on peitnud ennast pilvede taha ja tänav on ukse kohal rippuva lambi kollakast valgussõõrist eemal täis pimedust. Eemal tänavanurgal duuritavad kutid tsiklite mootoreid, esitulede valguses lendleb prügi. Praamini on ligi kilomeeter kottpimedat tänavat. Kõhklen hetke ja astun siis valgussõõrist välja.
Tee läheb lahekaldani allamäge, näen kauguses valvuriputka tulukest. Järsku tuleb pimedusest vastu kaks tumedat kogu. Nende omavaheline jutt vakatab. Mul lööb adrenaliin üles. Sätin sammu kiiremaks. Taevas on ikka pilvine. Närv ei pea vastu ja teen viimased sammud sörgiga, jõuan praamile, mis tõstab minu järel luugi üles.
Praamil on paar autot ja käputäis inimesi. Mõtlen hirmule, mida äsja tundsin. Näen inimeste seas kolme väikest teismelist tüdrukut, käekotikesed üle õla. Päris piinlik lugu. Nende jaoks on see tavaline hiline kojuminek. Minu jaoks on Aafrika Must Manner, täis voodoo’d ja metsloomi.
Hirm oleks justkui selle maa pärisosa, millest suur osa imporditi koloniseerimisvägivallaga ja nüüd tuleb see kaarega tagasi, tekitades vihkamist ja segadust. Purjus ja pilves reggae-fännid tekitasid tunde, et segadus ja vägivald on üsna pinna ligidal ning võib iga hetk välja karata.
Või mine tea. Võib-olla on nii ikkagi Aafrika tondijuttude pärast, mida olen kuulnud: automaadiluku klõpsatusest pimedal tänaval, püstolist meelekohal, madratsi alla peidetud matšeetedest, millega raiuti rahutuste ajal käsi ja jalgu otsast. Siinsamas – Mombasas, Nairobis, Naivashas, Nakurus…
Rongiga tagasi Nairobisse sõites kohatud uusmeremaalane Sofy arvab, et hirmu ainuke põhjus ongi need lood, mida kuuled.
„Kõik, kellega ma olen rääkinud, oskavad jutustada mõnest röövimisest või millestki, mis on juhtunud kellegi teisega,” ütleb ta. „Ma olen kaks kuud üksinda Etioopias ja Keenias ringi hääletanud ja matkanud ning ma pole kordagi kogenud tegelikku ohtu. Reaalset olukorda, kus oleks võinud midagi juhtuda. Aga hirmus on ikkagi.”
Ilmselt on hirm see hind, mida pean maksma turistide jaoks loodud turvasaarekestest kõrvale kaldumise eest. Saared keset linna ja aja kulgu. Kui astud siit välja, vastutad ise. Siin ei aita enam Lonely Planet, siin peab ise vaatama, ise kuulama, mis ja kuidas. Aga hea küll. Ma arvan, et see on hirmu väärt. Ega hirm kao kuhugi.
Aafrika mäsleb ja kuumab minu ümber endiselt, täis elusaid, värvilisi inimesi, ning mul on antud võimalus minna ja seda kogeda. Nagu röövlitütar Ronja, kes kepsles kõrgel lossivaremeis, harjutades kartmatust. Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega.
KÕHTUPIDI MASAI MARAS
„Ärge muretsege! Juht jõudis välja hüpata,” rahustab keegi pealtvaatajate hulgas seisev mees. Oleme bussist välja roninud, et teada saada, miks liiklus käänulisel mägiteel seisab. Järsul mäenõlval meie all ripub veokas, rattad taeva poole. Asjamehed tõmbavad tsisternile kette kinnitades rahumeeli suitsu, ilmselgelt hoolimata sellel olevatest kirjadest „Petrol” ja „Danger”.
Aafrika manner on kunagi ammu otsustanud pikuti pooleks triivida, mistõttu läbibki seda piirkonda pikk sügav mitukümmend kilomeetrit lai riftiorg, mille rebendlõhedes loksuvad muuhulgas maailma ühed suuremad ja sügavamad järved – Tanganjika ja Victoria.
Veidi pärast Nairobist väljasõitmist avastame ennast selle hiigelmoodustise servalt ja siis veereb buss kanjoninõlva pidi sügavikku. Kontrollitud laskumine saab selle sõidu kohta öelda tingimisi. Tee, tähendab see, mis on teest järele jäänud, on tihedalt päevinäinud rasketehnikat täis ja kõigil on kiire jõuda kuhugi. Sama hoolimatu kergusega, nagu rebeneb kaheks terve kontinent, teevad möödasõite vänderdavate ratastega kahekümnetonnised veoautod.
Riftioru põhjas laiub hõre akaatsiamets nii kaugele, kui silm ulatub. Seal, kuskil silmapiiri taga, kihutab praegu sugutung Tansaania savanniloomi vihmade kannul põhja, Keeniasse, masaide maale jooksma nagu iga aasta augustis. Seda maailmaimet nimetatakse suureks migratsiooniks. Kahe miljoni looma kannul rändavad sajad turistid, kes tunnevad sama vastupandamatut tungi neid indlevaid loomi vaadata.
Safari on Keenia põhiline äri, ja tulus äri. Nairobis on 2000 reisikorraldajat. Kui Kirsten on meid, valgeid vabatahtlikke, oma tutvuste kaudu Green Warriorsi nimelise looduskaitseorganisatsiooni liikmeks munsterdanud, tunnen kohe ennast rohkem kohalikuna. Juhuslikult saab liikmepileti peal minu nimeks indiapäraselt Peter Vindha. Näitan seda varahommikul üüritud bussi kogunedes päris hindule Samile ja naerame koos. Pole mingi niisama turist.
Pärast päevapikkust logistamist tekib pisikeses Taleki külas bussist välja ronides tahtmine käsi välja sirutada ja pilvest kinni võtta. Madala kuiva rohuga kaetud lameda savanni kohal rippuv õhuline taevas tundub nii käeulatuses olevat.
Keset joonlauana siledat rohumaad on moodustunud küla paarikümne ruudukujuliselt asetatud maja keskele turuplats, kus viimased turulised korjavad parasjagu järelejäänud kaupa kokku ja riputavad kotte eeslite selga. Loomad söövad seni muretult kilet ja muud prügi.
Enne, kui eksootikast hägune pilk jõuab neid korralikult haarata, on kauplejad kuhugi kadunud. Meid Nairobist kohale vedanud buss jätab meid samuti maha, sõites päevateekonna kaugusele garaaži uute siduriketaste ja summuti järele. Ahmin tühjaks jäänud küla endale sisse.
Varsti juhatatakse meid Talekist veidi eemale laagriplatsile telke püstitama. Kõnnime mööda algkooli madalatest piklikest hoonetest, kus akendeta klassiruumides veerivad koolivormis paljasjalgsed lapsed ingliskeelseid sõnu kokku. Meie möödudes uudistame üksteist. Kõigil on põnev.
Meie peatuspaik, kuhu seljakotid maha viskame, on akaatsiavõsaga piiratud. „Muidu tulevad lõvid ja hüäänid nuuskima,” räägivad kohalikud masainoored, kes meid vastu võtavad. „Alles eelmisel nädalal võttis üks jõe äärde põõsaste vahele mängima läinud koolipoisi õnneks,” viibatakse tumerohelisele viirule keset pleekinud laotust veidi eemal. Süda on kerkinud kurgu kõrgusele ja mulksub erutusest. Harjumuspärane tsivilisatsioon on kusagil määramata kauguses.
Telke üles sättides mureneb ka senine ettekujutus hoolsalt ja siiralt pärimusi hoidvast hõimurahvast. David, läbi ja lõhki nairobilane, ajab teksad ja pusa maha, keerab masaide punasekirju teki, ngarasha endale ümber ja riputab ehistega paela vööle. Ta jääb kogu meie siinoleku ajaks sellesse rõivastusse ja kipub uhkeldama, et kohalikud peavad teda masaiks.
Mulle tundub, et ta ajab kägu, sest ta on hoopis kikuju ja masaide näokuju on äratuntavalt piklikum, peenema nina ja kitsaste oimukohtadega. Ei erine David tallinlasest, kes jaanipäeval mulgi kuue selga ajab. Traditsioonid lendavad ühest aknast välja ja inimlik edevus teisest aknast sisse. Koos rõivastega võtad varnast ka identiteedi.
Kui ma ümbrusega vaikselt kohanema hakkan, tunnen, kuidas seniõpitud arusaamad jätkavad pudenemist. Tühjus, lõvihirmus laagriplats ja masaideks riietuvad kikujud leiavad minu maailmamõistmises pragusid ja kraabivad sedakaudu koorikut vahetu kogemise eest ära. Seda magedam üllatus tabab mind järgmisel hommikul, kui meid maastikubussiga Masai Mara looduskaitsealale sõidutatakse.
Tuhandete ruutkilomeetrite suurune looduspark on siinsamas, aga jalgsi siin looduses käia ei tohi. Kogu eksootika veereb turvalise pildireana klaasi taga. Kui bussijuht silmab kauguses mõnel künkanõlval kobaras seisvaid Land Rovereid, kimatab ta mööda esimesi ettejuhtuvaid, looduskaitseala rohumaad ämblikuvõrguna katvaid rattaroopaid kohale, sest ilmselt on seal mõnda pudulojust näha.
Ühest järjekordsest maastikumasinate rühmast turritavad välja teleobjektiivid nagu kuulipildujad. Siin tehakse filmi. Minu jaoks ei erine keppivate lõvide bussiaknast vaatamine sellesama telekast nägemisest. Ekraan on ainult pisut suurem. Pärast esimesi kohtumisi faunaga lasen bussiistmel vaikselt silma looja. Inimloomad on palju huvitavamad.
Oma ängistuses tunnen kihvatavat vimma turistiseltskonna vastu, keda kohe pärast päikesetõusu aknast näen. Kallilt õhupallisafarilt saabuvatele