Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland

istuvatele statistidele.

      „Hommikust!” tervitas naine neid. „Loodan, et te ei pidanud liiga kaua ootama.”

      Kui Lily oli istet võtnud, kogunesid jumestajad, juuksurid ja riietajad tema ümber, et siit-sealt midagi kohendada, enne kui läheb filmimiseks. Ning siis, täpselt nagu filmis, hõikas režissöör: „Võte!” ja ümberringi jäi kõik vaikseks.

      Franny osa läks ladusalt ja oli üheainsa võttega läbi. Lily ja pastori vahelise jupiga läks natuke kauem, sest mõlemad ajasid paar korda sõnad sassi ning siis käskis režissöör neil mängida stseeni uuesti, rõhutades dialoogi eri osi. Enamik pisiosade täitjaid tüdines ja kõndis välja, et juttu ajada ja suitsu teha, aga Franny jäi kohale ja jälgis lummatult kogu protsessi.

      Tund aega hiljem näis režissöör lõpuks rahule jäävat ja kuulutas võttepäeva lõppenuks. Ta astus juurde ja õnnitles Lilyt. „Olid tubli, kullake.” Ta embas peaosatäitjat soojalt. „Oled ikka tõeline professionaal!” Blond näitlejanna näpistas teda naljatlevalt põsest. „Mina ainult täidan su käske. Sina oled ju see, kes teab kogu seda udupeent kaameravärgindust.”

      Täis kadedust, vaatas Franny võtteplatsilt eemalduvale Lily Powellile järele.

      „Osa rahvast läheb Schwabi jäätist sööma,” katkestas Franny mõtisklused mehehääl. Nägus heledapäine kauboi Brad oli jõudnud juba tavalised riided selga panna. „Tahad meiega kaasa tulla?”

      Franny tundis kiusatust minna. Oleks kena viibida teiste seltsis, selle asemel et pöörduda tagasi üksildasse motellituppa. Aga ta oli juba saanud oma vitsad nägusate tuulepäiste meestega, kellel polnud ei karjääriväljavaateid ega raha.

      „Tänan, aga ma olen väsinud. Praegu pole mul muud soovi kui koju jõuda ja natuke magada.”

      Tehes näo, nagu ei märkakski mehe pettunud ilmet, läks Franny oma käekotti võtma. Ta teadis, et käitub õigesti. Nüüdsest peale keskendub ta karjäärile. Ta oli tulnud Hollywoodi selleks, et temast saaks filmitäht. Ja ta ei anna alla enne, kui tal on kõik mis Lily Powellilgi – sealhulgas riietusruum, mille uksel seisab tema nimi.

      „Palvevend” oli Frannyle ainult algus. Järgmisel nädalal hakkas ta mängima lihtsakoelises muusikakomöödias tantsutüdrukut. Pärast seda anti talle teha suts vesternis, seejärel väike tekstiga osa – kohvikuettekandja ühes film noir’is. Rollid polnud just suured. „Aga küllap tulevad needki,” julgustas Lloyd Cramer teda. Pärast nende esimest kohtumist oli Juniperi stuudio personalijuht hakanud suhtuma Frances Fitzgeraldisse sõbralikult ning kavatses teha kõik, et väide, nagu saaks just temast stuudio järgmine suur täht – seda kinnitati paljude kohta –, osutuks sedapuhku tõeks.

      Kui Franny polnud võtetel, andsid Juniperi näitekooliõpetajad ja hääleseadjad talle tunde. Ta laskis juuksed värvida ja pidas isegi nõu nina kohendamise asjus. Peale kõige muu poseeris naine linna restoranides ja klubides arvukate reklaamfotode tarvis. Cramer oli talle aegsasti seletanud, kui tähtsal kohal on algaja näitleja karjääris reklaam. Stuudio lavastas teatud sorti olenguid, pildistas näitlejaid ning püüdis siis sokutada fotosid koos sobiva looga mõnda ajalehte. Frannyle meenus, missuguse ahne huviga ta oli kunagi vaadanud lõbusat õhtut veetvate lemmiknäitlejate pilte. Kui naiivne ta küll oli olnud!

      Lehtede huvi äratada on raske, selgitas Cramer; oled õnnega koos, kui sul läheb korda võita mõne tuntud kolumnisti poolehoid. „Hedda Hopper uhkustab ikka veel sellega, et just tänu temale sai Elizabeth Taylor oma läbimurderolli,” rääkis mees Frannyle.

      LA Timesi seltskonnaveergude kolumnist Dolores Kent oli Hollywoodi mõjukaimaid inimesi. Sama nimekas kui Hedda Hopper ja Louella Parsons, suutis Dolores ainuüksi oma sulepea abil karjääre üles ehitada ja põrmustada. Olnud kunagi abielus mehega, kes juhtis üht viiest suurest filmistuudiost, oli naine elanud kindlustatud jõudeelu kuni neljakümnenda sünnipäevani, kui mees ta ühe noore modelli pärast maha jättis. Et abikaasa varandus oli osavalt paigutatud kohtadesse, kuhu naise näpud ei ulatunud, oli Dolores Kent sunnitud otsima endale ameti. Filmitööstuse siseringi kuulununa sai ta tööd LA Timesi meelelahutusosakonna reporterina ning omandas kiiresti oskuse olla alati enne rivaale kohas, kus midagi toimus. Tema iganädalast veergu oodati ja loeti suure huviga ning ta oli filmitööstuses võrdsel määral kardetud ja austatud.