mul üksinda kuskile ööseks jääda, välja arvatud sugulaste juurde. Mu ema ei vala mulle isegi koduses peolauas klaasikestki, annab ainult oma klaasi servast maitsta. Mu ema ei ole asotsiaal, kes joob mingit keemiat, sööb kaifi eesmärgil närvirohtusid ja seksib lagunenud majades. Seda lihtsalt EI OLE OLEMAS.
Ma ei lähe täna enam siit toast välja. Ma ei saa talle otsa vaadata. Ei tahagi. Jälk. Ma ei taha kunagi enam talle otsa vaadata. Selline naine ei saa olla mu ema. Mida ta ometi on teinud! Ja mina mõtlesin…
Mul jäigi õppimata. Lihtsalt ei suutnud, päriselt. Ainus, mis mu peas vasardas, oli: kuidas ta ometi sai mulle valetada kõik need aastad. Nutsin end magama, jube kaustik rinna vastu surutud. Ema vaatas vahepeal mu tuppa, ma lamasin hiirvaikselt teki all, nägu varjus. Ta mõtles, et magan, ja pani ukse tasakesi kinni. Las imestab, miks ma täna nii vara magama läksin. Las muretseb, et ma olen ehk haige. Paras talle. Seda, kuidas ta on mulle valetanud terve mu lapsepõlve, ei saa andestada. Mul on nii õudselt kahju!
3
Hommikul oli hea peita oma tunded unise näo taha ja üldse mitte rääkida, ei emaga ega isaga. Nad jõid kiirustades oma kohvi ja jooksid välja, nad vist isegi ei märganud, et minuga midagi lahti on. Ema katsus mul küll korraks laupa, kuid palavikku leidmata andis mulle puhtad teksad ja küsis, kas ma eile õhtul ikka õppisin ka või jäin enne magama. Vastasin mhmh, rohkem sõnu ei tulnud kurgust välja. Võileivad jäidki minust lauale.
Kooli minna tundus nii raske, lausa ületamatu katsumus, sest peale koleda kaustiku kummitas mu peas ka teadmine, et bioloogias pidi täna töö olema ja õppida oli ka emakeeles ning matas. Mis te arvate, palju mul sellest tehtud oli? Olin kogu päeva nagu uimane kana, kes ei kuule, mida talle räägitakse, ega näe, mis ta ümber sünnib. Sündiski see, et kuna eesti keele ülesanne oli olnud suhteliselt keeruline, küsiti paremaid õpilasi, st mind. Jahmunud õpetaja kirjutas mulle kahe päevikusse, sest ma ei saanud asjaga ka mitte kohapeal tahvli ees hakkama. Mõte lihtsalt liikus ainult ühes suunas, ei kuskile mujale, kõige vähem suutsin ma sel hetkel keskenduda järellisandi kirjavahemärkidele. Olin ise ka jahmunud ja lõppkokkuvõttes tegi see asjad mu sees ainult hullemaks. Õps nägi, et mul on midagi viga, ta küsis, kas on midagi juhtunud, ega tahtnud mulle seda puudulikku sisse panna. Aga kui ma kriidiga tahvlile vaata et ühtki joont ei saanud tehtud, siis ei jäänud tal ju muud üle.
Bioloogia töö läks vist enam-vähem. Viit ei saa, mõnda asja ma küll ei mäletanud. Aga enamuse küsimustest vastasin ära, enda arust õigesti. Loodame.
Üldiselt ei olnud tuju isegi teistega suhelda. Rääkisin küll juttu, vastasin ja naeratasin, aga millest jutt käis, ei tabanud. Ei jäänud meeldegi. Nagu automaat. Õpsid imestasid mu loiduse üle ja nende pärimine tüütas mind. No mis see nende asi on. Midagi pole juhtunud. Välja arvatud see, et ma kaotasin oma ema. Mõtteliselt. Võib-olla oleks tema surma olnud kergem välja kannatada, aga nüüd… Ei taha mõelda ega rääkida, mitte midagi ei taha.
Kätlin küsis:
“Läksid vanematega riidu või?”
Mis ma talle ikka vastasin. Et jah, emaga. Aga see pole päris tüli, see on hullem. Ja et ma kunagi räägin talle. Aga ma ei julge nagunii seda teha. Polegi tal vaja teada, missugune mu ema tegelikult on. Mul on nii häbi.
Muidu ei juhtunud koolis midagi. Tavaline nüri päev, mis ometi tavalisest tunduvalt kauem tundus kestvat. Ja tundidest meelde ka midagi ei jäänud, mõtted olid valusalt uitamas ja mitu korda olin nutmapuhkemise äärel. Ka koju minna polnud tuju. Ometi just sinna ma läksin, lootes, et kaustik mu sahtlis on puudu ja see kõik oli ikkagi unenägu.
Aga ei olnud. Tõmbasin, jope veel seljas, laua lahti ja seal ta muidugi oli. Tumeroheline painaja. Kõik oli vägagi tõsi. Ka käekiri kuulus emale, tõsi küll, tähed olid madalamad ja ümaramad kui praegu. Nii või teisiti ei õnnestunud mul kummutada fakti, et kogu selle kaustikus kirjeldatu on minu ema ja ainult tema ise tõesti läbi elanud ja üles kirjutanud. Ja nüüd?
Vanemaid polnud veel kodus, nad tulevad alati alles kuue paiku. Seni olin üksi oma painajalike mõtete ja neetud päevaraamatuga.
12. 5. 1984 Eile Moskva ees. Kohale tuigub Ave. Ikka endine seis. On Viljandist saadik tsyklis (juba 5 päeva), midagi ei jaga, silmad vahivad kõõrdi, ei näe autosid ega inimesi. Oli poole öö ajal kodust minema tõmmanud & Harjumäel hommikuni maganud. & aelebki ringi, täpselt sama sassis kui eile. Kurat kyll, passigu siis vähemalt kuskil paigal, mix ta tahab, et kõik teda kantseldaxid. Kõik pruugivad ju seda kraami, aga keegi teine nagu nii lolliks kätte ei lähe.
17. 5. 1984 Neljapäevani vedelesin kodus & ainult magasin. Helistasin Elisele. Sain teada, et lõpux oli Avet lintšima asutud, keegi ei kannatanud teda enam välja. Ta oli mingi sigadusega ka hakkama saanud, mis see täpselt oli, seda Elis ei teadnud. Sepad olid tal linnaloa käest ära võtnud. Jälle ei tea, kui kauaks. Aga kahju ka ei ole.
18. 5.1984 Pirita kontsert oli täitsa lahe. Seal oli palju naljakat rahvast, Tartu ja Rakvere punke. Asi kestis hilise ööni, lõin Korbiga mesti, käisime & otsisime juua. Seda pakuti ohtralt. Veerand tunniga olin täis kui tatikas & korjasin kogemata yles yhe 15-aastase väikemehe. Asi lõppes sellega, et kui me Elise poole magama hakkasime minema, oli meid juba palju & kõik purjus: mina & Zax (kes tuli vägisi kaasa), Urm & Elis, Kalev, Reet & Ronn. Olin niivõrd autis, et käisin tee peale n korda kõhuli & jooksin n + 100 korda põõsastesse, ei jaxanud isegi Zaxi eemale tõrjuda, kes järjest agaramax muutus. Tee peal polnud veel midagi, aga hiljem pidin pool ööd temaga kaklema. Lõpux ta siiski suutis leppida faktiga, et värgist ei tule midagi välja. Siis sain magada ka. Aga ainult mõne tunni. Juba kell 8 hommikul ärkasin ropu peavalu peale. Rohtu ei olnud. Tõusin vaixelt yles & hakkasin suitsu tegema. Tasapisi virgusid ka teised. Leidsime Kalevi kotist veel pudeli viina & jõime selle ära.
Siis selgus, et Elise peldikus on ummistus & me läxime välja. Ajasime vanalinna vahel yht Narva venelaste exkursiooni taga. Tegime hästi kurjad näod ette, kõlistasime kette & mölisesime nende kallal & nad tõepoolest kartsid meid! Vaesed inimesed, kas nad tõesti arvasid, et me tuleme & pexame neid või võtame raha & asjad ära? Nii nad jooxidki meie eest. Meil oli nii lõbus, et sure ära.
Siis me hankisime pudeli Lõunamaist & jõime selle ära. Siis sai Kalev kuskilt veel 7 pudelit Rislingit. Poole sellest jaxasime ära juua, siis olime jälle täis kõik.
Läxime koertenäitusele lällama. Sealt aeti meid varsti minema, sest me lasime käpuli & hakkasime koerte peale haukuma & vaesed loomad sattusid sellest nii ähmi täis, et neid oli täitsa võimatu exponeerida. Lõpux oli terve see näituseplats yxainus suur hullumaja, korraldajad sebisid & yritasid meist lahti saada & penid kiunusid & ulgusid & haukusid, aga kartsid. Või olid lihtsalt veidi šokeeritud.
Jamasin Urmiga, amelesime niisama tänaval. Hea ju armastust mängida. Mingid sommid pakkusid meile õlut & suitsu & siis olime Urmiga nii purjus, et vaja oli Harjumäele kainenema minna.
Lõpux asjad siiski laabusid, kui saabus õhtu, olime jälle enam-vähem korras & siis läxin ma koju, et mitte uuesti jooma sattuda.
See asi võtab mu seest jumala tühjaks. Ma ei taha rohkem lugeda. Aga tahan ka. Tundub, et kogu see jutt on hoopis ühest teisest inimesest, igatahes mitte mu emast.
Huvitav, mida ta teeks, kui mina hakkaksin samamoodi käituma? Tal poleks mingit õigust mind keelata, sest pole ta ise parem ühtigi. Paljugi mis muljet on ta üritanud meile jätta. Silmakirjalikkus ja alatu vale. Kas tal vähemalt endal piinlik pole? Kas isa teab kõiki neid asju? Ei usu. Ta poleks iialgi sellise naisega abiellunud. Mu ema on joodik, narkar ja lits. Ja kui halvustavalt ta ise sellistest inimestest räägib! Issand, kui alatu, alatu, alatu. Mida mina siis nüüd pean tegema? Ma ei saa ju edasi elada selle saladuse raskuse all, teha nägu, et ma veel ikka usun ja austan oma ema. Kuidas ma temaga üldse rääkida suudan?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен