Postkaardid minevikust. Sari Varraku ajaviitreomaan. Marcia Willett

Ta pole vist kordagi teiega kontakti võtnud pärast seda, kui Andrew uksest välja astus ja poja endaga kaasa võttis?”

      Billa raputab pead. „Kohe, kui mesinädalad läbi said, algasid tülid. Abieluõndsus kestis vaid aasta või kaks. Ehk uskus Andrew, et mängus on tunduvalt suurem summa, kui oli tegelikult, ehkki oskas jätta mulje, et ka tema on jõukas. Meie isa pärandas kõik oma firma aktsiad Edile ja mulle, aga selleks ajaks, kui tema oma päranduse kätte sai, oli vanaisa jõudnud sellest suurema osa ära raisata. Pealegi käis siis sõda. Kui Andrew teada sai, et sularaha on loodetust palju vähem, võis ta pidada targemaks jalga lasta.”

      „Ja sinu ema hoidis ise kõik kontrolli all? Kas pole veider, et pärast ema surma ei leitud testamenti? Ma mäletan, et sa kirjutasid mulle ja mainisid ka testamenti.”

      Nad jäävad ainiti teineteisele otsa vaatama, pilgus hirm.

      „Testament oli tõesti olemas, aga selle oli ema teinud enne papsi surma. Selles oli kirjas, et kõik jääb isale, aga kui isa peaks surema enne teda, jaguneb pärandus võrdselt minu ja Edi vahel. Meie advokaadi arvates oli kummaline, et ema ei koostanud pärast teistkordset abiellumist uut testamenti, aga lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tal ei jätkunud aega …”

      „Või kasutas Andrew pärast abiellumist hoopis oma advokaati, kes need asjad korda ajas?”

      „Selle kohta pole ainsatki tõendit,” lausus Billa kähku. „Muide, seda kinnitas ka meie advokaat. Ta oli sunnitud dokumendid üle vaatama, sest nende abielu jäi lahutamata.”

      „Seegi on veider.”

      „Jah, aga järelikult ei suutnud ema seda ette võtta, pealegi polnud lahutuseks alust …”

      „Välja arvatud asjaolu, et Andrew ema maha jättis.”

      „Seda küll, aga ema võis uskuda, et Andrew tuleb tagasi. Ta ei tahtnud tõele näkku vaadata, pealegi vaevas teda kohutav depressioon.”

      „Järelikult võib kusagil olla testament, mis pärandab midagi ka Andrew’le.”

      Naine jääb teda ehmunult silmitsema. „Aga kindlasti on Andrew ammu surnud. Praegu peaks ta olema … vähemalt üheksakümneaastane?”

      „Paljud elavad vanemaks kui üheksakümmend, Billa.”

      „Ma tean!” hüüatab naine. „Taevas halasta, Dom! Kas sa püüad mind lohutada?”

      „Ma püüan välja nuputada, miks oleks Tris pidanud saatma sulle postkaardi just nüüd, mil möödas on üle viiekümne aasta, ja mulle tuli pähe vaid oletus, et hiljuti suri tema isa ning midagi leiti tema dokumentide hulgast. Ära unusta, et kui Andrew su ema maha jättis, töötasin mina Lõuna-Aafrikas, ja kui ma viimaks koju jõudsin, oli su ema surnud ja kõik päranduseasjad korda aetud.”

      „Või vähemalt nõnda me arvasime,” lisab Billa süngelt. „Oh jumal küll! Mis siis, kui olemas on veel üks testament, millega ema jättis kõik Andrew’le?”

      „Arvata võib, et sellisel juhul jättis Andrew omakorda kogu varanduse Trisile. Aga millest nii pikk vaikus? Kui Andrew teadis, et ta on pärija, kas ta poleks siis mitte pidevalt kõrvad lahti hoidnud ja siitkandist uudiseid oodanud? Võib-olla elasid nad vahepeal välismaal.”

      Naine raputab pead. „Mul pole aimugi, kus nad vahepeal elasid. Äkki pole teist testamenti olnudki või ei pärandanud ema Andrew’le nii suurt summat, et selle pärast oleks tasunud vaeva näha. Mind ja Edi poleks ema eales testamendist välja jätnud.”

      „Ei oleks tõesti,” nõustub mees. „Seda poleks ta tõesti teinud …”

      Mees jääb ebalevalt vait.

      „Mis on?” küsib naine kiiresti. „Millele sa mõtled?”

      „Maalin vaimusilma ette kõige jubedama stsenaariumi,” alustab mees ettevaatlikult. „Mäletad, kui hull sinu ema Andrew’ järele esialgu oli? Isegi mina mäletan seda. Ja armunud inimesed teevad vahel päris suuri rumalusi. Tõenäoliselt peame olema valmis ka õhkõrnaks võimaluseks, et kui Andrew sinu emale survet avaldas, koostati veel üks testament ja lasti see Andrew’ advokaadil kinnitada. Võib-olla jättis su ema sellega kogu varanduse Andrew’le lootuses, et mees on tulevikus sinu ja Edi vastu õiglane. Ehk ei jätnud su ema mehele kuigi palju. Ta võis ka eeldada, et kui nende suhe läbi saab, pole sellel enam tähtsust, ega vaevunudki testamenti tühistama. Samas võib pärandatu olla siiski piisavalt suur, et Tristan siiakanti tagasi tuua.”

      Billa pea vajub kätele. „Mida me tegema peame?”

      Dom puhkeb naerma. „Mitte midagi. Tegu on tüüpilise Trisiga, eks ole? Ta tekitab suitsukatte, hoiab kõiki kaarte käes. Meil ei jää üle muud, kui istuda ja oodata, kuni ta oma kaarte näitab. Sa pead Edile ütlema.”

      „Jah, ma tean. Ma tahtsin rääkida kõigepealt sinuga. Et ise selgusele jõuda. Ma ehmatasin ikka päris ära.”

      „Jah,” lausub mees. „Seda ma näen.”

      „Kas pole kummaline?” ütleb naine. „Me oleme jälle kolmekesi. Samamoodi nagu siis, kui Tris kunagi siia tuli. Ma pean tunnistama, et postkaart on kergitanud pinnale palju mälestusi.”

      „Samad sõnad. Hiljuti meenus mulle esimene lause, mida ma külateel Trisi suust kuulsin: „Tähendab, sina oledki see hoorapoeg.” Kuidas ta teadis? Hästi, meie Ediga olime – oleme ikka veel – äärmiselt sarnased, aga ta ei saanud niisama lihtsalt sellisele järeldusele tulla. Ta pidi teadma.”

      Billa kehitab õlgu. „Aga selline Tris oligi! Kuulas uste taga, piilus ja luuras, luges läbi kõik kirjad ja postkaardid. Arvata võib, et kui ema ja Andrew olid otsustanud abielluda, rääkis ema talle ka sinust ja Tris võis olla kuuldekaugusel. Me pidime end pidevalt kontrollima, ei tohtinud midagi üleliigset öelda ega asju vedelema jätta. Mäletad? Tris aga kaebas Andrew’le, et me ei võta teda mängu või pole tema vastu sõbralikud. Ah, milline rõõm see oli, kui Andrew lahkus ja Trisi kaasa võttis. Meil oli tunne, justkui oleksime vangist pääsenud.”