mu kätt, kui raamatu tagasi lauale asetasin. See oli Döblini „Berliin. Alexanderplatz”30. Nüüd oli Berliini valitsejaks Goebbels ja see raamat leidnud koha tuleriidal. Kuidas Döblini romaan küll külakooli sattus? Unustasin seda direktorilt küsida.
Härra Ruhve segas lusikaga mõtlikult teed. Ta oli kutsunud meid õpetajate tuppa. Siin olid ülekaalus uued mööbliesemed ja valitses kord.
Kui lusikakolksud teeklaasis ja pendelkella tiksumine välja arvata, valitses koolimajas vaikus. Anu vastas mu pilgule ja naeratas. See mõjus väsinult. Ta oli ikka veel viimaste minutite mõju all. Gerretz, kuradi Hitleri tallalakkuja! Ta oleks tulnud koolimajast otsejoones potilaadale kupatada.
Aknalaual lärmas kaks varblast. Direktor tõstis pilgu.
„Olgu teile teada, et tunnen Saksamaad hästi. Õppisin enne sõda Heidelbergis ja Münchenis kunstiajalugu. Kuivõrd olin Vene alam, läksin kohe sõja alguses Šveitsi, töötasin seal ja pöördusin 1919. aastal tagasi kodumaale. Võtsin osa Vabadussõjast, seejärel olin diplomaatilises teenistuses, 1931. a saadeti mind tööle Eesti saatkonda Berliinis. Olin toona äärmiselt poliitiline inimene, diplomaadina töötades on see ju loomulik. Lugesin Marxi, Rathenaud31, Paul Ernsti, ka konservatiive, Sprengleri32 „Õhtumaa allakäiku” ja nii mõndagi vendade Strasserite33 sulest, loomulikult ka Hitleri „Mein Kampfi”. See raamat vapustas mind, sest selles kutsuti üles juute hävitama ja seati demokraatia küsimärgi alla. Pärast raamatu läbilugemist olin enam kui valvas, püüdsin oma diplomaaditöös selle ohu vastu astuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.