oled sa küll hea, aga muidu oled südametu. Miks sa ei andnud ennast enam mulle näole, kui me tol õhtul lahkusime? Ma ootasin sind, igatsesin nii pööraselt, sest tundsin, et sa olid solvunud. Aga sa ei tulnud ja me sõitsime pühadeks koju ilma teineteist nägemata.”
Ma olin Alma kõrval õnnetu ja ei leidnud sõnu. Kahjutunne torkas valusasti südamesse. Olin valmis iga ta pisarat kuivatama.
“Ma olin veidike solvunud ka,” sosistasin.
“Millest?”
“Ma arvasin, et sa ei salli mind.”
“Kust sa seda võtsid?”
“Noh, sa tantsisid ju teistega.”
“Ah, Jaan, sa pole õiglane. Ma ei saanud ju keelduda. Kas sa ei taipa, et pole sünnis korvi anda. Nii on mind õpetatud käituma.”
“Alma, ma taipan küll, aga ma olen… olin hirmus armukade…”
Viimast sõna oli mul piinlik ja häbi lausuda, ma langetasin silmad ja pöörasin pea kõrvale.
Alma rahunes. Ma kuivatasin pisarad ta põskedelt ja kinnitasin, et kinkisin “Victoria” sellepärast, et hindan sellist armastust, mida Victoria oma õrnas südames kandis.
“Arvad sa, et mina poleks selleks suuteline? Olin kõik see aeg õnnetu, mul polnudki pühi. Ma ei käinud kuskil. Ema ja õde olid minu pärast mures, arvasid, et olen haige. Ma teesklesingi haiget, sest ma ei võinud ju rääkida, mis oli minuga juhtunud. Igatsesin tagasi Tartusse, et sind näha ja uurida, kas sa oled ikka pahane.”
Meie pihtimised oleksid ehk kauemgi kestnud, kuid meil hakkas külm ning me pöördusime tagasi. Alma muutus rõõmsaks ja hakkas jälle naeru helistama ning piilus mulle silma. Tundsin, et ta armastas mind endiselt ja vist sügavamaltki kui varem.
“Ma luban, et ei tee sulle enam kunagi haiget,” kinnitasin Almale.
Sain julguse rindu ja vajutasin ta väikese sooja käe oma südamele. Alma kinkis mulle armastava pilgu. Nüüd taipasin, miks ta silmad olid vahepeal auku vajunud ja põsed olid lohus. Tahtsin teda suudelda, aga ikka ei julgenud.
Ühel laupäeval pühitses mu rätsepast toakaaslane oma sünnipäeva. Ta oli kutsunud õhtuks rohkesti külalisi. Mul oli koolis lauluproov ja seetõttu jõudsin päris hilja koju. Tuba oli rahvast täis ja pidu täies hoos.
Siirdusin perenaise juurde kööki, kus me siis istusime ja tukkusime. Viimaks tüdinesin sellest ja pugesin teistele märkamatult voodisse.
Meie tuba kujutas endast suurt katusealust ruumi, mille kõrvale oli kombineeritud köök, toanurkadesse olid paigutatud voodid. Nende ees seisid riidekapid või kummutid. Sellisel korraldusel oli oma sügav mõte, sest voodid võisid niimoodi olla päevade viisi tegemata, ilma et keegi toasolijaist oleks seda märganud. Samuti oli kapitagune nurk ka rätsepale sobiv, sest sinna võis ta tarbe korral oma pruute meelitada.
Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, kui rätsep mind korraga äratas. Ta oli vintis ja palus mul end nihutada veidi tahapoole, et ta võiks oma pruudiga minu voodi servale magama tulla. Tegingi neile ruumi ja tõmbusin kõvasti vastu seina. Voodi oli aga kolmele kitsas, rätsep seadis paar tooli voodi ette, et ääre pealt mitte maha kukkuda.
Pidulistest olid kohal veel kaks paarikest. Üks paaridest seadis end rätsepa voodisse magama, teine põrandale. Kõik olid tublisti purjus, eriti aga põrandal magav mees, kes öökis ja keda pruut aitas lahti riietuda.
Tõmbusin hästi seina ligi. Otsustasin magada sirgelt, saagu, mis saab. Rätsepa pruut oli keskel ja rätsep toetas end äärele, aga toolid libisesid eest ära ja ma sain aru, et mehel oli palju tegemist enda tasakaalus hoidmisega. Kuid sellest sai ta peagi üle, sest ta haaras pruudi ümbert kinni ja vajus oma raskusega rohkem voodile kui selle kõrval olevatele toolidele. Mina toetasin pea vastu seina ja katsusin uinuda. Olin hullusti erutatud, sest ma polnud kunagi elus naisterahva kõrval maganud. Rätsep tõmbas pruudi küll kõvasti enda vastu, aga naise puus puudutas siiski minu külge, ma tundsin ta sooja ihu. Pruut lõi käed rätsepa kaela ümber ning… korraga katkes nende hingamine. Nad suudlesid… Midagi imelikku lahvatas mu kehas, mu huuled kuumasid. Kohendasin end veelgi rohkem vastu seina ja püüdsin viia mõtted mujale, aga see ei aidanud. Mu veri kees soontes ja süda tagus rinnus.
“Vastik voodi,” kostus tüdrukult teises voodis.
“Miks?”
“Nagiseb…”
“Mis sellest?”
“Kuulevad.”
“Las kuulevad, meie kuuleme ka.”
“Ma ei kuule midagi.”
“Oota, küll varsti kuuled.”
Ja tõesti, nende voodi nagises hullusti, mida ma polnud varem märganud. Ma ei taibanud õieti, milles asi seisis, ja katsusin rahuneda. Rätsep kallistas ägedalt oma pruuti, too rabeles ta käes ja oigas. Naine vajutas suu vastu rätsepa kõrva ja sosistas:
“Oota veidike, las jääb magama.”
“Magab juba,” sosistas rätsep.
Nad hakkasid jälle suudlema, seekord nii maruliselt, et naine vajus ümisedes vastu mind. Rätsep trügis talle peale. Tõesti, voodi oli kolmele liiga kitsas.
Sel hetkel hakati aga põrandal valjusti sõimama ja tülitsema. Mees oli asemele heites kohe magama jäänud ja norskas. Naine äratas teda paaril korral, et too ei segaks magajaid, kuid norskamine hakkas jalamaid uuesti. Korraga kargas naine asemelt, läigatas mehele paar laksu vastu nägu ja kadus siis nuuksudes kööki, kuhu ta jäigi. Mees köhatas selle peale, sülgas paar korda põrandale ja hakkas norskama veel ägedamalt kui varem.
Rätsepa voodist kostis kahjurõõmsat naeru:
“Ku-Kustase kuradist poh-polnud asja!”
“Mih-mis as-jah?”
“Poh-polnud jäksu-uh!”
“Sih-sinul… lih-liiga-ah!”
Rätsep mu kõrval ei lausunud sõnagi. Paarike ainult nohises tasakesi.
Mu pea oli selge ja uni lõplikult kadunud. Ma ei võinud ju end niiviisi hommikuni piinata. Kobisin voodist välja ja läksin põrandale norskava mehe kõrvale. Tema norin täitis toa ja kattis kõik kahtlased hääled. Pikapeale uinusin ma siiski.
Hommikul ärkasin varakult. Teised magasid, aga Kustas mu kõrval ei norsanud enam. Temast levis paksu viinalõhna, mis ajas mind pööritama. Riietusin ja astusin kööki. Perenaine ja Kustase pruut olid juba üleval ning jõid kohvi.
Perenaisel oli minu ees piinlik, ta õhetas lahkusest ja pakkus kohvi.
“Kuidas sa, vaeseke, küll magasid? Aga ma ütlen, see on viimane kord, kus ma lasksin neid olla.”
“Ma magasin põrandal.”
“Ah või põrandal… Noh, ei, see on viimane kord, kus ma lasksin neid koos magada. Mu uks oli ju praokil ja… ”
Perenaine tahtnuks vist jutustada, mida ta kõik kuulis, kuid Kustase pruut tuli vahele ja puistas oma viha meie ees välja:
“Mina selle joomariga enam ei käi. Ütlen ausalt, et ei käi. Võtab alati nina täis ja siis magab. Teate, ta tukkus juba laua taga ja öökis. See luksumine käib mulle südamele.”
“Minu mees, kadunud loomake, oli niisama, et jäi kergesti vinti.”
“Oma mees, see on teine asi, magab välja ja siis on jälle triksis-traksis, aga nisuke kavaler – mis tast kasu.”
Naised arutasid oma asju edasi. Mina riietusin, viskasin uisud õlale ja väljusin. Suundusin otseteed Tööstuse tänavale. Tahtsin näha Almat. Mu hinges oli tühjus ja nutt kippus kurku. Pidin leidma lohutust, troosti, tuge. Varematel aegadel olin kurtnud oma mured emale, nüüd tõttasin Alma poole.
Aeglaselt lonkides meenus mulle eilne õhtu. Sülitasin tahtmatult. Mõru ja vastik maik oli suus, vist küll Kustase viinalõhnast. Ma vihkasin