värelus mere poole voolavas õhtuses soojas ojavees.
Jah! mõtles Cecy.
«Mida?» küsis tüdruk, nagu oleks teda kuulnud.
Mis su nimi on? küsis Cecy ettevaatlikult.
«Ann Leary.» Tüdruk võpatas. «Miks ma seda valjusti ütlesin?»
Ann, Ann, sosistas Cecy. Ann, sa armud varsti.
Nagu vastuseks kostis teelt valju mürinat, kolinat ja rataste krudinat kruusal. Lahtises autos keeras väravast sisse pikk mees, rool tohututes kätes, naeratus üle õue säramas.
«Ann!»
«Sina, Tom?»
«Kes siis veel?» Mees hüppas naerdes autost välja.
«Ma ei räägi sinuga!» Ann pöördus ämbrit käes loksutades.
Ei! karjatas Cecy.
Ann tardus. Ta vaatas künkaid ja esimesi tähti. Ta vahtis meest nimega Tom. Cecy pani ta ämbri käest pillama.
«Näe, mis sa tegid!»
Tom jooksis tema juurde.
«Näe, mis ma sinu pärast tegin!»
Mees pühkis ta kingi taskurätiga ja naeris.
«Kao minema!» Tüdruk lõi varbaga mehe käsi, kuid too naeris, ja miilide kauguselt tema peale vaadates nägi Cecy mehe peapööret, tema kolba suurust, tema ninaselja kühmu, tema silmade sära, tema õlgade laiust ja tema õrnalt taskurätiga toimetavate käte rohmakat jõudu. Peidupaigast pööningul neiu toredas peas sikutas Cecy marionetinööri ja ilus suu vajus lahti:
«Aitäh!»
«Ah et sul on kombeid?» Parknaha lõhn tema kätelt, auto lõhn tema riietelt kerkis õrnadesse sõõrmetesse ja Cecy, kaugel, kaugel eemal, teispool õhtusi aasu ja sügisesi nurmi, vähkres oma asemel nagu rahutus unenäos.
«Ei, sinu jaoks küll mitte!» ütles Ann.
Kuss, räägi ilusti, ütles Cecy. Ta nügis Anni sõrmi Tomi pea poole. Ann tõmbas need tagasi.
«Ma olen hulluks läinud!»
«Seda küll.» Mees noogutas, naeratades, kuid hämmeldunult. «Kas sa tahtsid mind puudutada?»
«Ma ei tea. Oh, lase jalga!» Anni põsed õhetasid roosikarva sütena.
«Jookse! Ma ei hoia sind kinni.» Tom tõusis. «Mõtlesid ümber? Tuled täna minuga tantsima?»
«Ei,» ütles Ann.
Jah! hõiskas Cecy. Ma pole kunagi tantsinud. Ma pole kunagi kandnud pikka kleiti, üleni kahisevat. Ma tahan öö läbi tantsida. Ma ei tea, kuidas oleks olla tantsivas naises; Isa ja Ema ei lubaks seda kunagi. Koerte, kasside, ritsikate, lehtede, kõige muuga ilmas olen ma üks või teine kord tutvust teinud, aga mitte kunagi naisega hilissuvel, mitte kunagi sellisel õhtul. Oh, palun – me peame tantsima minema!
Ta surus oma mõtet sügavamale nagu sõrmi uude kindasse.
«Jah,» ütles Ann Leary. «Ma ei tea, miks, Tom, aga ma tulen täna õhtul sinuga kaasa.»
Nüüd ruttu sisse! hüüdis Cecy. Pesema, vanematele ütlema, kleidi järele, oma tuppa!
«Ema,» ütles Ann, «ma mõtlesin ümber!»
Auto sõitis mürinal väravast välja, talumaja toad ärkasid ellu, vesi vahutas vannis, ema tormas ringi, juukseklambrid suus turritamas. «Mis sinuga lahti on, Ann? Tom ju ei meeldi sulle!»
«Tõsi.» Ann peatus keset palavikulist askeldamist.
Kuid on suve lõpp! mõtles Cecy. Viimased suvised hetked enne talve tulekut.
«Suve lõpp,» ütles Ann. «Viimased hetked.»
Ilus õhtu tantsimiseks, mõtles Cecy.
«…tantsimiseks,» pomises Ann Leary.
Siis oli ta vannis ja seep vahutas ta valgetel libedatel õlgadel, väikesed seebitupsud kaenla all, ja tema soojad rinnad liikusid ta kätes ja Cecy liigutas ta suud, seda naeratama pannes, kõike käigus hoides. Ei saa vahet pidada, muidu võib kogu näitemäng nurjuda! Ann Leary pidi liikuma, tegutsema, näitlema, siit pesema, sealt seebitama, nüüd välja!
«Sina!» Ann silmas end peeglis, üleni valge ja roosa nagu liiliad ja nelgid. «Kes sa – ?»
Ma olen seitsmeteistaastane tüdruk. Cecy piilus tema kannikesevärvi silmist. Sa ei näe mind. Tead sa, et ma siin olen?
Ann Leary vangutas pead. «Küllap on nõid hingedeajaks mu keha laenanud.»
Sinnakanti! naeris Cecy. Nüüd riidesse!
Nauding üle pringi ihu libisevast peenest siidist! Ja siis kostis väljast hõige.
«Ann, Tom tuli tagasi!»
«Ütle talle, oota.» Ann istus maha. «Ma ei lähe tantsima.»
«Misasja?» hüüatas ema.
Cecy sundis end tähelepanelikuks. Ta oli üheks saatuslikuks hetkeks Anni kehast lahkunud. Ta oli kuulnud kauguses läbi kuuvalge maastiku tormava auto häält ja otsustanud Tomi üles otsida, talle pähe istuda ja teada saada, mis tunne on olla sellisel õhtul kahekümne kahe aastane mees. Ja nii oli ta kärmelt maantee poole suundunud, kuid nüüd lendas ta tagasi nagu lind puuri, et käratseda Ann Leary peas.
«Ann!»
«Käsi tal ära minna!»
«Ann!»
Kuid Ann hoidis nüüd ohje. «Ei, ei, ma vihkan teda!»
Ma poleks tohtinud lahkuda – isegi hetkeks mitte. Cecy kallas oma mõtted noore tüdruku kätesse, tema südamesse, pähe, õrnalt-õrnalt. Tõuse püsti, mõtles ta.
Ann tõusis.
Pane mantel selga!
Ann pani mantli selga.
Kõnni!
«Ei!»
Kõnni!
«Ann,» ütles ta ema, «hakka nüüd minema. Mis sinuga lahti on?»«Eimidagi, ema.Headaega.Metulemehilja.»
Ann ja Cecy jooksid koos hääbuvasse suveõhtusse.
Saalitäis nõtkelt tantsivaid tuvisid, kes sahistasid oma pehmeid sabasulgi, saalitäis paabulinde, saalitäis vikerkaarevärvi silmi ja tulesid. Ja selle keskel, ringi, ringi, ringi, tantsis Ann Leary.
Jaa, see on ilus õhtu, ütles Cecy.
«Jaa, see on ilus õhtu,» ütles Ann.
«Sa oled imelik,» ütles Tom.
Muusika keerutas neid hämaruses, meloodiajõgedes, nad triivisid, nad hulpisid, nad sukeldusid, nad kerkisid pinnale õhu järele, nad hingeldasid, nad klammerdusid teineteise külge nagu uppujad ja keerlesid jälle edasi, lehvides, sosistades ja ohates «Ilusa Ohio» saatel.
Cecy ümises. Anni huuled paotusid. Väljus muusika.
Jah, imelik, ütles Cecy.
«Sa pole enam endine,» ütles Tom.
«Täna tõesti.»
«Sa pole see Ann Leary, keda ma mäletan.»
Ei, üldsegi mitte, üldsegi mitte, sosistas Cecy miilide kauguselt. «Ei, üldsegi mitte,» ütlesid liikunud huuled.
«Mul on väga veider tunne,» ütles Tom. «Sinu suhtes.» Ta tantsis Anniga ja uuris ta õhetavat nägu, midagi otsides. «Sinu silmis on – ma tõesti ei saa aru.»
Kas sa näed mind? küsis Cecy.
«Sa oled siin, Ann, ja pole ka.» Tom pööras teda ettevaatlikult üht- ja teistpidi.
«Jah.»
«Miks sa minuga kaasa tulid?»
«Ma