Heli Reichardt

Walpurgi öö


Скачать книгу

>Walpurgi öö, eestlastel volbriöö, muinasgermaanlaste kevadpühale, 1. maile eelnev öö. Seda tähistati pidustustega, mille ajal süüdati kurja tõrjumiseks lõkketulesid. Saanud nime katoliku naispühaku Waldburga järgi. Saksa rahvauskumuse kohaselt sõitsid nõiad sel ööl luua või soku seljas Blocksbergile kuraditega pidutsema.

Eesti Entsüklopeedia, 10. kd

      Eesti emadele, kes kõikidel aegadel ja igasugustes olukordades on oma lapsed üles kasvatanud

      I peatükk

      „Rahu, rahu, rahu.” Helde vedas sügavalt õhku sisse ja katsus lõdvestades pikalt välja hingata. Rahu, rahu, rahu! Hingamisharjutustest polnud seekord mingitki kasu, peopesad higistasid ja süda kloppis. Väike õhkõrn paberitükike, selle paanika põhjustaja, oli tõeliselt olemas ja lebas köögilaual. Kuigi naine oli üksinda kodus, nihutas ta paberi ajalehe alla peitu ja katsus rahulikult mõtelda.

      Enesehaletsushoog lõi üle pea. „Miks see ometi minuga pidi juhtuma! Selle paki oleks võinud saada igaüks! Järjekorras oli nii palju inimesi ja … ”

      Järgmiseks tuli hirm: aga mis siis, kui see on mingi järjekordne usalduse kontrollimise trikk? Leidsid kahtlase sõnumi, aga ei teatanud, kuhu vaja. Oled kahtlane, mitte usaldusväärne … Helde võttis paberi ettevaatlikult sõrmede vahele ja luges veel kord vaevumärgatavat kirja, mis oli olnud äsjaostetud külmutatud kalafilee paki põhjas: „Viige see kiri Tallinna, Räägu tn maja nr 27, Parve. Olen laeva peal …

      … Algul olime Egiptuses, nüüd juba teist … koos Läti ja Leedu peredega. Lapsed on internaadis …

      Fredi saadeti missioonile … ei ole mingeid teateid juba … Palvetage meie eest!”

      Vahepealsed sõnad oli niiskus loetamatuks muutnud. Kuupäeva kohalt oli paber rebenenud, aga aastaarv oli alles – 2020, siis tänavu. Ju see kalapakk vahepeal üles sulas ja jälle uuesti külma visati. Helde uuris pakile trükitud etiketti, aga ka sealt ei võinud välja lugeda, kust kiri tulnud oli. Tavalised andmed: toodetud Euroopa Ühendriikides ja maaletooja. Tavaline hallikas paber ja kehv kujundus nagu säästutoodetel ikka. Peaasi, et sisu süüa kõlbas.

      Jumal küll: sellel paberil on nüüd ju tema sõrmejäljed, tuli uus ehmatus. See paber on tema käes olnud, ta on seda oma sõrmede vahel hoidnud ja lugenud. TA TEAB, MIS SEAL ON. Mida selle teadmisega pihta hakata? Kuidas end selle vastu kaitsta? Ennast ja tüdrukuid – kui temaga midagi juhtub, on nii Liis kui Mia täiesti üksi. Mis nendest saab?

      Põleta ära, et ei jääks jälgegi, sosistas hääl ta sees. Muidugi oleks see kõige lihtsam. Aga kui keegi ootab seal Räägu tänavas seda sõnumit pikisilmi, kui need, kes selle teele saatsid, loodavad, et keegi aus inimene teate leiab ja kätte toimetab, siis – kui see on ometi tõsi, siis ei saa ta seda niisama lihtsalt ära põletada.

      Naine vajus kössi ja toetas tuge otsides seljaga vastu kapinurka. Silmad põrnitsesid midagi nägemata ühte punkti. Novembrikuu pimedas õhtus keerutas tuul raskeid vihmapiisku vastu akent. „Miks mina,” oigas Helde, „oh issand, miks sa paned selle koorma minu peale?” Nagu sellest, mis juba niigi tema kanda oli, ei oleks veel küllalt! Helde tõusis ja otsis esikust tädi vana nelja jalaga tabureti. Selle peale oli nii kindel tõusta, et tädi oli kõik oma tähtsamad asjad ülemistele riiulitele pannud.

      „Sealt ei viitsi varaski otsida,” ütles ta alati, kui teised tema imeliku harjumuse kõneks võtsid. Kui ta veidi enne surma Heldet oma suririiete ja matuste üksikasjadega kurssi viis, tuli tegelik põhjus päevavalgele. Veidi enne seda, kui Liine lapsena koos ema ja väikese õe Maiga, Helde emaga, Siberisse viidi, käinud läbiotsijad ja loopinud kõik asjad kappidest otse põrandale ning trampinud jalgupidi seal otsas. Liine kõige kallim vara, pikkade patside ja kinni-lahti käivate siniste silmadega nukk Sirje tiriti kapisahtlist, kuhu laps ta igal õhtul oma tekikeste ja padjakestega magama seadis, samuti jõhkralt põrandale. Otsiti mingeid pabereid, niipalju sai tollal viiene tüdrukutirts aru. Läbiotsijad olnud lühikest kasvu mehed ja karjunud võõras keeles. Kõik segamini pööratud, läksid nad viimaks vandudes minema.

      Kui kõik vaikseks jäi ja ema lapsed kuidagi selle kaose keskele magama sättis, nägi Liine, kuidas ema tasahiljukesi taburetiga midagi ülemiselt kapiriiulilt võttis, põue pistis ja õue läks. Oli seal, mis oli, ometi ei olnud selle leidmata jätmine neid hiljem pikast Siberi teekonnast säästnud.

      Nüüd turnis Helde ise sama tabureti peal. Ülemine riiul oli seesuguse paberi jaoks kõige turvalisem koht. Esimene asi, mis pihku jäi, oli tädi Liine toiduretseptide vihik. Selle vahel oli juba niigi igasuguseid sedelikesi, seal ei hakka see kellelegi silma. Oli rohkem mälestusena jäänud ülemisele riiulile see vihik – vanade retseptidega polnud nagunii midagi peale hakata. See, mida poodides müüdi – oma toit viidi välja ja võõras toodi sisse –, ei vajanud mingit kokakunsti. Mis kätte juhtus, söödi kohe ära.

      Vana joonelist koolivihikut käes hoides tuli Heldele meelde üks teine sedel, mis aastaid ema pildikarbis seisnud. Pruunile rebitud servadega pakkimispaberile oli hoogsa ühtlase käekirjaga kirjutatud: „Hea leidja: viige see teade Läänemaale, Panga tallu, üle Palivere. Seisame Tallinn-Väikses teist päeva loomavagunites. Kuhu viiakse, ei tea. Mina ei ole kellelegi midagi kurja teinud, ainult ausalt Eesti Vabariiki teeninud. Mina tulen tagasi. Johannes.”

      Tuli ta jah – mitukümmend aastat hiljem tuli rehabiliteerimiskomisjoni teade, et isik see ja see on surnud Vorkuta vangilaagris 12. veebruaril 1942. aastal ja kuhugi sinnasamasse ühishauda maetud. Johannes Metshein, politseikonstaabel Tallinnast, oli olnud Helde vanaisa, keda ta kunagi näinud ei olnud. Vaevalt mäletas teda emagi – oli ta ju siis kõigest paariaastane maimuke.

      Kuhu oli ema selle teate pannud ja mis oli sellest paberitükikesest saanud? Ema oli olnud teistsugune kui ta õde Liine – tema ei hoidnud kõike alles, tema laskis asjadel ja inimestel kergemini minna.

      „Peaks ikka ükskord kõik tädi Liine asjad viimseni üle vaatama,” mõtles Helde taburetti esikusse tagasi viies. Kuigi tädi oli juba paar aastakest Rahumäe mändide all puhanud, oli siin Nõmme majas kõik veel tema nägu. Helde ja Liisi asjad olid kuidagiviisi oma koha leidnud ja nii oligi jäänud. Tädi Liine elu oli siin alles. Tema mööbel, tema nõud, tema raamatud, tema nõela- ja niidikarp, pildialbumid. Ainult mõned riided ja jalanõud oli Helde tookord saatjatele laiali jaganud.

      Elutoast kostev kähin pani naise võpatama: vana seinakell seadis end järjekordset täistundi lööma. Tädi Liine ja Aaduonu omaaegne pulmakink oli ühel ja samal kohal seisnud kõik need aastad, mis Helde mäletas, ja tavaliselt ei pannud ta seda tähelegi. Kell lõi raginaga viis pauku ja jäi ohkega järgmist töökorda ootama.

      „Närvid täitsa läbi, hea, et tüdrukuid kodus pole,” kiirustas naine kööki tagasi. Kartulid oli vaja ära koorida ja kalavorm ahju panna. Mia peaks kohe jõudma ja küll ühel ajal tuleb ka Liis.

      Valvetunnini on veel aega, mõtles naine, pisikesi kärnalisi kartuleid sõrmede vahelt läbi lastes. „Kes teab, millal see kiri kirjutati ja teele pandi ja kes seda ootab. Jätan Mia ahju kütma ja käin parem juba kohe täna ära, enne nagunii rahu ei saa. Ja kui on midagi kahtlast, siis ei räägi midagi, lähen ja vaatan niisama,” julgustas ta end imelikuks teekonnaks.

      Valetada Helde ei osanud ja sellest poleks ka mingit abi olnud. Ta oli ise tööl tõlkinud rahvusvahelise sisekaitse komitee ringkirja, mis nägi ette kõik vähegi kahtlasena tunduvad isikud kohapeal kinni pidada ja kahtlusel valedetektori külge panna.

      See vererõhumõõtja suurune aparaat oli kaasas igal turvapatrullil, kes tänavatel ja teedel jalgsi või autoga ringi liikus. Karmidele meetmetele vaatamata tuli järjest teateid uutest terrorirünnakutest või nendesamade patrullide tublist tegutsemisest järjekordse rünnaku ärahoidmisel. Kõik see alatine valmisolek 24/7, igasuguste erilubade vormistamine, lõpmatud kontrollid lennu-, rongi- ja bussijaamades, rohkem- või vähemkohustuslikud määrused, ringkirjad ja reeglid olid muutnud väljaspool kodu eluringi nii ahtakeseks, et tasapisi kadus soov üldse kuhugi lihtsalt niisama minna.

      Kodu oli jäänud viimaseks sõltumatu iseolemise kantsiks.

      Et aga üldise turvalisuse huvides tuli ka naabritel ja oma lähemal ümbrusel silm peal pidada, hoidusid kõik järjest rohkem omaette. Usaldada ei võinud ei eilseid sõpru ega tänaseid sugulasi.

      Kalavorm hakkas ahjus lõhnama, Mia oli koju jõudnud ja kõõlus köögiukse vahel.

      „Võta