Kindral Pew juhatas neid oma tühja klaasiga ja tema kõrval säras proua Pew – tema pidu polnud ju üksnes oivaliselt välja kukkunud, vaid sai nüüd ka koomilise anekdoodi, mida rahvas võis aastaid rääkida.
On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb
Kõik hurmav hell mu hinge poeb, meid kutsub kaunis öö…
Need, kes sõnu teadsid, laulsid kaasa. Olin pärastlõunal küll mälu värskendanud, et selleks suureks hetkeks valmis olla, aga kui pudelikork kristalli tabas, põrusid laulusõnad mu ajust välja. Kui me jõudsime käsist-jalust ühendamise ja rauast ahelateni, andsin alla ja liitusin Ellise ja Hanki laa-laa-laatamisega kuni laulu lõpuni.
Nad lehvitasid oma klaase Kindral Pew’ga ühes taktis, hoides vaba kätt ümber mu piha. Lõpus kummardus Ellis mind suudlema.
Hank vaatas ühele poole, siis teisele ja paistis nõutu.
„Hmm. Tundub, et olen oma kaaslase kuhugi ära kaotanud. Mida ma temaga küll tegin?“
„Üks asi, mida sa ei ole temaga teinud, on abiellumine,“ vastasin ja norsatasin, peaaegu šampust nina kaudu välja pursates. Olin tühja kõhu peale lonksanud vähemalt neli klaasi ja olin kuraasi täis.
Tema suu vajus teeseldud solvumist väljendades lahti, kuid temagi ei suutnud teeselda teadmatust Violeti kasvavast meeleheitest nende näivalt lõputu kuramaaži suhtes.
„Kas ta läks tõesti minema?“ küsis ta, lastes pisut tõsisema pilgu üle toa.
„Ma ei tea,“ vastasin. „Ma pole teda mõnda aega näinud.“
„Kes mulle siis uue aasta esimese musi annab?“ küsis ta hüljatud pilgul.
„Oh, tule siia, sa suur mühakas.“ Tõusin kikivarvule ja andsin talle põsemusi. „Sul oleme alati meie. Ja meil pole isegi sõrmust vaja.“
Ellis heitis meile lõbustatud kõverpilgu ja andis Hankile märku, et too mu huulepulga põselt maha pühiks.
Tema taga balansseeris teener endiselt jalgredeli eelviimasel pulgal. Ta oli pihast kookus, püüdes pudeliga ülemist klaasi sihtida, ning ta oli suurest pingutusest lillaks tõmbunud. Ta huuled olid vihaseks kriipsuks surutud. Vaatasin ringi, et näha, kas abijõud juba saabuvad, kuid neid ei paistnud kusagilt.
„Ellis? Tundub, et ta vajab abi,“ ütlesin pead teenri poole kallutades.
Ellis heitis talle pilgu. „Sul on õigus,“ ütles ta, ulatades mulle oma klaasi. „Hank? Lähme appi?“
„Kas ta on teie arvates tõesti lahkunud?“ ütles Hank nukrutsevalt, huuled kõhklevalt klaasiserva juures. „Ta oli täna tõeline ilmutus. See kleit oli hämariku värvi, litrid justkui kadedad tähed tema öö galaktikas, kuid miski, mitte miski pole võrreldav piimakarva nahaga tema…“
„Poisid! Keskenduge!“ hüüdsin vahele.
Hank võpatas oma tardumusest välja. „Mida?“
„Maddie arvates vajab see sell abi,“ vastas Ellis.
„Pudel on üüratu,“ selgitasin mina. „Ta ei suuda seda üksi hoida.“
„Ilmselt mitte. See on Balthazar,“ ütles Ellis.
„See pole mingi Balthazar,“ vaidles Hank. „See on Nebukadneetsar.“
Kannupoisi käsivarred värisesid. Ta hakkas valama, kuid kallas klaasist mööda. Šampanja voolas klaaside vahele ning kahlas lauale ja põrandale. Tema kindad ja varrukad olid läbimärjad.
„Oh-oo,“ häälitses Hank.
„Oh-oo tõepoolest,“ sõnas Ellis. „Proua Pew’d see ei rõõmusta.“
„Julgen kahtlustada, et proua Pew’d ei rõõmusta miski,“ arvas Hank.
Higinired jooksid mööda teenri otsaesist alla. Oli selgemast selgem, et ta sajab üsna pea otse klaasivirna. Vaatasin abiotsivalt proua Pew poole, kuid ta oli kadunud. Püüdsin kindralile märku anda, kuid tema nautis oma taastäidetud kokteiliklaasiga seltskonna tähelepanu.
Müksasin küünarnukiga Ellisele ribidesse.
„Mine!“ ütlesin tungivalt. „Mine talle appi.“
„Kellest ta räägib?“ küsis Hank.
Põrnitsesin talle altkulmu otsa ja jätkasin jõllitamist, kuni talle meenus.
„Oih! Muidugi.“ Ta proovis oma klaasi mulle pihku suruda, kuid ma hoidsin juba kaht. Ta asetas selle siis põrandale ja kohendas asjalikul moel revääri, kuid enne kui tema ja Ellis jõudsid mobiliseeruda, saabus abi teiste teenrite näol, kes tassisid nelja väiksemat, ehkki ikkagi väga suurt pudelit ja kolme lisaredelit. Proua Pew liugles nende järel lähemale, et asjal silma peal hoida.
„Vot need on Balthazarid,“ teatas Hank ja noogutas teadvalt. Ta võttis oma joogi põrandalt üles ja kummutas selle alla.
„Ei. Need on Jeroboamid,“ vaidles Ellis.
„Küllap ma juba šampanjat tunnen,“ vastas Hank.
„Ja mina ei tunne?“
„Minu arust te eksite mõlemad. Need on Ebenezerid,“ pistsin vahele.
See pani neil suu kinni.
Mind tabas vindine naeruhoog. „Ebenezer? Saate aru? Jõulud? Pühad? Oijah, vahet pole. Tooge mulle uus jook. Ajasin enda oma ümber.“
„Jah. Minu peale,“ ütles Ellis.
Hank pööras end ja asetas klaasi mööduva ettekandja kandikule. Ta plaksutas käsi. „No nii, kes tahab lumesõda mängida?“
Lendasime õues upakile ja tegime sealsamas Pew’de maja ning autode ja külaliste ootamiseks üles rivistatud livreedes autojuhtide ees lumeingleid. Tegin lumekuuli ja suutsin selle Ellise rinna pihta läkitada, misjärel kiljatasin ja jooksin tuppa tagasi.
Tohutus fuajees pühkis Ellis lume mu seljalt ja juustelt. Hank kattis mu paljad õlad oma kuuega ning nad juhatasid mind kolme külluslike kaunistuste ja tikanditega tugitooli juurde lõõmava kamina lähedal. Hank, kellel oli sedavõrd mõistust peas, et tuppa naastes mu naaritsasall kaasa haarata, raputas selle puhtaks ning laotas selle roosipuust laua servale. Ellis lahkus kuuma todi otsinguile ja ma koorisin oma plekilised ning läbimärjad sõrmkindad käest.
„Taevas, vaata mind,“ ütlesin endast pilku üle lastes. „Kui räpane.“
Mu siidkleit ja kingad olid rikutud. Püüdsin asjatult veeplekke siluda ja kontrollisin kiiresti, kas mul on mõlemad kõrvarõngad alles. Kinnastest polnud lugu, kuid lootsin, et salli annab veel päästa. Kui mitte, oli mul õnnestunud hävitada terve kostüüm.
„Sa ei ole räpane. Sa oled võrratu,“ ütles Hank.
„Noh, olin,“ halasin mina.
Veetsin terve pärastlõuna Antoine’i salongis, et lasta endale soeng ja meik teha, ning ma polnud ligi kaks päeva midagi söönud, et kleit ikka kenasti langeks. See oli kaunist granaatõunapunasest siidist, samast kangast kui mu kingad. Värv sobis kokku ka mu rubiinkihlasõrmusega ning kõik see tõi esile mu rohelised silmad. Ellis oli mulle selle kleidi ja kingad paar päeva varem kinkinud ja enne pidu esitlesin end talle nagu flamenkotantsija, keereldes nii, et seelik lendu tõusis. Ta väljendas vaimustust, kuid mina tundsin tuttavlikku kurbusepistet, püüdes taas kord ette kujutada, mida ta täpselt näeb. Mu abikaasa oli täielikult värvipime, nii et talle paistsis see ansambel ilmselt hallide varjundite kombinatsioonina. Nuputasin, milliseid ja kui palju varjundeid olemas on ja kas mõni neist on tumedam. Ma ei suutnud värvideta maailma ette kujutada.
Hank vajus tugitooli, jättes ühe jala üle käetoe kõlkuma. Ta sikutas oma kikilipsu lahti ja avas mansetinööbid ja krae. Ta nägi välja nagu pooleldi uppunud Clark Gable.
Pugesin värisedes tema kuue sisse, hoides seda seestpoolt kinni.
Hank patsutas oma rinda ja külgi. Korraga ta tardus ja kergitas kulmu.
„Aa!“