Lennujaam. Sergei Loiko

kogu arsenal. Ka kiivrid olid kangelaslikud, kuulide ja kildude jälgedega. Maskeerimiskangas tungis kiivritest tükkidena välja ning langes silmadele.

      Aleksei ei sättinud ega putitanud portreevõtet kunagi. Kuid KKL-is kukkus nii välja, et pildistamise objektil, mis oli olukorda arvestades niigi peaaegu et ülemäära värvikas, oli ühes käes tingimata automaat, kuulipilduja või granaadiheitja. Teises käes oli sigaret, nähtavasti selleks, et kaadrisse suitsu puhuda ja sarnaneda Time’i kaanel kujutatud Ameerika Ühendriikide sõduriga Iraagis.

      KKL-is oli paar PTRS-i12. Mõnikord tõsteti needki õlale, et kangelaslikum välja näha. Kuid portree kõige ilmekamaks detailiks olid võitlejate käed, sõja käed: tahmased, niivõrd määrdunud, et meenutasid jämedast värvimata nahast kinnast. Sellised oleksid võinud olla käed näiteks keskaja kütil, kes jahtis metssiga või karu.

      „Onu Ljoša, ole hea mees, mul pole vaja suures plaanis, ma olen ebausklik,” ütles Andrei. Alekseil oli kahju sellist kuju käest lasta. Andrei oleks nagu astunud maha Deineka13 maalilt või Saksamaa 1941. aasta vaimus kinokroonikast. Lausa tõeline aarialane, ligi meeter üheksakümmend pikk, tugevad, kuid mitte ülemäära laiad õlad, sinised silmad, ühtlased kõrged ja teravad sarnad, heledad, peaaegu õlevärvi sirged lühikesed juuksed. „Ma tean, mis mind ees ootab. See on minu kolmas rotatsioon. Nädala pärast lähen koju.”

      Tsiviilkeelde tõlgituna tähendas kolmas rotatsioon seda, et Andrei oli KKL-is juba kolmandat vahetust ja seejuures oli tal hullupööra vedanud. Ei ühtegi haavata saamist ega põrutust. Kuid sellest veidi hiljem.

      Kui Aleksei nädal tagasi lennujaama tuli, oli tema seljakott kõigi vajalike asjadega – vahetuspesu, sokid, sviiter, magamismatt, magamiskott ja valik ravimeid, millega võinuks Ebola epideemiast päästa keskmise suurusega Aafrika küla – jäänud kogu täiega soomukile. Ja sõitnud tagasi Peskisse, alevikku linna serval, mis nagu ka lennujaam oli Ukraina vägede kaitse eesliin.