Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu

istub keset Kampalat nagu kingakarp. Uhke, eriliste detailide ja puugraveeringutega, aga ikkagi kingakarp, mida valvab trobikond kalašnikovidega sõdureid.

      „Sa näed kahvatu välja. Kas magasid halvasti?“ uurib Monitori parlamendireporter Mercy. Ta ulatab oma pressikaardi valvurile, kes põrnitseb mind samuti huvitatult.

      „Ei, ma olengi selline, kahvatu…“ Lause lõpp vajub ära. Alles siis mõtlen, et Mercy ei pruukinud seda sugugi naljaga küsida. Kui sõber Ouma mind tänaval kohatud kolleegile tutvustas, uuris too, kust ma pärit olen, kas Etioopiast, ja müristas seepeale naerda mis kole. Asi oli selgemast selgem! Kuid Mercy ei naera, isegi ei muiga. Mu vastus tundub kohatuna.

      „Jah, magasin halvasti,“ ruttan päästma, mis päästa annab. „Meie külalistemaja baarikundede jaoks lõpeb pidu kella kahe paiku, kuid kõrvalbaaris kell viis hommikul. Oleksin ma turist, siis magaksin päeval, kuid mina tõusen kell pool seitse, et tööle tulla. Pean endale uue elukoha leidma, nagu soovitas Ouma, kui tahan end öösiti välja puhata.“

      Mercy vaatab mind sõnatult, silmis emalik, isegi kaastundlik pilk. Tunnen ennast vihma kätte jäänud kutsikana, kes küll haiseb võikalt, kuid äratab vaatajas ikkagi õrnu tundeid.

      Täna määriti mind Mercyle kaela. Hommikusel toimetuse koosolekul arutati kõigepealt läbi eelmisel päeval ilmunud artiklite head ja vead. Kellegi teksti oli sattunud maksmise ehk „pay“ asemel „gay“, keegi teine arvas, et pisarad mitte ei voola, vaid lonkavad ja kolmandal oli lause üldse kõige huvitavama koha pealt pooleli jäänud. Vähemalt pooltes artiklites kasutatud nimedest ilutsesid vead. Kui täpsem olla, siis oli rohkem valesti kui õigesti kirjutatud nimesid, mis pole sugugi üllatav, võttes arvesse kohalike nimede keerukust, kuid Anyango arvates on tegemist lohakusvigadega, mida Daily Monitori sugune ajaleht endale lubada ei tohi. Samuti oli kasutatud ühte ja sama ülesvõtet kahe erineva loo juures. Foto pojast ja tema üle uhkust tundvast emast sobis kujundaja arvates nii koolieksamite tulemusest rääkiva artikli juurde kui ka pealkirja „Kummaline ananassi kimbutav haigus tekitab Kabale põllumeeste seas segadust“alla…

      Paar vaimukat kommentaari ja üksteise tögamine jätkus ka pärast seda, kui uued ülesanded olid välja jagatud. Kõigile, välja arvatud minule, kes ma lootusrikkalt Anyango poole vaatasin. Jah, nagu konti luniv kutsikas. Ta silmitses mind hetke, pidas aru, vaatas meeleheitlikult toimetuses ringi, kuid kõik olid juba kukla pööranud. Mateebet polnud enam kusagil näha. Ta oli ammu sööklasse hommikueinele tõtanud ja kui ma kolmveerand tundi hiljem sealt möödusin, istus ta ikka veel seal, nina ees kuhi keedetud kartuleid, praetud matoke, lihakaste ning aurutatud spinatid.

      Anyango trummeldas sõrmedega vastu lauda, samal ajal kui mina muutusin aina väiksemaks ja väiksemaks. Olukord oli üsna ebamugav. Just sel hetkel tormas kontorisse Mercy, hilinemise pärast ette ja taha vabandades, liiklus olla meeletu, kuid Anyango ei kuulanud teda lõpuni. Ta osutas kergendatult ohates minule ja käskis Mercyl mind endaga kaasa võtta, ükskõik, kuhu too ka minemas on. Mercy naeratas mulle heatahtlikult ning suundus, mina tihedalt sabas, seinale kleebitud parlamendiliikmete plakati all oleva üldkasutatava arvuti juurde, kust seal seni kirjutanud noor reporter teda nähes imekiirelt sääred tegi. Mercy sättis end rahulikult pehmele toolile istuma, kohendas seelikut, patsutas käekotti; tal oli aega maa ja ilm. Esimesena kirjutas ta Facebooki „jõudsin tööle“, seejärel luges uudiseid, kirjutas kaks meili, vaatas kella, luges Twitterit. Jälgisin hommikuse ajalehe toimetuses toimuvat tuimalt. Kas keegi neist teeb juba tööd ka? Valgete arvutite taha varjunud mustad peanupud meenutasid mulle lugu sellest, kuidas Euroopast Kampalas asuva Makerere ülikooli arvutisaali jaoks saadetud raalidest avastati neli kuud hiljem hunnikute viisi pornot. Paljud noogutasid selle juhtumi peale etteheitvalt pead, otsekui see lugu ainult kinnitaks nende juba niigi väljakujunenud arvamust. Mida aafriklastest ikka tahta? Sa võid ju neile kalli tehnika kätte anda, kuid teha oskavad nad sellega ikkagi ainult lollusi. Seda, et ka Euroopa ülikoolide arvutid on pornot täis, ei maini sealjuures mitte keegi.

      Facebooki reale ilmus „lähen parlamenti“ ja seda me tegimegi, kui toimetuse ainuke seinakell näitas kümmet ning mina mõtlesin nukralt, et olin kaks tundi oma päevast lihtsalt maha mökutanud.

      Mercy on pikk kogukas naine, kes armastab värvilisi lehvivaid seelikuid ja keha ümber liibuvaid särke. Ta kontsade klõbin parlamendihoone helehallil marmorpõrandal paneb teisi ajakirjanikke pead pöörama. Mercy nägu lööb seda nähes särama, ta tervitab neid ugandalasele omaselt ülevoolavalt, pisut teatraalseltki, nagu ta poleks neid aastaid näinud, kuigi töötab nendega iga päev koos. Temas on midagi suursugust, lausa väärikat, kui ta seisab ajakirjanikest joonistunud väikese ringi keskel, peajagu kõigist pikem. Tutvun, kätlen, naeratan minagi ja lendu lastud sõnad põrkuvad kõrge lae alt kajana tagasi. Parlament on inimtühi; saadikud naasevad jõulupuhkuselt alles jaanuari keskpaiku. Ent mõni poliitik peaks siin kusagil ikka leiduma, sosistavad reporterid üksteisele ja paistab, et neid tulebki meil nüüd otsima hakata. Nagu mängiksime peitust!

      Me traavime mööda pikki kitsaid koridore, käime treppidest üles, siis alla, lipsame korra hoone vanasse tiiba, mille akendest on vilksamisi näha parlamendi avarat, roheluse ja megaliitmüüridega sätitud aeda. Filmis „Šotimaa viimane kuningas“ istub Uganda kurikuulus diktaator Idi Amin punase sametiga ehitud toolil ning kohalik laulukoor esitab šoti rahvalaulu „The Bonnie Banks of Loch Lomond“, samal ajal kui doktor Garrigan võrgutab pilkudega Amini noorimat, kolmandat naist Kayd. Mercy kinnitab uhkelt, et stseen filmiti selles aias ja tema vanatädi tütretütre abikaasa vend osales võtetel koorilauljana.

      Parlamendihoone vana tiib on haudvaikne ja me suundume läbi avatud vahekäigu tagasi uude ossa. Linnaõhk muutub iga päevaga lämbemaks ja valgus eredamaks. Kampalat katab ühtlane pilv, ähmane segu pruunist teetolmust ja sõidukite heitgaasidest, valguskiired suruvad end läbi, kuid sellegipoolest on siin raske hingata. Pealegi on ekvaatoril päike võimsam kui kusagil mujal. Mu nägu, kaela ja käsi kaitseb ülikõrge päikesekaitsefaktoriga kreem, mille koostis sisaldab naftat, ning õhtuti määrin end sääsetõrjevahendiga, milles pole, kahtlustan, piiskagi loodust. See kõik ei saa olla kasulik ei mulle ega tervele planeedile, mõtlen kulmu kortsutades.