üle 800 euro. Ma ei kujuta ette, millal oleksin Eesti sissetulekute juures oma silmadele sellise kingituse saanud teha. Tõsiasi, et kannan prille, mis maksid rohkem kui mu Brüsseli-eelne autoloks, kummastab mind praeguseni.
ÜHISTRANSPORT
Seda, et Brüssel ei ole tegelikult väga suur linn, näitab kas või tõik, et sealne metroovõrgustik koosneb kahest liinist.
Viimasel ajal on skeemi keerulisemaks aetud ja liininumbreid lisatud, kuid sisuliselt teeb üks liin ringi ümber kesklinna ning teine, mõlemast otsast harunev liin, liigutab inimesi Põhja- ja Lõuna-Brüsseli vahel. Metrooliinidest ja kesklinnast veavad rahvast igas suunas laiali trammid ja bussid. Kaardi järgi lähestikku asuvate piirkondade vahel on mõnikord kiirem liikuda põikega läbi kesklinna.
Brüsseli ühistranspordi esmakasutajat võivad kakskeelsed jaamanimed segadusse ajada. Näiteks Koning Boudewijn ja Roi Baudouin on sama peatus. Veel hägustab pilti niinimetatud eelmetroovõrgustik, mida tänaval ja kaardi peal tähistatakse samuti sinisel taustal „M”-tähega. Eelmetroo on tegelikult täiesti tavaline tramm, mis sõidab maa all. Maa peale jõudes muutub eelmetroo ka ametlikus mõttes trammiks. Maa-alune trammiühendus on muuhulgas kolme peamise raudteejaama vahel.
Metroo võeti Brüsselis kasutusse 1976. aastal ning hoolimata viimasel ajal lisandunud uutest rongidest ja peatustest on selle üldilmes endiselt seitsmekümnendate hõngu. Tipptunni ajal on vagunites kole, kuid siiski mitte nii talumatult kitsas kui Londoni või Pariisi metroos, ning taskuvaraste suhtes tuleb silmad lahti hoida. Minul ei läinud miskit kaduma, kuid mitu tuttavat on rahakotist ilma jäänud. Taskuvargad tegutsevad tihti organiseeritult – keegi tõmbab endale tähelepanu, tekitades rüseluse või sõneluse, ning teised teevad vargatööd.
Keskne raudtee- ja metroojaam Gare Central / Centraal Station asub vanalinna lähedal. Sellest ehk käidavamgi on De Brouckère’i jaam, millest pääseb ühtviisi hästi nii hilbukauplustesse kui kõrtsidesse. Euroasutused paiknevad Schumani ja Maelbeeki juures ning Londoni ja Pariisi kiirrongid väljuvad Gare Midi jaamast. Varsti on lisandumas täiesti uus läbi Schaerbeeki linnast välja kulgev metrooliin, mis hakkab eurokraate lennujaama vahet liigutama. Seniks pääseb Zaventemi lennuki peale Centraalist ekspressrongiga või Schumani ringilt bussiga number 12.
Mind hämmastas sügavalt, et linnasisese ühistranspordi pilet oli umbes samas hinnas mis Tallinnas või Tartus. Veel põnevam on, et Belgiat väga hästi katva raudteevõrgu kasutamine tuleb pigem odavam kui Eesti-sisene bussidega logistamine.
Kuuldavasti saavad koolilapsed kommuunist transporditoetust. Teinekord toetab kohalikke vajaliku marsruudi ulatuses ka töökoht. Ühistransporti kasutatakse palju, kuid autosid on sellegipoolest kõik kohad täis. Muudes asulates, eriti flaami poolel, kasutatakse rohkelt jalgarattaid, kuid Brüssel on kaherattaliste vastu umbes sama armutu kui Tallinn.
PARGID
Belgia territooriumil on inimesed nõnda kaua juuri ajanud, et puudele enam hästi ruumi ei jätku.
Inimeste side kultiveerimata loodusega on nõrk. Ka kõige linlikum eestlane avastab Belgias järsku, et sünnipäraselt on ta metsinimene, kelle jaoks seente ja marjade korjamine on sama loomulik tegevus kui poeskäik. Või mis tegevus, vajadus ikka.
Piisab pilgust maakaardile, et tuvastada karm tõde: kõige metsasem koht Brüsselist sajakonna või isegi rohkema kilomeetri raadiuses asub otse Brüsseli enda külje all ning kannab nime Forêt de Soignes / Zoniënwoud. Päris metsa näeb tegelikult alles Ardennides ja Luksemburgis.
Metsavaegust kompenseerivad natuke pargid ja parkmetsad, mida on Brüsselis meeldivalt palju, äärelinnades leidub ka puudega palistatud tänavaid. Vanalinna lahutab euroasutustest suur lihtsa nimega keskpark – Parc de Bruxelles / Park van Brussel. Ilusa ilmaga on park tulvil piknikupidajaid ning harvad pole kontserdid ja muud rahvaüritused. Kaardi pealt pargiteede asetust uurides ja pisut fantaasiat rakendades ilmneb, et Brüsseli vabamüürlased on jätnud planeeringusse linnulennult nähtava jälje oma sümboolika – sirklijalgadena hargnevate pargiteede ja kompassi – näol. Teise veidra nüansina võib hoolas vaatleja märgata keskpargis ringi lendamas siinpool Alpe avataevalinnuna haruldasi papagoisid. Keegi ei tea, kust need rohelised papagoid on tulnud või kuidas täpselt nad talve üle elavad, aga olemas nad on. Esimese hooga ei pruugi neid märgata, eriti kui puud on lehes. Raido rääkis, et papagoid lendavad parvena ka tema kandist Woluwe-Saint-Lambert’ist läbi. Kes jalgsi liikuda ei viitsi, jõuab keskparki metrooga. Õige peatus kannab nime Parc/Park.
Teine suur park, mille mitmes servas ma elasin, paikneb lõuna pool europiirkonda. Prantsuse keeli on pargi nimi Parc du Cinquantenaire ja flaami/hollandi keeli Jubelpark. Nagu nimi viitab, on park rajatud aastal 1880 iseseisva Belgia riigi poolesajandaks aastapäevaks. Hiiglaslikku kolmekümnehektarilist parki ilmestab võidukaar, mille mõlemas suunas kulgevad nöörsirgelt avenüüd. Võidukaar on isegi keskpargi juures näha. Selle otsa pääseb tasuta läbi kuningliku relvamuuseumi fuajee. Muuseum ise on muuseas samuti tasuta. Selle muude eksponaatide hulgas väärib tähelepanu lennukite ja helikopterite seas lakke riputatud ufo. Juubelipargi alt kulgeb läbi autotunnel. Selle taevale avatud lõiku varjab tihe hekk, kuid paarist kohast pääseb siiski liiklust kaema. Ajasin tolle tehnitsistliku vaatepildiga ühele kanepit suitsetanud sõbrale paraja võbina naha vahele.
Jubelparki kirdeservas, kõigest mõnesaja meetri kaugusel Euroopa Komisjoni peahoonest, paikneb mošee. Väike ninanips islami kultuurile on asjaolu, et mošee projekteeris arhitekt Ernest van Humbeek 1880. aasta maailmanäituse jaoks. Toona oli tegemist Idamaise paviljoniga, mille sees eksponeeriti monumentaalset freskot „Kairo panoraam“. Mošeeks ja islami kultuurikeskuseks muudeti unustatud atraktsioon eelmise sajandi seitsmekümnendatel, kui Belgia kuningas otsustas laguneva hoone saudidele kinkida.
Brüsseli pargi idaküljest jookseb tänav nagu nööri mööda Jubelparki poole, võidukaare alt läbi ja edasi, küll juba keereldes, lõunasse, linnast välja. Mõne kilomeetri pärast jääb paratamatult ette mitmest piirkonnast koosnev Woluwe’i park, mida jätkub mõlemale poole teed ning mis läheb üle Forêt de Soignes’iks ehk Zoniënwoudiks. Pargiline ala jätkub poolringikujuliselt läbi kogu Lõuna-Brüsseli. Hakkasin üsna alguses aimama, et siin-seal üle sõidutee viivad jalakäijate sillakesed on millegi suurema osa, kuid kulus viis aastat, enne kui avastasin raudteepromenaadi (La Promenade du Chemin de Fer). Nimetatu on Beaulieu metroojaamas algav ja Stockelis lõppev kuuekilomeetrine jalutusrada, mis kulgeb mööda hüljatud Brüsseli-Tervureni raudteeliini. Kahju, et ma viitsisin alles vahetult enne ärakolimist selle toreda nähtuse endale tuttavaks teha.
Euroasutuste piirkonna parkidest tasub ära käia Ambiorixi pargis. Õieti on seal kolm väljakut järjepanu: tiigiga Marie-Louise, pinkidega Ambiorix ja kitsam spordiväljakutega Marguerite. Väljakute ääres leidub nii ahvatlevate terrassidega suurmaju kui varase juugendarhitektuuri pärle. Marie-Louise’i väljaku uhke groti ja purskkaevuga tiigis ujuvad pardid ja muud linnud, kellest mõne nime ei suutnudki ma välja nuputada. Tiigi ääres armastavad millegipärast koguneda poola keelt kõnelevad meesterahvad, kes jätavad endast maha õllepurke kirjaga Żubr, Tyskie, Lech, Zywiec, Tatra Jasna ja isegi, jumal paraku, Warka Strong. Lagastajaid käib Brüsseli parkides siiski vähem kui Eesti omades. Kohalikel on kombeks juua kõrtsis või kodus; vabas õhus einestamise juurde rüübatakse pisut veini, aga padujoomist ja sellest tulenevat materiaalset, helilist ja psühholoogilist saastamist ma pargis ei märganud. Hämaral ajal ei ole tervislik linnapargis hulkuda, ent sama kehtib ka Valgas, Tartus ja Tallinnas.
Aastal 2004 Brüsselit esmakordselt väisates istusin pikalt Ambiorixi pargi pinkidel ergava kevadpäikese embuses, rüüpasin kontidesse pugenud külmetuse vastu brändit ning närisin peale seedriseemneid. Minust pisut eemal mängisid tavapäraselt pintsakutesse riietatud moslemi vanamehed ennastunustavalt doominot. Järgnevatel aastatel täitus süda Ambiorixi platsil alati sooja rahuloluga, sest doominomängijad olid sama püsivad kui päike ja kuu. Ilmselt istuvad nad seal praeguseni, kui ilm vähegi kannatab.
Huumorisõpradel soovitan pargikülastusprogrammi kaasata Brüsseli põhjaosas, lausa väljaspool linna ümbritsevat ringteed asuva Parc de la Pede. Kui pisut otsida, leiab sealt vastava sildi,