kõndis läbi hekiaugu edasi sinna, kus ilmselt oli olnud köögiviljaaed. Postid seisid paljalt ja kõikjal oli võimust võtnud rohi. Maddie kummardus ühe peenra kohale ja leidis spinatit, mis oli ilmselt ise kasvama hakanud. Selle aiaosa viljakandvaks muutmine ei nõuakski liiga suurt pingutust. Ehk suudab ta Hannah’s selle vastu huvi äratada. Aia kordategemine on küll raske töö, aga see tasuks ennast ära.
Ennast uuesti sirgu ajades vaatas Maddie silmapiiri poole. Kaugemal jäid ehitisi varjavad puud hõredamaks ja avanes vaade aia tagumise osani. Ta vaatas põlde, mis langesid sügavasse nõkku, kus oli tihedalt puid. Maddie arvas, et nõo põhjas võib olla jõgi, aga näha seda ei olnud. Teisel nõlval olid taas põllud. Päikese poole silmi kissitades nägi Maddie hekkidest piiratud ebakorrapärase kujuga maatükke, mis kokku moodustasid juhusliku mustri küntud ja täisistutatud maalappidest ning karjamaast.
Ta pööras ringi ja kõndis läbi puuviljaaia maja poole. Puud oli saagist lookas. Ta hakkas õuna võtma, kuid hoidis end tagasi. Tema arvates kulus veel kuu, enne kui need küpseks saavad. Maddiet üllatas, kui palju erisuguseid õunu ja pirne ta nägi. Kõik need rohelised, punased, tume- ja helekollased toonid panid tal näpud sügelema. Varsti hakkab ta maalima.
Maja juures tagasi, hakkas Maddie sellega tutvust tegema. Advokaat oli talle lühidalt tutvustanud maja ajalugu. Alguses oli Trevenenis olnud esimesel korrusel üks tuba ja teisel kaks, seejärel oli hoonest kasvanud mõisahäärber, kuigi väike. Maja oli ehitatud enam-vähem L-kujulisena, L-i alumise kriipsu moodustas suur köök, mis ulatus tagaõueni. Ülejäänud maja oli pikk kriips. Kõik alumise korruse ruumid olid peakoridori ääres ning uut ja vana majaosa eraldas hall.
Maddie avas edasi liikudes kõik uksed ja lükkas aknad pärani lahti. Iga tuba oli omanäoline ja igaühel oli olnud ilmselt kindel otstarve, mis aga oli enamasti juba hulga aja eest kadunud. Asjade järgi, mis Daphnest järele olid jäänud, hakkas Maddie aru saama, kuidas tema heategija oli ruume kasutanud. Maja oli vanale naisele üksinda ülalpidamiseks liiga suur.
Õuele viiva ukse kõrval nagis rippus vana impregneerjakk. Selle all oli paar väga väsinud saapaid. Aknalaual olid mudased kindad ja nende kõrval oksakäärid. Kuidas Daphne oli surnud? Kas ta oli aias tööd teinud, siis sisse tassikest teed jooma tulnud ja kokku vajunud? Tundus, et nii oligi. Maddie puudutas kindaid, mõeldes naisest, kes oli neid kandnud.
Jätnud tagaukse, läks Maddie ilusa pika laua ja väga erisuguste toolidega söögituppa. Kolm neist olid Chippendale’i stiilis, teised pärinesid ilmselt Victoria ajast. Kui ta kamina kõrval seisva nõudekapi ukse lahti tegi, keerutas õhu liikumine lendu portselanil lebanud surnud ööliblikad. Maddie aevastas ja vehkis käega, et tolmupilve hajutada, aga kasu sellest polnud.
Ta lahkus söögitoast ja seisatas suures hallis. Trepimademel olevast kõrgest aknast hoovas sisse päikesevalgust, mis tõi esile põranda suured kiviplaadid. Enamik neist olid eri suurusega ristkülikud. Plaatide tuhmil pinnal paistsid kriipsud ja kriimustused. Maddie andis järele soovile keksu mängida ja hüppas ühel jalal trepini välja. Temas hakkas kobrutama naer ja ta tundis kergust, mida ta juba aastaid polnud tundnud. Trepist üles minnes astus Maddie kaks astet korraga.
Miski surus Hannah’le selga ja ta pidi ennast nihutama. Valgus lõõskas läbi silmalaugude ja ninna tungis lehmalõhn. Ta oli ilmselt surnud ja ärkas nüüd põrgus. Ei, ta oli auto tagaistmel. Aga miks? Ah jaa, see Maddie suurejooneline plaan hakata elama Cornwallis mingis osmikus. Sellepärast siis.
Hannah tõusis istuli ja vaatas ringi. Vasakul oli midagi, mis tundus olevat tall, ja otse ees oli kahe seinaga ilma katuseta majavare, kus päris kindlasti ei tulnud kraanist midagi külma ega kuuma. No tore. Kuri võõrasema oli jälle hoos ja tiris ta Londonist siia pärapõrgusse. Kas see oligi nüüd maja? Kui nii, siis oli see täielik õudus, öösel on õhk täis nahkhiiri ja seal on veel see ökotüütus Mark, kes neid, täpsemalt Maddiet, eelmisel ööl üksi ei jätnud.
Kui kaua oli Hannah maganud? Ta hõõrus silmi. Päike oli juba kõrgel. Kus Maddie on? Hannah vaatas paremale ja nägi tohutut katusega hoonet. See oli röögatu ja iidne, tõepoolest iidne. Talle olid alati vanad majad meeldinud – see kirg oli neil isaga ühine. Ajaloolised majad olid neile alati korda läinud. Nüüd hakkab ta siis ühes sellises majas elama ja ta polnud üldsegi kindel, et see on nii tore, nagu ta kunagi arvas. Ta võiks nüüd Maddiet tänada ühe oma unistuse täitumise eest, aga võibolla siiski mitte. Reaalsus oli nõme.
Autost välja astunud, uppus ta graniiti, akendesse ja kiviplaatidesse. Kivides, millest seinad olid laotud, tundus mõnes kohas olevat teatud korrapära. Madalal olid suuremad ja mida kõrgemale, seda väiksemaks need muutusid, aga mitte päris igal pool polnud asi nii. Hannah astus tahapoole ja mõtles, kas majale on tehtud juurdeehitis. Üht seina mööda jooksis alla õmbluselaadne joon. See polnud sirge. Näis, nagu oleks müürsepp ehitades purjus olnud, või oli ehk maja aja jooksul vajunud.
Ühes seinas oli igasuguse kuju ja suurusega aknaid, tagaukse kohal oli ka eendaken, mis pani Hannah’ mõtlema seal üleval istuvast ja ketravast naisest. Kummaline ajanihkega tunne. Hannah hakkas ümber nurga minema ja jõudis maja ette, kus püüdis pilku kõrge puu. Selle kõrval tundus maja omamoodi väike.
Puhus kerge männilõhnaline tuul ja Hannah pöördus uuesti puud vaatama. Sellest oli juba hulk aega möödas, kui ta viimati mõne puu otsa ronis, aga ta arvas, et saab sellega hakkama. Kui Hannah alumiselt oksalt hoogu võttis, meenus talle, kuidas ta Windsori pargis esimest korda puu otsa ronis. Isa oli õpetanud, kuidas enne ronima hakkamist puud uurida. See puu meeldiks isale väga. See oli ronimiseks lausa loodud, aga isa ei saa seda muidugi kunagi näha, sest ta on surnud ja Hannah’ üksi jätnud.
Telefon piiksatas. Ekraanile ilmus sõnum Hannah’ parimalt sõbralt Abilt.
Kui hull seal on? Kuis nõid on? x
Hannah mõtles veidi ja vaatas kive, millest maja oli ehitatud. Sel majal polnud vigagi.
Äge maja. Nõid on nagu ikka. x
Hannah hüppas maapinnale ja arvas, et oli olnud ehk Maddiega kolimise suhtes liiga järsk, aga siis kuulis ta Maddie häält ja mõtles ümber. Kellega ta seal räägib? Kas see kutt on siis ikka veel kohal? Miks on Maddie meeste meelest nii külgetõmbav? Hannah polnud kunagi mõistnud, miks isa Maddiesse armus. Asi oli ilmselt seksis. Miks ta muidu oleks abiellunud pika kiitsaka naisega, kellel on taltsutamatud pruunid lokid ja kõrgklassi hääldus? Muud põhjust ei saanud ju olla.
Hannah’ kõht korises. Toit. Tüdruk jätkas ringkäiku ümber maja, lootes, et jõuab ringiga tagasi sinna, kust oli alustanud, ja leiab midagi süüa, näiteks autost. Aeglaselt kõndides jõudis Hannah tallide ette õuele. Ta oli majale ringi peale teinud. Nõida polnud näha. Hannah võttis autost koti ja tuhlas majja minnes sealt šokolaadi otsida.
Tumedaid seinu katsid lillelised tapeedid. Tere tulemast neljakümnendatesse. Võib-olla siis, kui Hannah mõtleks siia kolimisest kui teleeksperimendist, mis kestab mõne nädala, elaks ta selle üle ja elu muutuks võluväel taas normaalseks. Või vähemalt nii normaalseks, kui ilma isata üldse on võimalik.
Maddie tegi ülakorrusel lahti esimese ukse ja astus vähese mööbliga tuppa. Kaheinimesevoodit kattis heegeldatud päevatekk. Tapeedil ja kardinatel ilutsesid väikesed roosid. Maddie kõndis akna juurde, vaatas õue ja eemal laiuvatele aasadele. Seal oli palju lehmi. Advokaat oli Maddiele rääkinud, et Daphne oli kaheksakümnenda eluaastani talupidamisega tegelnud, aga nüüd oli põllumaa antud teisele talupidajale. Sellest sai väikest tulu ja igast piskustki oli abi. Maddie kortsutas kulmu. Ta ei tahtnud praegu selle kõige peale mõelda.
Põrandalauad kriiksusid, kui Maddie järgmisse tuppa läks. See oligi tagaukse kohal paikneva eendaknaga tuba. Näis olevat olnud raamatukoguruum. Kaht seina varjasid riiulid ja seinaorvas seisis suur kirjutuslaud. Lageda seina vastu oli surutud väike diivan. Diivanil olid tikitud padjad ja selle kohal seinal oli väga ilus randa kujutav akvarell. Maddie ei andnud järele kiusatusele võtta riiulist raamat, tal oli vaja maja edasi uurida.
Koridoris tagasi, loendas ta ukseavad kokku ja taipas, et tuba, mida ta esimesest siin käigust mäletas, pidi olema uuemas majaosas. See oli palju suurem ja õhurikkam kui ükski siinsetest,