oli läinud Jake’i juurde. Mees oli olnud perefirma asjus mõnda aega Prantsusmaal; tema isapoolne matriarhi seisuses olnud vanaema oli ootamatult surnud ja tal oli olnud palju asju vaja korda ajada, lahtisi otsi kokku sõlmida. Jake’i isa polnud enam elavate kirjas ja Jake’i õlgadele langes suur hulk probleeme. Villonide suguvõsa oli omaette klann, vankumatud roomakatoliiklased, ning isegi Jake oli olnud vanaema tuhvli all. Aga mees oli temasse ka väga kiindunud.
„Kas olukord oli hull?” küsis Kit kaastundlikult. Ta oli näinud Jake’i vanaema üksainus kord perekondlikul koosviibimisel, aga erilist sümpaatiat nende vahel ei tekkinud. „Mul on nii kahju, kallis. Kindlasti hakkad sa temast puudust tundma.”
Jake noogutas ja püüdis naeratada, aga hoopis ohkas ja libistas sõrmed läbi juuste. Kit märkas, et tumedates juustes on juba paar halli triipu, ja tema südant haaras hirm. Aastad olid nii kiiresti mööda libisenud ja tema nendest nii paljud lihtsalt ära raisanud. Ta avas suu, et Jake’ile seda öelda, aga mees jätkas:
„Ma kolin Pariisi,” teatas ta järsult. „Pankadega on kõik korraldatud. Ma pean joonde ajama terve hulga asju ja onu Jean-Claude on liiga vana, et kõik enda kanda võtta.”
Kit jäi teda üksisilmi vaatama. Tumedas ülikonnas, valge särgi ja ühevärvilise lipsuga nägi mees välja hirmutavalt täiskasvanud; tema ees polnud enam vana tuttav Jake tudengipäevilt, vaid küps mees, kellel olid kohustused ja mured.
Kit mõtles: Jake on varsti nelikümmend. Peaaegu keskeas. Jumal tänatud, et ma sain oma tunnetest aru enne, kui oleks olnud liiga hilja. Pariisis on tore. Ma õpin ära prantsuse keele, sean end kenasti sisse, sünnitan armsaid prantsuse lapsukesi. Ma mõistan, kui vastumeelne on Jake’ile mõte siit ära kolida.
Aga valju häälega ütles: „Muidugi saan ma sellest aru. Kui ma ei eksi, oled sina oma põlvkonnas ainus mees. Sa ei saa neid niisama lihtsalt hüljata.”
Alles siis oli Jake talle otsa vaadanud, kulmud küsivalt kõrgele tõstetud, mispeale Kit oli arvanud, et Jake’i üllatab tema niivõrd rahulik reageering. Kerge kibestumistorkega mõistis ta, et mees ei oodanud temalt täiskasvanulikku käitumist; pigem oli Jake valmis selleks, et ta protestiks või piirduks muretu märkusega, aga keelduks võtmast tema otsust tõsiselt. Kit kujutas ette, mida mees neid paratamatult ees ootavale lahusolekule mõeldes võib tunda, ja tema süda kiskus kaastundest krampi.
„Ei, muidugi ei saa ma neid niisama lihtsalt hüljata,” nõustus Jake, pööras pea kõrvale ja võttis pintsaku seljast. „Aga mind ootavad ees põrgulikud katsumused.” Kit arvas teadvat tema meeleheite põhjust; ta oli tema abieluettepaneku nii palju kordi tagasi lükanud ja kindlasti ei tulnud Jake selle pealegi, et ta võis meelt muuta just nüüd, mil ta alatiseks Prantsusmaale kolib. Tema rahulikku käitumist võis tõlgendada ka ükskõiksusena.
„Oh Jake,” lausus Kit kähku, „seda ma usun. Sul jääb siia maha palju sõpru ja mälestusi. Aga kas sa tahaksid, et ma tuleksin sinuga?”
Kit ootas, et Jake’i näolt peegelduks rõõm, et ta ajaks õlad sirgu ja sirutaks käed välja, sest ta teadis, et mees ei saa temast valesti aru ega mängi mingit mängu. Äsjane avaldus oli liiga tähtis … Aga Jake põrnitses teda uskmatult.
„Asi on selles, et ma armastan sind,” vuristas Kit edasi, veendunud, et mees mõistab teda, püüab unustada kogu valu, mida ta minevikus tagasilükkamise pärast oli kogenud. „Alles siis, kui sa ära olid, hakkasin ma sellest aru saama. Alles nüüd ma mõistan, et olen sind alati armastanud. Mul võttis suureks saamine liiga palju aega. Oh kullake, ma tundsin sinust nii suurt puudust.”
Jake vajus diivani käetoele ja surus rusikad põlvede vahele. Ta sulges viivuks silmad ja Kit põlvitas tema selja taha patjadele ning vajutas põse vastu tema õlga.
„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles mees vaikselt. „Ei. Oota. Sellest pole kasu, Kit. Liiga hilja.”
Kit oli end järsu liigutusega püsti ajanud, südames hirm. „Mida sa sellega öelda tahad? Oh Jake, sellest pole midagi, et sa tahad Prantsusmaale kolida. Selle vastu pole mul midagi. Kindlasti on seal tore.”
„Oota!” hüüdis mees. „Jää vait, Kit! Liiga hilja. Ma ju ütlesin. Ma olen kihlatud ja abiellun. See naine on mu nõbu. Madeleine …”
Kitil oli tunne, et see nimi jäi järgnenud vaikuses triivima, õhust vastu kajama. Mees oli hääldanud seda prantsuspäraselt, keskmist täishäälikut ignoreerides, lüüriliselt, romantiliselt. Kiti vaimusilma ette kerkis kuju: armsa leebe näo ja pikkade punakaspruunide juustega tütarlaps vaatas Jake’ile jumaldava naeratusega otsa. Kui Kit tüdruku vanaema juures külas käis, oli tüdruk olnud Kiti vastu imekena, aga silmi oli tal jätkunud vaid Jake’i jaoks.
Kit ajas selja sirgu, aga jäi diivanile põlvitama, tema pea oli tühi ja ta oli liiga šokeeritud, et sõnad pärale jõuaksid.
„Ma mäletan teda,” pomises ta – ja tundis südames valu.
„Gran’mere tahtis alati, et me abielluksime. Madeleine’i isa vanaisa ja minu isa vanaisa olid vennad ja suured sõbrad. Aga mul olid alati sina, Kit, kuni viimase korrani. Ma ei pea silmas matuseid, vaid meie viimast kohtumist möödunud suvel. Mäletad, et sa ei tahtnud minuga kaasa tulla? Kõik su mõtted olid Marki ja uue töökoha juures.” Jake kehitas õlgu. „Ma arvasin, et meie lugu on teatud mõttes lõppenud ja sa oled Marki armunud. Sa olid oma eluga edasi läinud. Ma tundsin end üpris näruselt ja Madeleine oli minuga nii kena, nii hooliv. Kas sa suudad ette kujutada, kui lohutav see oli? Kui kõrgele see upitas minu ego? Pateetiline, kas pole?” küsis ta õelalt. „Ühesõnaga, Madeleine oli minu lähedal ja ma kasutasin olukorda ära.” Ta lasi peal kätele vajuda. „Ma olen temasse väga kiindunud,” pomises ta meeleheitlikult.
„Aga kas see tähendab, et sa pead temaga abielluma?” Kit püüdis oma häält vaos hoida, ehkki hirm aina kasvas. „Ma saan aru kõigest, mis sa mulle oled öelnud. Aga miks sa peaksid temaga abielluma, Jake? Kas see ikka on õige otsus, kui sa teda tegelikult ei armasta? Ma ei taha olla nii proosaline, aga …”
„Ta on rase,” ütles Jake keerutamata. „Kolmas kuu. Ta ei kavatsenud mulle seda öelda, aga pärast matuseid muutusime kõik hästi emotsionaalseks ja tema, vaene tüdruk, ei tundnud end kõige paremini. Ma vist taipasin, milles asi. Ta oli kogu aeg närvis ja ülitundlik, sugugi mitte selline nagu tavaliselt. Viimaks tunnistas ta üles, milles asi, ja tõtt-öelda polnudki probleemi. Ma poleks osanud arvatagi, et sa …” Jake tõstis rusikasse surutud käed üles ja lasi diivani käetoele tagasi vajuda. „Taevas halasta, Kit!” hüüdis ta. „Miks just nüüd? Tont võtaks, miks nüüd? Kui on liiga hilja. Kaksteist neetud aastat, ja sa jäid kolm kuud hiljaks.”
Külateel ilmub kurvis nähtavale ATV; Kit surub kohvikruusi tugevamalt pihku ja hüüab Mopsat, kes ka kohe sõna kuulab. Juht tõstab tervituseks käe ja Kit lehvitab vastu. Kui mees ka märkas, et Kit on hommikumantlis, ei anna ta sellest mingil moel märku. Kit pöördub tagasi sepikotta ja mõtleb, kuidas rääkida Mungole Jake’ist, nende lühikesest, aga maagilisest kohtumisest pärast seda, kui mees oli Madeleine’iga abiellunud, ning kirjast, milles ta teatas, et Madeleine on surnud.
Kit otsustab, et ei räägi Mungole seda lugu sepikojas, kuhu iga hetk võivad sisse astuda Camilla või Archie. Ei, nad lähevad autoga sõitma. Mungole meeldib olla kaassõitja rollis, lasta end sõidutada kohvi või teed jooma: võib-olla Totnesisse? Või hoopis Ashburtonisse? Kui nad kööki astuvad, on tal plaan valmis. Dandelion Café Haytoris on õige paik. Seal saavad nad istuda diivanil ja pikka aega segamatult juttu ajada.
Kit silmitseb hommikusöögilauda katvat Mungot hindava pilguga. Päevitunud ja lihaseline, jalas teksad ja seljas valge särk, hõredaks jäänud juuksed päikese käes heledaks pleekinud, näeb ta välja peaaegu nooruslik.
Mungo soovib talle kena alanud päeva, ja temast selja tagant möödudes surub Kit imekähku põgusa suudluse kusagile tema vasema kõrva kanti.
„Ma viin su kohvi jooma,” ütleb Kit. „Võib-olla sööme seal ka lõunat. Näiteks Dandelion Cafés? Sobib?”
„See oleks sinust