Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

ja automaatselt sirutun püüdma. Õllepurgid käes, kõnnime oma esimesele koosolekule. Möödun restorani varjualuses ka peeglist ja märkan silmanurgast: ohhoo, kui ilusaks ma troopikas olen juba muutunud! Juuksed on niiskes õhus kergelt lokki tõmbunud, kehast tuksub teotahet ja seiklushimu…

      “Nii, mängime nüüd mõned olukorrad läbi,” alustab Ivar koosolekut ühe romantilise vaatega restoranilaua taga. “Mul on siin laual kolm pliiatsit, need on meie kolm saatejuhti. Ja need kolm taldrikut on siin Robinsonide tiimid. Kujutame ette, et on auhinnamäng ja võitsid… ütleme, lätlased. Ja nüüd peab tulema saatejuht ütlema, mis on auhinnaks. Lätlastel on lihtne, neile ütleb seda läti keeles läti saatejuht. Aga edasi? Kas me tekitame formaadi, kus meil on teise rahvuse saatejuhte ka näha, juba esimestest saadetest peale? Mis on meie variandid…?”

      Kummardun laua kohale ja katsun kaasa mõelda. Päris keeruline jälgida. Kuidas panna ühte saatesse kokku erinevast rahvusest Robinsonid ja tekitada sellest kolmes erinevas keeles kolme erineva saatejuhiga programmid? Kuidas see siis tegelikult peaks täpselt välja kukkuma? Ivaril ja Arasel on küll kogemus eelmisest suvest, Läänemerel filmitud Robinsoni-saatest, aga seal olevat olnud nii palju jama, et sellest ei taha keegi rääkida. Ivar tahab alustada puhtalt laualt, ja ta tahab minu ja Arase abi. Aras tahab aga pigem lihtsalt õlut juua ja lõunamaad nautida. Ta on end meie kõrval toolis lösakile lasknud ja naudib afääri päikesega. “Ma kuulan!” ütleb ta. “Teie rääkige!”

      “Eriti raskeks läheb meil siis, kui tuleb auhinnamäng, kus me mehed ja naised segi paneme, nad võivad ise endale paarilise valida, põnev, ah? Aga kujutame ette, et näiteks Läti mees valib omale kaaslaseks Leedu naise, kummal saatejuhil on siis esimese lindistuse õigus? Või äkki lastagi kaks saatejuhti koos neid õnnitlema? Sest mõelge, hiljem, kui laagrid kokku lähevad, hakkavad nad meil nagunii kolmikutena eetris käima.”

      Arasel saab villand. “Kuule, mis sa jahud? Mis see meile annab? Me lahendame iga olukorra siis, kui see tekib. Ega me midagi muuta saa, olukord sakib, Balti turud on topsisuurused ja me ei saa teha kolme eraldi saadet, ja too bad!” Ta on lausa kuri.

      “Et te teaksite,” vastab Ivar rõhukalt. “Meie eri rahvuste põhjal ja eri turgudele tehtavaid saateid jälgivad kõik Skandinaavia tegijad kõrgendatud tähelepanuga. Väga võimalik, et nad soovivad ka ise teha Rootsi-Taani-Norra ühise Robinsoni-saate!”

      “Siis peavad nad küll napakad olema, kui nad meelega ennast selliste probleemide suppi panevad!” viskab Aras vastu.

      Sõnast sünnib sõna ja ma märkan taas ühte oma uute kolleegide puhul korduma hakanud reeglit.

      Ivar on Arase pohuismi osas leplik ja Aras Ivari innukuse suhtes samuti. Neil on sellesse produktsiooni täiesti erinev suhtumine, aga nad on ka kaks vana sõpra, kes kaklevad vaid teatud piirini.

      Ja mina paraku kipun olema nende kahe vahel nagu mingi piksevarras. Nii, kui ma kaldun ühele poole, saan teiselt valangu. Olen siis parem vait ja kuulan. Ivar tutvustab edasi Robinsonide mänge, mis saartele üles on pandud ja millest osa juba täna paadisõidu ajal nägime. Saan veel kord aru, et meie oleme Norra-Rootsi-Taani mängude vaesed sugulased, sest peame end nende atribuutikaga kohandama. Nende mängud on mõeldud kahele meeskonnale, traditsioonilisele Põhja ja Lõuna tiimile, meil on aga kolm meeskonda ja nii tuleb meil teha poolfinaale.

      “Eks see võib natuke tobe jääda,” ütlen ma kahtlevalt. Aras mühatab. Ivar asub kaitsesse: “Meie televaatajatele käib see küll! See on üldse suur ime, et me sellist asja lubada saame, mõtle, meie oma inimesed keset troopikat.”