähmlusest esialgu vaikida oli ta veel koguni sõbralikkuseks pidanud, see oli küll juba taevanikisendav. Jah, kas Karl oli siis maadlusmatšiks siia kutsutud, et ta oleks pidanud häbenema seda seljatamist tüdruku poolt,