Vastassuunavöönd. Kaja Sepp

ning püüdis olla igati ilusam kui Helen.

      Kristjan kutsus neid Manniks ja Leenuks või kui tal oli poeetiline tuju, siis Neitsi Mariaks ja Ilusaks Helenaks. Marianile ei meeldinud kumbki variant, seda enam, et tema poeetiline nimi oli tema meelest pigem rumal. Kui ta seda kord Kristjanile nähvas, hakkas too teda kutsuma kuninganna Margot’ks ja see oli vähemalt pisut parem.

      Ühel hilisõhtul koputati nende ühikatoa uksele, kuid sisse ei tulnud keegi. Ilma mingite vihjeteta lebas uksematil roosiõis.

      Üks.

      Kummale neist?

      Kellelt?

      Kuna ühikal on silmad ja kõrvad, oli viimasele küsimusele varsti vastus teada: roosiga oli nähtud Kristjanit.

      Kuid küsimus, et kummale, jäi.

      Marian pidas seda rohkem enda omaks, sest nad olid eelmisel päeval Kristjaniga pikalt Raadil jalutanud. Aga Helen näis samamoodi arvavat, sest tema oli Kristjaniga sama päeva õhtul veel pikemalt kohvikus istunud.

      Veel kahel korral toodi niimoodi üksik roosiõis.

      „See on meile,“ ütles Helen välja, justkui kokku leppides, et rivaalitsema nad ei hakka.

      „Huvitav, kes selle küll tuua võis,“ laiendas Marian kokkulepet omalt poolt sellega, et nad ei hakka tooja kohta oletusi tegema ning ei küsi selle kohta ka ühikasilmadelt.

      Nii oligi jäänud. Küll aga olid nad teineteisele rääkinud igast pisimast korrast, kui olid kusagil Kristjanit kohanud.

      Nüüd aga oli Helen Kristjaniga raamatukogus käinud ja polnud Marianile sellest rääkinud.

      Marian hammustas vihaselt huulde. Muidugi, ilmselt pidas Kristjan siiski Helenit ilusamaks. Heleni pikad blondid juuksed ja armas nägu tasakaalustasid tema kohmakust ja nurgelisust, samas kui Mariani peen piht ja kassilik osavus ei kaalunud ilmselt üles nüüd juba lühikeseks lõigatud ja punasest värvist loobunud juuste tavalisust.

      Ta ei tahtnud täna enam Kristjanist rääkida – kohe mitte ei tahtnud.

      Järgmisel päeval jooksis Kristjan ta libedal tänaval peaaegu jalust maha.

      „Mõtlesin, et võiksime piparkooke küpsetada!“ tegi ta õhinal ettepanku. „Ma sain kilo tainast osta! Lähme teie juurde!“

      Marian laskiski end kaasa vedada, ehkki tuju nagu ei olnud ning ta ei tahtnud näha, kas ja kuidas Helen ja Kristjan pärast eilset omavahel käituvad.

      Aga Helenit polnudki kodus.

      Ja keset päeva piparkookide küpsetamine oli uskumatult lõbus.

      „Ma kuulsin, et te olite eile Heleniga rampsis käinud,“ ei saanud Marian siiski märkimata jätta. Pealtnäha süütult, justkui möödaminnes.

      „Jajah. Sa ju tead, et kui tüdrukule külge lüüa, on parim taktika ka tema sõbrannaga tegeleda.“

      Seegi oli öeldud justkui naljatades, aga ometi varjatult tõsiselt.

      Marian vaatas pikalt Kristjani poole.