leeniga toolile ning jäi enda vastas istuvale kahele noorele inimesele kordamööda otsa vaatama. Lõpuks oma heatahtlikud silmad noorukesel naisel peatanud, ütles ta:
„No näed siis! Ja ongi juba kätte jõudnud see aeg, kui meie Helenake meheleminekuikka välja on jõudnud. Nagu oleks see alles eile olnud, kui ma sind ristiinimeste hulka vastuvõtmiseks jumala lapseks kastsin. Pisikest ja krimpsus nahaga vastsündinud nääpsukest, kes sellegipoolest oma tillukesest suust maailmatuma kõva kisa suutis kuuldavale tuua.”
Helena tundis, kuidas tal puna nende viimaste sõnade peale üle palge levis. Miskipärast näis talle kirikuõpetaja säärane otsekohene väljaütlemine siin ja praegu kuidagi kohatuna. Nagu teise kimbatusest aru saades, pöördus Erkki Tinkeli kohe seejärel hoopis Helena kõrval istuva noore mehe poole.
„Ja sina oled siis Antti, jah?” Küsimusena küll esitatud, ei jäänud kirikuõpetaja sellele siiski mingit vastust ootama. Polnud ju Antti Reino näol tegemist siinmail ammugi enam kellelegi võõra või tundmatu noormehega. Päris kindlasti oli ka kirikuõpetaja ise juhtunud nende küla sepikojast läbi astuma, kus juba mitme aasta eest oma onu juurde õpipoisiks tulnud Antti nüüd ihuüksinda iga päev palehigis tööd teha vuhkis. Pärast seda, kui onu ise kohe sõja esimestel päevadel, nagu kõik teisedki nende küla enam-vähem terved ja täisjõus mehed, oli mobilisatsiooni korras Vene sõjaväkke kupatatud. Oleks ka Antti ise minema pidanud, kui tal juba sünnist saadik poleks seda va kuulmiseviga küljes olnud. Mitte et noor mees kohe mõlemast kõrvast täiesti kurt oleks olnud. Seda nüüd, jumalale tänu, küll mitte! Aga sõjaväljale saatmiseks ikkagi ei piisavat sellest natukesest kuulmisest, mis talle eluteele oli kaasa antud.
Pilgu järgmiseks enda ees laua peal lebavale raamatule pööranud, lasi kirikuõpetaja oma soonilisel käel õrnalt üle selle kaane libiseda. Nagu oleks ta nahkse köite pealt tahtnud mingeid nähtamatuid tolmukübemeid maha pühkida. Seejärel raamatu kohal ristimärgi teinud, avas Erkki Tinkeli selle raske kaane ning hakkas aeglaste liigutustega ajast veidi koltunuks muutunud lehekülgi keerama.
Helena vaatas kirikuõpetaja tegevust vaikides pealt. See, kuidas vana mees lõpuks raamatu kohale kummardus ning süvenenult midagi sinna kirja pandut uurima hakkas, tegi neiu äkki äraütlemata kurvaks. Midagi muud usuga seonduvat peale selle kuldse ristimärgiga kirikuraamatu nende külale nüüdseks enam järele jäänud ju ei olnudki. Venjoe suure pühakoja sulgemisest ning selle klubiks muutmisest oli juba kuus aastat möödas. Isegi nende väikesele kohalikule puust palvemajale olid venelased juba aastate eest tule otsa pannud, arvates, et rahvas niimoodi usust lahti ütleb ning ilmaliku elu poole pöördub. Aga võta näpust! Pühakojad võid sa ju sulgeda ja pühamehed hävitada – nagu oli seda lisaks mitmetele teistele ilmselt ka Venjoe kiriku viimase pastori Pekka Braksiga tehtud –, aga usku inimeste südametest mitte. Ja just selle viimase, usu pärast, oli ka Helena täna siia nende endi kohaliku kirikuõpetaja jutule tulnud. Koos Anttiga. Salaja. Sest olgu see pealegi ametnikkude silmis seadusetuks kuulutatud, ilma Erkki Tinkeli õnnistuseta ei saaks nende abielul miskit õiget kaalu olema. Vähemalt Helena silmis mitte.
Tegelikult oli säärane pühakodade sulgemine või kogunisti mahapõletamine, kummaline küll, mõjunud siinsele rahvale hoopis vastupidiselt, kui punased ametimehed seda algselt soovinud olid. Nagu viimases lootuses klammerdusid inimesed, olgugi salaja, järjest tugevamini oma mineviku külge, otsides endale möödanikust mingisugustki tuge või lohutust. Vaatamata sellele, et rahvasuus olid juba ammugi hakanud levima jutud, millest nii mõnedki panid Helenal vere soontes õudusest lausa tarretama. Ta mäletas selgesti, kuidas nad koos emaga alles selsamal kevadel korraks naaberkülla vanaema juurde olid läinud ning ta seal köögilaua ääres istudes teiste juttu oli tahtmatult pealt kuulnud. Vanaema oli vaikse häälega rääkinud, kuidas temani jõudnud kuulduste järgi toosama Venjoe kiriku viimane pastor Braks olevat juba 1937. aasta septembris NKVD-meeste poolt otse kirikust ja keset püha jumalateenistust kinni võetud ning kaasa viidud. Sellised inimeste äraviimised ei tulnud siinmail enam kellelegi suurema üllatusena, saati siis veel usumeeste või kooliõpetajate vangistamised. Aga tavaliselt leidsid niisugused asjad aset ikka ööpimeduse varjus või varahommikuti, kui üleliigseid silmapaare nägemas ei olnud. Ilmselt taheti kirikuõpetaja säärase avaliku vangistamisega kirikusse kogunenud rahvale midagi hoopis põhjapanevamat teatavaks teha …
Kõige õõvastavama tunde oli vanaema juttu kuulates Helenas tekitanud aga hoopis see, kuidas pastor ise oli sellesama kuulu järgi asjale reageerinud. Sõnagi lausumata oli ta terve koguduse silme all võtnud aeglaselt ja rahulikult oma talaari seljast ning risti kaelast ja need siis nagu Jumalale toodud ohvriannid otse sinnasamasse, altarile asetanud. Seejärel oli kirikuõpetaja kõnepuldi juurde astunud, piibli sulgenud ning ühe seal põlevatest küünaldest surnuks puhunud. Enne talle järele tulnud meestega kaasaminemist olevat usumees veel viimast korda, nagu õnnistuseks, käed kirikus hääletult istuva rahva kohale tõstnud ning õhus suure ristimärgi teinud. Seejuures olnud tol pühapäeval inimestest pungil pühakojas nii vaikne, et veel põlema jäänud küünalde praginatki olevat suisa viimastesse ridadesse selgesti kuulda võinud.
Vanaema teadis ka rääkida, et pastor olevat oma vangistamist juba varem ette näinud ning veel samal hommikul, vahetult enne kodust lahkumist palunud tütart Ellat, et too ise viimased sissekanded kirikuraamatusse lõpuni kirjutaks ning pastoraadi raamatupidamise korras hoiaks. Usumehe edasise saatuse kohta polnud aga siiani kellelgi täit teadmist olemas. Kõige sagedamini sosistati, et pastor olla juba ammugi Leningradist põhja pool asuvas Levassovo metsas nagu koer maha lastud ja auku aetud. Mõned siiski lootsid, et kirikumees Jumala armuga ikkagi veel hinges püsis ning on karistuseks ehk ainult siitmailt kusagile kaugele, Siberi vangilaagrisse saadetud.
Kõik see aeg vanaema juures köögilaua ääres istudes ja teiste juttu pealt kuulates oli Helena imestanud korraga tekkinud suurt ja sügavat vaikust, mis tükiks ajaks nende kolme ümber maad võttis. Ja seal nägi Helena nii oma ema kui ka vanaema silmades midagi võõrast ning jubedat endale vastu vaatamas. Esialgu arvanud ta, et see on puhtakujuline hirm. Aga hiljem asja üle endamisi juureldes sai ta aru, et neist kahest silmapaarist oli talle veel midagi hoopistükkis põhjatumat kui lihtlabane kartus vastu peegeldunud. Rääkimise oli vanaema lõpetanud ilmselt ainult sellepärast, et tal ei olnud kõige selle praegusel ajal neid ümbritseva jubeduse kohta lihtsalt enam sõnu. Kes teab, võib-olla kunagi sellised sõnad ka leitakse või kellegi poolt välja mõeldakse. Aga praegu veel ei olnud neid ingerisoomlaste keelepruugis olemas. Sääraseid sõnu, mis oleksid ka tegelikult kõiki neid inimeste hinges pesitsevaid õudusest pakatavaid tundmusi osanud väljendada …
Laua kohal siiani kummargil olnud mehekogu ajas ennast järgmisel hetkel tagasi sirgu. Korraks sügavalt ohanud, keeras kirikuõpetaja ette uue puhta lehekülje ning võttis laua pealt tindi potist sulepea. Lehe ülaossa „ANNO DOMINI 1943, 4-ndamal juulikuu päeval” valmis kirjutanud, kastis ta sule uuesti tindipotti. Sulelt ettevaatlikult ülemäärast tinti maha raputades ütles ta:
„Mis siis muud, kui paneme aga teie nimed siia kirikuraamatusse ilusasti kirja.” Ja nagu oma sõnadele kinnitust otsides hakkas vana mees jälle enda ees istuvale kahele noorele inimesele kordamööda otsa vaatama.
Helena naeratas arglikult ning kiikas silmanurgast vilksamisi Antti poole. Too oli kõik selle aja täiesti sõnatult ja nii sirge seljaga oma tooli peal istunud, nagu oleks ta just äsja meetrise marga puu alla neelanud. Noor mees püüdis ilmselgelt niimoodi oma kohmetust hirmtõsise oleku ja vaikimise taha varjata. Aga Helena teadis, et tegelikult polnud Antti hoopiski mitte seesugune – vaikselt istuv nui. Temaga kahekesi jäädes oli noormees naerusuine ja alati valmis midagi uut ning huvitavat ette võtma. Vastupidiselt Helenale endale, kes oma peigmeest päris tihti nii mõneski asjas pidi tagasi hoidma ja ettevaatlikkusele keelitama. Ning lisaks veel see, kui toredasti oskas Antti pajatada talle igasuguseid lugusid oma teisel pool Leningradi asuvast kodust Taskumäe külas ja suurest hulgast õdedest-vendadest! Noormehe kuldsetest kätest ei maksnud rääkidagi. Olgugi nimetuse järgi ainult lihtne külasepp, oli viimasel ajal tema käes valmima hakanud hoopis peenemaidki vipstükke.
Tagasi kirikuõpetaja suunas vaadates taipas Helena, et viimane ikka veel enda vastas istujaile pooleldi küsivalt, pooleldi ootavalt otsa vaatab. Nagu nõusoleku märgiks hakkas naine nüüd rutakalt oma pead noogutama.
„Antti