>KOLMAS OSA
Lazarevo
KEVADE HÕNG
Aleksander läks Lazarevosse hea usu peale.
Muud tal ei olnud. Sõna otseses mõttes mitte midagi muud, mitte ühtegi kirja, mitte ainustki rida ei Dašalt ega Tatjanalt, et talle teada anda: õed on Molotovi jõudnud. Daša sinnajõudmises kahtles Aleksander tõsiselt, aga kuna ta oli näinud, et Slavin elas talve üle, oli kõik võimalik. Daša kirjade puudumine oli see, mis Aleksandrile muret tegi. Leningradis olles oli naine talle pidevalt kirjutanud. Siin lendasid jaanuar ja veebruar mööda, ja mitte ainustki sõna.
Nädal aega pärast seda, kui tüdrukud olid lahkunud, sõitis Aleksander veoautoga Kobonasse ning otsis õdesid Kobona kallastel haigete ja kodutute seast. Ta ei leidnud midagi.
Märtsis kirjutas murelik ja masendatud Aleksander Dašale Molotovi kirja. Ta oli ka Molotovi täitevkomiteesse telegrammi saatnud ning Darja ja Tatjana Metanova järele pärinud, kuid sai vastuse alles maikuus postiga. Molotovi täitevkomitee kirjas teatati Aleksandrile üheainsa lausega, et Darja ja Tatjana Metanova kohta pole mingit informatsiooni. Ta saatis veel ühe telegrammi ja küsis, kas Lazarevo külanõukogusse saab telegrammi saata. Järgmisel päeval tuli kahesõnaline telegramm: EI. PUNKT.
Igal vabal tunnil, mis talle võimaldati, käis Aleksander Viiendal Nõukogude tänaval ning sisenes korterisse Daša jäetud võtmega. Ta koristas tube, pühkis ja pesi põrandaid ning kui linna täitevkomitee laskis märtsis torud ära parandada, pesi ka pesu. Ta pani teise magamistuppa uued aknaklaasid. Aleksander leidis Metanovite vana fotoalbumi ja hakkas seda vaatama, ent lõi selle ühtäkki kinni ja pani käest. Mida ta mõtles? Tundus, nagu näeks ta vaime.
Sellised olid Aleksandri tunded. Ta nägi igal pool Metanovite vaime.
Iga kord kui ta Leningradis oli, käis Aleksander Vana-Nevski postkontoris vaatamas, kas Metanovitele on kirju. Vanal postiametnikul oli temast kõrini.
Garnisonis küsis Aleksander sõjaväe posti eest vastutava seersandi käest ikka ja jälle, kas talle on kirja Metanovatelt. Sõjaväe posti eest vastutaval seersandil oli temast kõrini.
Kuid Aleksandrile polnud midagi: ei kirju, ei telegramme ega uudiseid. Aprillis Vana-Nevski postiametnik suri. Kellelegi polnud tema surmast teatatud ja tegelikult jäi ta oma laua taha toolile istuma, postisaadetised põrandal, letil, kastides ja avamata postikottides.
Aleksander suitsetas posti sorteerides ära kolmkümmend sigaretti. Ta ei leidnud midagi.
Ta naasis Laadoga äärde, kaitses endiselt Elu teed – mis oli nüüd veetee –, ootas puhkust ja nägi kõikjal Tatjana vaimu.
Leningrad vabanes tasapisi surmahaardest ja linna täitevkomitees hakati kartma – põhjusega –, et surnute suur hulk, ummistunud roiskveetorud ja puhastamata reovesi võivad epideemiaid põhjustada, kui ilm soojaks läheb. Täitevkomitee võttis linna käsile. Kõik ellu jäänud tööjõulised inimesed koristasid tänavatelt pommitamiste tagajärjel tekkinud prahti ja laipu. Katkised torud parandati ära, elektrivool taastati. Hakkasid sõitma trammid ja seejärel trollibussid. Kui Iisaku katedraali ees tärkasid tulbid ja kapsataimed, näis, nagu oleks Leningrad ajutiselt uuesti sündinud. Tanjale oleks meeldinud Iisaku katedraali ees tulpe näha, mõtles Aleksander. Toidunormi suurendati kolmesajale grammile ülalpeetava kohta. Mitte et jahu oleks rohkem olnud. Inimesi oli vähem.
Sõja alguses, 1941. aasta 22. juunil, päeval, mil Aleksander kohtas Tatjanat, oli Leningradis kolm miljonit eraisikut. Kui sakslased linna 1941. aasta 8. septembril ümber piirasid, oli Leningradis kaks ja pool miljonit eraisikut.
1942. aasta kevadeks oli alles jäänud miljon inimest.
Mööda Laadoga jääteed oli seni linnast evakueeritud pool miljonit inimest, kes jäid Kobonasse ebakindla saatuse hooleks.
Kui lumi oli sulanud, juhtis Aleksander Piskarjovi kalmistul lõhkamistöid, mille tulemuseks oli tosin ühishauda, kuhu veeti matusebüroo autodega ja maeti viimaks ka maha peaaegu pool miljonit surnut. Piskarjovi kalmistu oli vaid üks Leningradi seitsmest surnuaiast, kuhu veeti laipu nagu halge.
Ja blokaad polnud veel lõppenud.
Ameerika toiduained – lend-lease’i lahkusest – jõudsid pikki ja keerukaid teid pidi Leningradi. Kevadel said leningradlased mõne korra piimapulbrit, supipulbrit, munapulbrit. Aleksander hankis ka endale mõne eseme, nende seas inglise-vene vestmiku, mille ta ostis lend-lease’i veoautojuhilt Kobonas. Tanjale võib uus vestmik meeldida, mõtles ta. Neiu oli inglise keeles nii hästi edasi jõudnud.
Linn laskis Nevski prospekti uuesti üles ehitada võltsfassaadidega, mis pidid varjama Saksa pommide jäetud haigutavaid tühimikke ning Leningrad läks aegamisi, puhtalt ja enamasti vaikselt vastu 1942. aasta suvele.
Sakslased pommitasid linna ikka veel iga päev.
Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai.
Mitu kuud pidi Aleksander teadmatust taluma? Mitu kuud ainsagi uudiseta, ainsagi reata, ainsagi hingetõmbeta? Mitu kuud pidi ta lootust oma südames kandma ja endale tunnistama, et juhtuda võis ja – lõpuks – ilmselt juhtuski vältimatu ja kujuteldamatu? Ta nägi kõikjal surma. Rindel kõige rohkem, kuid lootusetut surma nägi ta ka Leningradi tänavatel. Ta nägi sandistatud kehi ja moonutatud kehi, külmunud kehi ja nälginud kehi. Ta nägi kõike. Kuid kõigest hoolimata uskus Aleksander ikka veel.
Juunis tuli Dimitri garnisoni teda vaatama. Aleksander oli nördinud ja lootis, et tema ilme seda ei reeda. Dimitri paistis mitte ainult mitu kuud, vaid mitu aastat vanem. Ta lonkas silmanähtavalt ning tema keha oli veidi paremale küljele kaldu. Ta paistis kurnatud ja kõhn ning tema sõrmed värisesid – seda polnud Aleksander varem näinud.
Ja Dimitrit silmitsedes mõtles Aleksander: Dimitri jäi ellu, miks mitte ka Daša ja Tanja? Kui tema sellega hakkama sai, miks mitte nemad? Kui mina hakkama sain, miks siis mitte nemad?
„Mu vasak jalg on nüüd mu parem jalg,” ütles Dimitri. „Küll ma ikka tegin lollisti, või mis sina arvad?” Ta naeratas soojalt Aleksandrile, kes pakkus talle vastutahtsi naril istet. Aleksander oli lootnud, et Dimitriga tal enam tegemist teha ei tule. Seda õnne polnud talle antud, sellest sai Aleksander aru. Nad olid kahekesi ja Dimitri silmis oli mõtlik tuluke, mis Aleksandrile ei meeldinud.
„Vähemasti ei pea ma enam kunagi tõelisse lahingusse minema,” ütles Dimitri rõõmsalt. „See mulle meeldib.”
„Tore,” ütles Aleksander. „Seda sa ju tahtsidki. Tagalas töötada.”
„Tagala või asi,” turtsatas Dimitri. „Kas sa tead, et alguses saadeti mind Kobonasse evakueerimistoimkonda …”
„Kobonasse!”
„Jah,” venitas Dimitri. „Miks sa küsid? Kas Kobonal on muud tähtsust peale selle, et Ameerika lend-lease’i veoautod sinna tulevad?”
Aleksander uuris Dimitrit. „Jah. Ma ei teadnud, et sa töötad Kobonas.”
„Me kaotasime vahepeal teineteise silmist.”
„Kas sa olid jaanuaris seal?”
„Ei mäletagi,” vastas Dimitri. „See oli nii ammu.”
Aleksander tõusis ja lähenes talle. „Dima! Ma toimetasin Daša ja Tatjana jääteed mööda välja …”
„Küllap nad on väga tänulikud.”
„Ma ei tea, kas nad on tänulikud. Võib-olla sa nägid neid?”
„Sa küsid minult, kas ma nägin kahte tüdrukut Kobonas, kust käis läbi tuhandeid evakueerituid?” naeris Dimitri.
„Mitte kahte tüdrukut,” sõnas Aleksander rahulikult. „Tanjat ja Dašat. Neid sa ju tunned, eks ole.”
„Aleksander, ma …”
„Kas sa nägid neid?” Aleksander tõstis häält.
„Ei näinud,” vastas Dimitri. „Ära karju! Aga ma pean ütlema …” Ta raputas pead. „Panna kaks abitut tüdrukut veoauto peale, et nad püüaksid jõuda … Kuhu nad pididki minema?”
„Kuskile ida poole.” Aleksander ei kavatsenud Dimitrile öelda, kuhu õed pidid minema.
„Kuskile kodumaa sügavustesse? Ma