töötajaga, kes rääkis saksa aktsendiga. Liinibusside ja tänavanimede kohta pärides vaatas ta hajameelselt suurt ruumi, mille teises servas oli tema toa uks ja üksiku naise toa oma. Kahe ukse vahel oli postament Milose Venuse kurjakuulutava koopiaga. Teine uks külgmises seinas viis väiksemasse ruumi kohustuslike tugitoolide ja ajakirjadega. Kui töötaja ja Petrone vait jäid, tundus vaikus hotellis hüübivat, tuhana mööblile ja põrandakividele langevat. Lifti heli näis peaaegu kõrvulukustav, samuti ajalehekrabin või tuletikukraaps.
Koosolekud lõppesid õhtuhämaruses ja Petrone jalutas veidi mööda 18. juuli tänavat, enne kui suundus ühte Iseseisvuse platsi trahterisse einestama. Kõik sujus kenasti, ja vahest saab ta isegi arvatust varem Buenos Airesesse tagasi sõita. Ta ostis ühe Argentiina ajalehe, paki kangeid sigarette ja kõndis aeglaselt hotellini. Kõrvalasuvas kinos jooksis kaks filmi, mida ta oli juba näinud, ja õigupoolest polnud tal tahtmist kuhugi minna. Juhataja tervitas teda möödudes ja küsis, kas ta vajab uut voodipesu. Nad ajasid suitsu tehes pisut juttu ja jätsid siis hüvasti.
Enne magamaminekut sättis Petrone korda paberid, mida ta päeval oli kasutanud, ja luges ilma erilise huvita ajalehte. Hotellis oli üleliia vaikne ja mõne üksiku mööda Soriano tänavat sõitva trammi login tekitas vaikusesse üksnes pausi, et seda järgmiseks intervalliks veelgi võimendada. Rahutustundeta, kuid mõningase kannatamatusega viskas ta ajalehe prügikorvi ja võttis riidest lahti, samal ajal ennast hajameelselt kapipeeglist vaadates. Kapp oli juba vana ja see oli lükatud ukse ette, mis viis kõrvaltuppa. Petrone oli ukse avastamisest üllatunud – toa esmasel ülevaatusel oli see tal kahe silma vahele jäänud. Alguses oli ta oletanud, et maja oli ehitatud hotelliks, aga nüüd mõistis ta, et tegu oli ühega nii paljudest vanadesse kontorihoonetesse või elamutesse rajatud tagasihoidlikest hotellidest. Kui hästi järele mõelda, siis peaaegu kõikides hotellides, kus ta elus oli viibinud – ja neid oli palju –, oli tubades mõni varjatud uks, mõnikord nähtaval, aga peaaegu alati riidekapi, laua või nagi taga, mis nagu sellelgi juhul muutis nad kuidagi kahemõtteliseks, justkui soovitaks häbelikult nende olemasolu peita, nagu naine, kes arvab end katvat, pannes käed kõhule või rindadele. Uks oli igatahes seal, kapist kõrgem. Kunagi olid inimesed sellest sisse ja välja käinud, seda paugutanud, paotanud, andes talle elu, mis oli ikka veel alles tema puidus, mis oli nii erinev seintest. Petrone kujutles, et ka teisel pool on riidekapp ja et naine toas mõtleb uksest sedasama.
Ta ei olnud väsinud, ent uni oli hea. Kolme või nelja tunni pärast äratas teda ebamugavustunne, nagu oleks midagi juba juhtunud, midagi tülikat ja ärritavat. Ta pani öölambi põlema, nägi et kell on pool kolm, ja kustutas tule. Siis kuulis ta kõrvaltoast lapse nuttu.
Esimesel hetkel ei saanud ta hästi aru. Kõigepealt valdas teda rahulolu: järelikult oli tõsi, et eelmisel ööl ei lasknud üks laps tal magada. Selgus käes, oli kergem uuesti uinuda. Aga siis mõtles ta ülejäänule ja tõusis aeglaselt istukile, tuld süütamata, ja kuulatas. Ta polnud eksinud, nutt tuli kõrvaltoast. Hääl kostus läbi kapitaguse ukse, see tuli toa sellest osast, mis oli kohakuti tema voodi jalgadega. Aga kõrvaltoas ei saanud last olla; juhataja oli selgelt öelnud, et proua elab üksi, et ta on peaaegu kogu päeva tööl. Korraks käis Petronel peast läbi, et võib-olla hoidis ta sel ööl mõne sugulase või sõbranna last. Ta meenutas eelmist ööd. Nüüd oli ta kindel, et ta juba oli nuttu kuulnud, sest seda oli raske millegagi segi ajada, pigem korrapäratud väga nõrgad nuuksatused, kaeblikud luksatused, millele järgnes põgus tihkumine, kõik see oli väeti, minimaalne, nagu oleks laps väga haige. See pidi olema mõne kuu vanune olend, kuigi tema nutt ei olnud vastsündinu moodi läbilõikav, äkiliste kõõksatuste ja lämbumishoogudega. Petrone kujutles last – millegipärast poissi –, kes oli nõrk ja haige, kurnatud näo ja jõuetute liigutustega. See kaebles öösel, nuttes tagasihoidlikult, ilma liigset tähelepanu äratamata. Kui poleks olnud ust, poleks nutt seina tugevast müürist läbi tunginud, mitte keegi poleks teada saanud, et kõrvaltoas nuttis laps.
Hommikusöögi ajal mõtles Petrone sigaretti suitsetades selle üle veidike aega. Magamatus ei tulnud tema päevatööle kasuks. Kaks korda oli ta keset ööd ärganud ja mõlemal korral nutu pärast. Teine kord oli hullem, sest lisaks nutule kostus naise hääl, mis püüdis last rahustada. Hääl oli väga vaikne, ent toonilt ahastav, mis andis sellele teatraalse kõla; sosin, mis läbis ukse sellise jõuga, nagu oleks ta karjunud. Laps andis kohati äiutamisele, palvetele järele; siis aga hakkas uuesti nõrgalt ja katkendlikult vääksuma, lohutamatus vaevas. Ja taas pomises naine arusaamatuid sõnu – ema nõidumine vaigistamaks oma piinatud last, keda painab keha või hing, elusolemine või surmaähvardus.
„See kõik on väga kena, aga juhataja tüssas mind,” mõtles Petrone oma toast väljudes. Vale pahandas teda ja ta ei varjanudki seda. Juhataja jäi teda vaatama.
„Laps? See peab olema mingi eksitus. Selles toas ei ole väikeseid lapsi. Teie toa kõrval elab üksik naine, ma vist juba ütlesin seda teile.”
Petrone kõhkles, enne kui vastas. Teine kas valetas julmalt või oli hotelli akustika teda ninapidi vedanud. Juhataja vaatas teda pisut viltu, justkui oleks kaebus omakorda teda vihastanud. „Võib-olla arvab ta, et ma olen häbelik ja otsin ettekäänet toa vahetamiseks,” mõtles ta. Raske, kuidagi jabur oli nii otsusekindla vastuseisu juures endale kindlaks jääda. Ta kehitas õlgu ja palus ajalehte.
„Ju ma siis nägin und,” ütles ta, häiritud, et pidi seda või üldse midagi ütlema.
Kabarees oli surmigav ja tema kaks võõrustajat ei näidanud just erilist vaimustust üles, niisiis oli Petronel lihtne end väsimusega välja vabandada ja lasta end hotelli viia. Lepiti kokku, et lepingud kirjutatakse alla järgmise päeva pärastlõunal; kaup oli sama hästi kui koos.
Vaikus hotelli vastuvõtus oli nii täielik, et Petrone avastas ennastki kikivarvul kõndimas. Voodi kõrvale oli jäetud õhtuleht; seal oli ka kiri Buenos Airesest. Ta tundis ära oma naise käekirja.
Enne magamaminekut vaatas ta kappi ja ukse väljaulatuvat osa. Kui ta paneks oma kaks kohvrit kapi peale, kattes ukse kinni, ehk oleksid kõrvaltoast tulevad hääled pisut vähem kosta. Nagu ikka, polnud sel kellaajal midagi kuulda. Hotell magas, asjad ja inimesed magasid. Aga Petronele, kes oli juba pahas tujus, tundus olevat vastupidi, et kõik oli ärkvel, meeletult ärkvel keset vaikust. Tema rahutus, mida ta endale ei tunnistanud, pidi olema ühenduses majaga, selle inimestega, muutes nad varitsevaks, hiilivalt valvelolevaks. Täielik jamps.
Ta ei võtnudki seda teab mis tõsiselt, kui lapse nutt ta kell kolm hommikul une rüpest tagasi tõi. Voodis istudes arutles ta, kas peaks kutsuma öövahi tunnistajaks, et selles toas pole võimalik magada. Laps nuttis nii nõrgalt, et ajuti polnud teda kuuldagi, kuigi Petrone tundis, et nutt kestis edasi, ja pidi õige pea taas paisuma. Möödus kümme või kakskümmend üliaeglast sekundit, siis tuli lühike luksatus, vaevutajutav nuukse, mis venis pehmelt, kuni purskus tõeliseks nutuks.
Sigaretti läites kaalus ta, kas tuleks paar korda taktitundeliselt seinale koputada, et naine lapse vaikima paneks. Mõelnud aga neile kahele, naisele ja lapsele, andis ta endale aru, et ei uskunud neisse, et absurdsel kombel ei uskunud ta, et juhataja oli talle valetanud. Nüüd kuuldus naise hääl, mis summutas täielikult lapse nutu teda tormakalt – ometi nii ettevaatlikult – lohutades. Naine kussutas last, lohutas teda, ja Petrone kujutles teda voodi ees istumas, lapse hälli kiigutamas või teda süles hoidmas. Aga kuidas ta ka ei püüdnud, ta ei suutnud last ette kujutada, otsekui oleks hotellipidaja väide tõesem kui see tegelikkus, mida ta kuulis. Vähehaaval, sedamööda, kuidas aeg kulus ja nõrgad halinad lohutava pomina taustal vaheldusid ja kasvasid, hakkas Petrone kahtlustama, et see oli mingi farss, naeruväärne ja koletislik mäng, millele ta ei suutnud seletust leida. Ta mõtles vanadele lugudele lasteta naistest, kes harrastasid varjatud nukukultust, väljamõeldud salaemadust, tuhat korda hullemat koerte või kasside või venna- ja õelaste hellitamisest. Naine imiteeris oma nurjunud lapsukese nuttu, lohutades õhku oma tühjade käte vahel, võib-olla nägu pisaraist märg, sest nutt, mida ta teeskles, oli ühtlasi tõeline nutt, groteskne valu hotellitoa üksinduses, ükskõiksuse ja koidiku kaitsevarjus.
Süüdanud öölambi, võimetu uuesti magama jääma, mõtles Petrone, mida teha. Tema tusatuju oli raskekujuline, teda nakatas see õhustik, kus kõik tundus talle