Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis. Martin Kukk

„Zamrod Olai” esimene osa oli jõudmas oma lõpufaasi. Brittide kompanii oli end Luy Mandah’sse sisse seadnud. Pioneerid tegelesid külas lõhkekehade otsimisega ning nende kahjutuks tegemisega. Meile langesid enamasti julgestus- ja konvoitüüpi ülesanded. Samas jätkasime ka oma peamist tegevust ehk patrullimist kogu vastutusala läänepoolses osas ja vahel sellest kaugemalgi, kui olukord ja käsud seda nõudsid. Operatsiooni „Smaragdne suvi” („Zamrod Olai 1”) lõpusirgel vahistasid meie mehed ühe lõhkekehade valmistamisega seotud isiku ja vähendasid sellega riske sattuda tulevikus IED-rünnaku alla.

      Nendel päevadel oli vahejuhtum, kus meie üksus oli sunnitud tegema hoiatuslasud ühe mitte peatuva ja suurel kiirusel patrulli poole liikuva mootorratturi suunas. Laskur tegutses õigesti, näidates ratturile kõik vajalikud hoiatused (ehk jõu eskaleerimise protseduurid), enne kui päästikule vajutas. Kuulid vihisesid mootorratturi kõrvale maha, pannes omakorda liikvele mõned kivitükid, mis kriimustasid sadulas istujat. Mootorrattur peatus Eesti üksusest 10 meetri kaugusel. Veel mõned meetrid sõitu ning ühe tähtsaima külavanema sugulase matused pidanuks tasuma NATO, sest siis oleks sõdur sihtinud juba tsiklimeest ennast. Kohalikul soovitati Wahidi sõita, et kaks kivist põhjustatud kriimustust kinni plaasterdada. Tulin talle isiklikult väravasse vastu, kuna levisid kuuldused, et eestlased on kedagi tõsiselt haavanud. Nähes kahte imepisikest kriimustust, rahunesin kiiresti. Hiljem oma loos jutustas kohalik, kuidas eestlased olid teda pähe sihtinud ja teele saadetud kuul riivas nii kätt kui ka kaela. Olin kindel, et lood brutaalsetest eestlastest levivad tulena läbi ümberkaudsete külade, ning kahtlustasin ühe tähtsama külavanema toetuse kaotust. Seda aga ei juhtunud, rühmaülem vestles isiklikult Haji Mirow’ga (külavanemaga) ja vahejuhtum unustati.