lõpetab kopsimise ja hakkab kellegagi rääkima. Häälte järgi otsustades on tal kaasas paar uut plekkseppa. Nende töö on alles alanud. Nad jäävad teisele poole ust suitsetama ja köhatama. Suits imbub sinakate sõrmedena ukse alt sisse.
Sõnadest on raske aru saada. Võib siiski arvata, et räägivad õnnetusest. Läbi sõrmeotste käib sähvatus. Olen vasakusse nimetamatsi kusagilt pinnu saanud. Pean sõrme päris silmade ette tõstma, et pimedas põletikulist kohta eristada, ja teise käega kinni hoidma, et sõrm nii kõvasti ei väriseks. Pind jookseb naha all, sügaval. Oma kolme sentimeetri jagu.
„Õnneks ei olnud meie poiste süü. Sakslaste ehitatud laev.“
Teine plekkseppadest sülitab ilmselt lõpuni põlenud sigareti põrandale. Kostab kahinat ja köhatusi.
„Eks nüüd on saksmannil vesi ahjus.“
Uus koputus. Veel hetk, hingetõmme. Aga koputamine kestab edasi, väljastpoolt kostab nüüd teisigi rahulolematuid hääli, millest kostab läbi nõrka, vaevutajutavat muret. Kraan kinni. Vesi koriseb valamust alla nagu ajaks keegi seda taga.
Memm nämmutab oma harjust pühalikus üksinduses.Ta mugistab valge kalaliha osavalt luudelt lahti, nii et luud teisest suunurgast nõelja jadana välja pudenevad. Kalaluud kukuvad hääletult taldrikule ja laualinale. Vaatan parem memme kui virvenduse keskelt pildikasti ekraanile vilksavaid uduseid kogusid. Heli tuleb ja läheb.
Vasja on tüdinud teleriantenni sättimisest. Nüüd istub ta kambris ja suitsetab, ise vööni paljas, kuigi siin on liiga külm, et isegi saapaid jalast võtta. Kõhulihased liiguvad suitsupahvimise taktis, tätoveering õlal on liikumatu, otsekui ei kuuluks see üldsegi mehe juurde.Tema ihu on hoopis teistsugune kui venna pruun, parkunud nahk.
Oh seda venda. Oh murelindu.
Aknast vaadates paistab taevarannal tihke, söövitav valgus. Põhjas on taevas septembri lõpus enne külmade tulekut alati selline. Samasugune hingav maa. Igavene hirm, et Jumal seisab taevaserval ja vaatab, kuidas ma hommikul alasti nurga taha kükitan. Alati üks ja sama. Nii olen mõnikord mõelnud külmas sängis lebades ja teisi reaalsusi käeulatusse unistades. Alati üks ja sama, aastast aastasse. Ikka ja alati.
Nüüd on kõik teisiti.
See algas hilissuvel. Esmalt kadus vend sel ajal, kui me Vasjaga kraami tundrasse viisime. Vend oli sellest kogu suve rääkinud. Sestsaati, kui Vasja end majas oma pappkastidega sisse seadis. Vend ei leppinud tema tulekuga kuidagi moodi. Ja sellest võib aru saada. Igasse nurka hakkas tekkima asju, mille päritolu ei tohtinud küsida. Vend pidi neile ruumi tegemiseks ülakorruse kambrisse kolima. Mujal oli nagu võõras oma kodus, nii et ei tahtnudki enam pööningult alla tulla. Hakkas jälle noorusajast tuttav minemise jutt. Et läheb, kui mootorsaan müüdud ja pilet ostetud. Tal oli kaks aastat kuuri all seisnud 500-kuupmeetrine Lynx, aga kuulutus jäigi lehte panemata.
Memm naeris ta üle:
„Kossa poisinaga-tattnina õite arvad minevat.“
Minagi ei uskunud.
Ahku ei teinud väljagi. Istus õhtuti pööningul, lappas kavala näoga vanu kirju ja pilte. Muuks tast suurt asja polnudki. Ise pidin käima võrke nõudmas, isegi Hammastunturisse ei tulnud ta lõkke äärde seltsiks. Aeg-ajalt käis ta siiski liivaaugus pesapalli tagumas. Kujutles end ilmselt mingiks Babe Ruthiks.
Pesapall oli lapsena tema suur unistus. Et temast saab ükskord kuulus pesapallur, kui ainult jõuaks lõunasse ja sealt ehk Ameerikasse välja.Tema keskendunud löögid potsasid suve hakul kuivalt nagu linnukolju raksatus. Nii mõnegi õhtu istusin kuulates lahtise akna all. Vasjale see ei meeldinud. Tahtis panna akna kinni ja haaki.
Siis tahtis Vasjagi minu vastu hea olla. See võis muidugi olla ka algaja sahmerdamine, aga väga innukalt sättis ta end siia pesa punuma. Hoidis tuld, oli peremees. Krabas sülle ja kandis kambrisse, kuigi memm oli ärkvel. Vend läks selle peale uksi paugutades liivaauku palli taguma.
Hiljem, kui lebasime Vasjaga higist nätskeina kambris, võis ikka veel kuulda august kostvaid lööke otsekui kaja köögiakna vastu potsatavate kihulaste väikestele kehadele. Arvasin, et küll ta harjub ja lepib. Et ei tule tüli, kui kõik paika loksub. Ja siis äkki oli vend ühel hommikul läinud.
Ei, see ei olnud nii.
Kõigepealt kadusid kaldapääsukesed. Seegi ennustas halba. Neid on suviti üleval liivaaugu nõlvas umbes sadakond. Ahkul oli kombeks käia samas liivaaugus palli tagumas. Seal ülemises nõlvas on poolringikujuline süvend, kust olevat kuuekümnendatel kaevandatud liiva ja turvast, et Kemijoki firma ülemustel oleks, kus järvekaldal peesitada. Sestsaati on pääsukesed sinna oma pesi teinud, nii kaua kui ma mäletan. Nad tulevad alati enne jaani ja lahkuvad koos esimese põhjatuulega.
Nende saabumine on alati ühtmoodi õnnis päev.Tavaliselt märkab memm nende tulekut esimesena. Ta hakkab juba mais nende järele vahtima. Seisab trepil ja tõmbab ninaga õhku, nägu lõuna poole pööratud. Edelatuulega lähevad tal silmad särama ja ta muutub rõõmsaks. Ja kui esimene tiivapaar taeva taustal välja joonistub, seisab ta õues, imetleb nende tulekut laiali sirutatud kätega, õlavarte rippuv nahk tuules lotendamas, ja naerab. Meel läheb härdaks seda vaadates. Muutun isegi ülemeelikuks. Memm ütleb, et kaldapääsukesed on Jumala õnnistatud linnud, Jumala sääseparv.
Kogu suve vilksavad nad kõrgel õhus, tiristavad do’sid ja la’sid oma õhku lõikavate häältega. Siis aga, mõnel hommikul kui põhjatuul vee virvendama peksab ja taevas on maa kohale purjeks paisunud, mõnel sellisel hommikul pole äkki enam mitte midagi. Mitte linnupoegagi. Kuidas ka kõrvu ei teritaks ja kuulataks. Nad on läinud.
Tänavu oli teisiti.
Kohe tundrast koju jõudes teadsin, et midagi on viltu. Juba enne tuppa astumist, seda võis lausa haista. Kõigepealt märkasin, et esikust on üks paar kingi puudu. Seljakott pööningutrepil oli kadunud. Seejärel lõi vaikus kõrvad lukku. Koeraküünte rahutu, ängistav krabin puupõrandal. Seinakella liiga valjud löögid. Läksin lausa õue kuulatama. Ei vidinat, ei noana taevast lõikavaid tiibu. Pääsukesed läinud ja tuul endiselt edelast. Õhtupoole oli aru saada: ka vend oli läinud.
Nii umbes poole kaheksa paiku õhtul tuli politseiraadiost infot Rovaniemi poistelt, ja seegi vähene oleks jäänud kuulmata, kui ma poleks siin õhtu otsa kohmerdanud ja sündmusi kokku võtnud.Tavaliselt mereõnnetused politseile huvi ei paku, aga seekord tuli infot ka meie sageduselt. Rovaniemi osakonnast oli keegi meie omadest merel kaasas olnud: „Laeval oli õnnetuse hetkel 989 inimest, kellest üle 800 on kadunud. 94 reisijat ja 43 meeskonnaliiget tõmmati õnnetuspaigal merest välja.“ Mainiti, et üks omadest on lainetest päästetud, aga vennase töö see ei olnud. Nende meeskond sai küll ka ära mainitud, olid saanud saagiks neli surnut.
Et siis nii palju tilkus meilegi. Ega seal midagi erilist ei öeldud. Sedasama oleksin saanud teada Lapi raadiot kuulates või järgmisel hommikul Jolppilt. Ja teadagi ei ole võimalik sekkuda kõigesse, mis maailmas toimub. Piisab, kui jõuad oma ringkonna asjadega hakkama saada, eriti Nellimi ja Paatsjoe omadega.
Hakkasin sealt siis kodu poole sõitma. Kaalusin, et äkki jõuab siiski veel kalale. Koduteel käisin Ranta-Maris kohvi joomas. Mõnikord on päris rusuv kõigepealt mitukümmend kilomeetrit Ivalost tagasi Inarisse loksuda ja siis tühja korterisse tulla. Seepärast käingi mõnikord seal istumas.Telekas mängis, aga muidu oli tavalisest vaiksem. Mälumäng jäeti ära. Ka Näkkäläl polnud tuju loriseda.Vanad konutasid kenasti nurgas ja rääkisid Estoniast. Vennas oli enne telefonis öelnud, et ei saa veel päriselt aru, mis on juhtunud, et midagi on siin imelikku. Uudistes öeldi, et ühtegi päästepaati polnud vette lastud. Üheksa kümnest paadist oli küll pinnale tõusnud, aga nende peale ei jõudnud keegi. Päästeparvi oli kokku kakskümmend, ka neid ei osatud õigesti kasutada. Meri oli tühje päästeveste täis. Siiski oli mõni õnnetu ka kõige vestiga surnuks külmunud. Ja kui vaatasin kella kümneste uudiste lugejale silma, oli seal seesama mõte: nad jäid sinna nagu rotid lõksu. Heledapäise naise silmist paistis hirm selle ees, et kui ülekanne lõpeb ja tuled kustuvad, tuleb minna üksi koju. Ja üksi