Sidrunid ja siilid. Tiina Laanem

vastu maad.

      „Nüüdsest oled minu vang. Tantsid ja laulad ainult mulle.”

      „Peaasi, et sa mind vanakraami lattu ei viska. Seal sureksin ma paari tunniga.”

      Nende kehad on nii lähestikku, et kaugelt vaadates võib jääda mulje ühest kogukast inimesest, kes lõõtsutades hingab. Ainult vahepeal murdub selle hiiglase pea justkui pooleks, et suu saaks ajusagaraid suudelda. Seejärel sulab kõik jälle ühte. Neil minutitel õpivad nad mõlemad nagu maadeuurijad teises seni avastamata nahajoonekesi, tedretäppe, juuksetutte ja kurrukesi tundma. Jättes neid meelde kui olulisi teetähiseid. Seejuures ikka ja uuesti imestades, et pole seda või teist asja varem märganud. Aga ühel hetkel vaikelu katkeb. Keset naise laupa maandub suur vihmapiisk, joonistades sinna sakilise järve. Järgmine kukub ninajuurele ja jookseb sealt laiali nagu hargnev jõgi.

      Ühtäkki tajuvad lamajad hämaraks tõmbunud parki – hetk vaikust enne tormi, mis eemal juba puuladvad enda auks kummardama painutab. Naise lahti lasknud Ott loobib asjad kiiresti kotti, sest ilm tõotab läbivettimist. Istuli tõusnud Nora püsib esialgu liikumatuna ja ahmib läheneva kaose märke endasse. Peagi rabiseb vihm nende õlgadele, juustele, kätele ja seljale – õhukesed riided imavad seda kui kuivatuspaber, kleepudes ümber ihu. Sadakond meetrit eemal sajab juba halli seinana. Pilguga varjualust otsiv mees teeb ettepaneku veetulva all tumepunaseks värvuvate kirikuvaremete vahele joosta, kuid naine raputab pead ja veab teda kättpidi endaga kaasa. Keset lagendikku korraks seisma jäädes ei suuda nad otsustada, kummas suunas edasi rutata, sest mõlemad teed mattuvad loikudesse. Üksteisele küsivalt otsa vaadates pühivad nad teineteise põskedelt voolavaid niresid, nagu aitaks see veeuputust ära hoida. Kiiruga heidab Ott kaenlasse surutud pintsaku naise õlgadele, et teda tugevneva tuule eest kaitsta. Seejärel joostakse nagu jalad võtavad: mööda lirtsuvat muru, lompidesse uppunud teeradasid, mudast kruusa ja libedat kivisillutist. Käest kinni hoides, et kukkumist ennetada. Lõpuks jõuavad nad vihmast rabisevale tänavale ja poevad esimese ettejuhtuva maja varikatuse alla peitu. Nende kehadel pole ainsatki kuiva kohta. Jahedaks muutunud õhk paneb Nora värisema, esialgu vappuvad vaid huuled, seejärel õlad ja käedki. Mees surub ta tihedalt enda vastu ja puhub viimase sooja hingeõhu naise ninaotsale.