Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist. Jennifer Worth

osa inimkonnast kogu ajaloo vältel elanud sarnastes tingimustes.

      Aga ajad muutuvad ja 1950. aastatel peeti üürimajade piirkonda aguliks. Üür oli siin palju odavam kui ridamajades, niisiis asusid üürimajadesse ainult kõige vaesemad pered, need, kes eriti hakkama ei saanud. Sotsiaalse seaduspära järgi on just vaestes peredes kõige rohkem lapsi, ja üürimajad kubisesid neist. Nakkushaigused levisid neis ehitistes nagu kulutuli. Niisamuti ka kahjurid: kirbud, täid, puugid, sügelised, satikad, hiired, rotid ja prussakad. Kahjuritõrjujatel olid käed-jalad tööd täis. 1960ndatel otsustati, et üürimajad pole inimestele elamiseks sobivad ja need tehti tühjaks, ning tühjaks nad rohkem kui kümneks aastaks jäidki. Need lammutati viimaks aastal 1982.

      Edith oli väike ja sitke, kange kui saapanahk. Ta nägi välja vanem kui nelikümmend. Ta oli üles kasvatanud kuus last. Sõja ajal oli nende ridamaja pommitatud, ent see polnud saanud täistabamust ja pere oli ellu jäänud. Siis olid lapsed evakueeritud. Edithi mees oli sadamatööline ja ta ise töötas sõjatehases. Pommitamise järel olid nad mehega kolinud üürikorterisse, mida oli odavam pidada. Sinna jäid nad kogu pommitamise ajaks, ja imekombel üürimajad, mis olid kõige tihedama asustusega hooned, pihta ei saanud. Edith ei näinud oma lapsi viis aastat, kuni nad viimaks 1945. aastal kokku said. Perekond jäi edasi üürikorterisse hinna tõttu ja kuna oldi sealse eluga harjunud. Mul oli raske mõista, kuidas oli võimalik kuue kasvava lapsega kahes toas hakkama saada. Aga nad said ega pidanud seda millekski eriliseks.

      Ta polnud uuesti rasedaks jäädes sugugi rõõmustanud, õigupoolest oli ta olnud maruvihane, kuid nagu enamik naisi, kellel vanemas eas laps sünnib, oli ta lapsest vaimustuses, kui see lõpuks ilmale tuli, ja muudkui kudrutas tema juures. Korter oli mähkmeid täis riputatud – tol korral polnud ühekordseid mähkmeid – ja lapsekäru võttis niigi vähest ruumi veel vähemaks.

      Edith oli üleval ja toimetas. See oli kümnes päev pärast sünnitust. Tol ajal hoidsime emasid pärast sünnitust kaua voodis – kümme kuni neliteist päeva olid tuntud nurgavoodiajana. Meditsiinilisest seisukohast polnud see hea tava, sest naisel on palju kasulikum võimalikult kiiresti liikuma hakata, kahandades seeläbi komplikatsioonide, nagu tromboosi riski. Tol ajal seda ei teatud ja oli kombeks, et naine jääb pärast sünnitust voodisse. Asja hea külg oli see, et naine sai nii korralikult ja teenitult puhata. Teised pidid tegema kõik majapidamistööd ning ta sai vähemalt lühikest aega jõudeolekut nautida. Ta pidi jõudu koguma, sest uuesti jalul olles pidi ta jälle kõik kohustused üle võtma. Toidukraami treppidest üles tassimine nõudis füüsilist pingutust, prügi omakorda tuli alla hoovis asuvatesse prügikastidesse viia; talvel tuli lisaks üles tuua sütt ja puid, petrooli pliitidele; tita väljaviimiseks tuli käru aste-astmelt treppidest alla sõidutada, pärast jälle üles tagasi, tihti olid kärus peale lapse veel toiduained – seda kõike teades mõistate, kui sitked pidid olema nood naised. Peaaegu alati võis üürimajja sisenedes näha mõnda naist lapsekäru treppidest üles või alla lükkamas. Kui nad elasid ülemisel korrusel, tähendas see umbes seitsekümmend astet kumbagi pidi. Lapsekärudel olid suured rattad, mis seda võimaldasid, ja hea vedrustus, mis lapsi põntsutas. Lastele see meeldis, nad naersid ja kilkasid heast meelest. Kui astmed olid libedad, oli ohtlik, sest käru raskust tuli juhtida käepidemest, ja kui ema astus trepiastmest mööda või midagi juhtus, nii et ta lasi vankrist lahti, sõitis käru koos lapsega treppe pidi alla välja. Mina aitasin alati, kui nägin käruga naist, võttes teisest otsast, seeläbi kaalu poole võrra vähendades, mis oli kaunis oluline. Kogu raskus pidi naisele üksinda olema väga suur.