Aqqaqiri seljaku pärast proovile pandi – ja puudulikuks osutus. Leitnant Browne-Smith oli ta nimi. Naljaks nimi, kui mõelda, e-ga keskel. Nimi, mida ta polnud kohanud kuni hiljutise ajani.
Päris hiljutise, kui täpne olla.
TEINE PEATÜKK
KOLMAPÄEV, 9. JUULI
„Muidu oleks see noormees cum laude saanud,” sõnas hindamiskomisjoni esimees. Ta heitis pilgu kuuele hinnetelehele, kõik rohkeid A-sid ja B+ täis, välja arvatud üks Kreeka ajaloo juures, kus seisis nõrgas kirjas B=/C. Viimane pole just säravaimate mõistuste kategooria.
„Niisiis, härrased, mida te arvate? Suulist eksamit ta ju ometi väärib?”
Vähima võimaliku pingutusega kergitasid viis kuuest mehest, kes istusid suure, käsikirjade ja nimekirjade ja hindamislehtedega üle külvatud laua ääres, nõusoleku märgiks oma peopesa.
„Teie pole nõus?” pöördus eesistuja hindamiskomisjoni seitsmenda liikme poole.
„Ei, esimees. Ta ei vääri seda, mitte nende andmete põhjal.” Ta nipsas enda ees laual lebavat kirjatükki. „Ta on üsna üheselt tõestanud, et ei tea väljaspool viienda sajandi Ateenat peaaegu midagi. Kahju küll. Kui ta oleks cum laude’t tahtnud, oleks ta enamat teinud kui see.” Ta nipsas veel kord kirjutist, vastikust väljendav grimass ilmselt juba sünnist saati haput nägu moonutamas. Kuid nagu kõik kohalviibijad teadsid, ei annaks keegi teine ülikooli töötajatest piiripealseid hindeid, nagu B+/B+?+ sellise aplombiga ega õigustaks seda niivõrd tulise veendumusega.
„Samas teame me kõik, eks ole,” sõnas üks teiste liikmete seast, „et mõnikord on need hägused, tähendab küsimused, mida me esitame – eriti Kreeka ajaloos.”
„Mina koostan küsimusi,” katkestas teda teisitimõtleja mõningase ägedusega. „Hinded pole kunagi olnud õiglasemad.”
Eesistuja näis väga väsinud. „Härrased. Meil on pikk, raske päev selja taga ja oleme peaaegu finišis. Kas me ei võiks lihtsalt …”
„Loomulikult väärib ta suulist eksamit,” ütles keegi hindajatest vaikse kõigutamatu autoriteediga. „Ma hindasin ta loogikatööd, see on kohati geniaalne.”
„Teil on kindlasti õigus,” sõnas eesistuja. „Me võtame teie märkust ajalootöö kohta täielikult arvesse, dr Browne-Smith, ent …”
„Olgu pealegi, teie olete esimees.”
„Jah, tõsi ta on. Mina olen esimees ja see noormees saab oma suulise eksami!”
See oli tige sõnavahetus ja loogikaeksamineerija sekkus viivitamatult vaherahuettepanekuga. „Dr Browne-Smith, ehk olete nõus tema suulist eksamit ise kuulama?”
Kuid Browne-Smith raputas oma valutavat pead. „Ei! Mul on selle selli suhtes eelarvamus, ja kogu see hindamine … mulle aitab. Mina ei tee enam midagi.”
Ka esimees tahtis koosolekut positiivsel toonil lõpetada: „Paluks äkki Andrewst? Kas tema võtaks selle enda peale?”
Browne-Smith kehitas õlgu. „Ta on küllalt tubli noormees.”
Niisiis tegi eesistuja oma viimase sissekande: „Esitada Mr Andrewsi (Lonsdale’ist) poolt 18. juulil suulisele eksamile” ning teised korjasid oma pabereid kokku.
„Suur tänu, härrased. Kuid enne kui lõpetame, kas võiksime veel viimase koosoleku kokku leppida? Ilmselt peab see toimuma kolmapäeval, 23ndal või neljapäeval, 24ndal.”
Browne-Smith oli komisjonist ainus, kes polnud märkmikku välja võtnud, ning kui koosolekuajaks kinnitati viimaks kolmapäev, 23. juuli kell kümme hommikul, ei teinud ta seda pealtnäha märkamagi.
Esimees pani seda tähele. „Teile sobib, dr Browne-Smith?”
„Pidin just ütlema, esimees, et tõenäoliselt ei õnnestu mul kahjuks viimasel koosolekul osaleda. Ma muidugi väga tahaksin, aga ma … ma pean minema … Noh, igatahes ei viibi ma Oxfordis.”
Esimees noogutas ebamäärases ärritunud arusaamises. „Eks me katsu siis teieta läbi ajada. Aitäh, et olete niivõrd suureks abiks olnud, nagu alati.” Ta sulges laual seisva paksu musta köite ja heitis pilgu käekellale: 20.35. Tõepoolest oli olnud pikk ja raske päev. Pole ehk midagi imestada, et ta oli lõpu poole väheke käredaks muutunud.
Kuus komisjoniliiget otsustasid suunduda King’s Armsi pubisse Broad Streetil, kuid seitsmes liige, dr Browne-Smith palus end vabandada. Ta lahkus eksamiruumidest, kõndis aeglaselt mööda peatänavat ja sisenes tagauksest („Ainult vanemteaduritele”) Londsdale’i kolledžisse. Oma korteris neelas ta kuus paratsetamoolitabletti ja heitis täies riides voodile, kus järgmise tunni tormas mõistus ta peas kontrollimatult sinna-tänna. Seejärel ta uinus.
Järgmise päeva, neljapäeva, kümnenda juuli hommikul sai ta kirja. Ääretult kummalise ja küllalt erutava kirja.
KOLMAS PEATÜKK
REEDE, 11. JUULI
Oma elu jooksul – mida oli nüüdseks peaaegu kuuskümmend seitse aastat – polnud Oliver Maximilian Alexander Browne-Smith (e ja sidekriipsuga keskel), sõjaristi laureaat, MA, D.Phil., kunagi täielikult leppinud oma ülemääraselt raskepäraste nimedega. Ennustatavalt pandi talle eraalgkoolis hüüdnimi Omar, ja nüüd, kõigest aasta enne seda, kui tema töökoht ülikoolis pidi seadusjärgselt lõppema, oli ta teadlik, et üliõpilaste seas oli ta omandanud häbistava hüüdnime Malaaria, mis oli vähemennustatav ja väga palju jõledam.
Seetõttu ei olnud ta kuigi üllatunud, kui märkas, millise kiirusega suutis ta leppida kõigest mõne nädala jooksul tõsiasjaga, et ta sureb järgmise kaheteistkümne kuu jooksul („Maksimaalselt, kuna te minult tõtt nõuate, dr Browne-Smith”). Kuid Oxfordi jaamas esimesele platvormile astudes ei teadnud ta, et ta sureb palju rutem, kui tema nimekas ja kulukas arst oli sedavõrd veendunult ennustanud.
Tunduvalt lühema aja jooksul.
Sammudes platvormi tagumise otsa poole, hoidis ta pilgu maas ja jälgis vastikusega vedelevaid õllepurke ja prügi, mis linnaliini risustas. Mõned tema ülikoolikolleegid, osa ka Londsdale’ist, reisisid küllalt sageli kella 9.12 rongiga Oxfordist Paddingtoni jaama Londonis ja tõtt-öelda polnud tal tahtmist neist kellegagi vestelda. Vasaku käe all hoidis ta selle päeva The Timesi, mille oli äsja jaama raamatuletist ostnud, ning paremas käes rippus tal pruun nahkportfell. Juuli keskpaiga kena ja päikeselise hommiku kohta oli üllatavalt jahe.
Kollase ninaga diiselrong siugles oma aeglast teed täpselt läbi jaamast põhja poole jäävate pöörmesulgude ja kaks minutit hiljem istus ta juba mittesuitsetajatele mõeldud kupees ühe noore paari vastas. Kuigi ta ise oli paadunud ja pöördumatu suitsetaja, kes oli juba viiskümmend aastat tõmmanud oma vilisevate kopsudega üle neljakümne sigareti päevas, otsustas ta kohaldada endale järgneva tunnipikkuse reisi jooksul sümboolse karskuse. See tundus kuidagi kohane. Kui rong jaamast väljus, voltis ta The Timesi pooleks ja hakkas ristsõna lahendama, mille kolm esimest vihjet ei tekitanud tema mõistuses mingeid seoseid. Kuid neljanda juures aimdus tema näolt nende pisut vildakate sõnade juures kerget muiet: „Esimene asi, mida turist Sohos otsib? (8)”. Ta kirjutas kiiresti ruutudesse „strippar” ning kuna üha rohkem tähti vallutas diagrammruudustiku horisontaalsel ja vertikaalsel teljel endale koha, sai mõistatus lahendatud tükk maad enne Readingit. Siis, lootes et tema vastas istuv paarike oli tema ristsõnade lahendamise võimekust täiel määral märganud – kuid loodetavasti mitte inetut könti tema parema nimetissõrme maharaiutud jätku asemel –, nõjatus ta seljatoele ja sirutas oma pikavõitu jalad nii kaugele, kui õnnestus, sulges silmad ja keskendus sellele äärmiselt ebatavalisele põhjusele, mis teda sel päeval Londonisse viis.
Paddingtoni jaamas oli ta üks viimaseid rongilt