veel eile istus mõni vanaeit Grand-Bassamis oma uksepakul ja mäletas valge mehe hirmunud pilku, kui helkisid terad, tema surnukeha kergust, kui need sellest tuhmunult välja tõmmati; tänaseks on too vanaeit surnud; surnud on ka Élise, kes mäletas poisikese esimest naeratust, kui talle kingiti põlle sees särama löödud punane õun; õuna ja matšeete vahel möödus tähtsusetu elu, iga uus päev nüristas esimese maitset ja ihus vahedamaks teise tera. Kes, kui mina seda siin ei talletaks, mäletaks veel André Dufourneaud, liba-aadlikku ja kõlbeliselt laostunud talupoega, kes oli hea laps ja võib-olla julm mees, kel oli tungivaid ihasid ja kes jättis endast jälje vaid fiktsiooni, mille mõtles välja vana, nüüdseks kadunud talunaine?
Antoine Peluchet’ elu
Jean-Benoît Puechile
Minu varases lapsepõlves juhtus Mourioux’s, et kui ma olin haige või niisama rahutu, otsis vanaema mu meele lahutamiseks välja Aarded. Nõnda nimetasin ma noid kahte lapsikute maalingutega mõlkis plekk-karpi, milles kunagi olid olnud küpsised, mis aga nüüd peitsid endas sootuks teistsuguseid maiusi: selleks, mida mu vanaema neist välja võttis, olid nii-öelda väärisesemed ühes oma ajalooga, põlvest põlve edasiantavad juveelid, mis on väikeste inimeste mälu. Koos ripatsitega kõlkusid vasest ketikeste otsas keerulised genealoogiad, käekellad olid seiskunud ühe või teise esivanema päevil, mööda palvehelmeid jooksvate tõsieluliste lugude vahel kandsid mündid koos kuninga profiiliga lugusid kingitustest ja kinkijate matsilikke nimesid. Nende piiratud tagatisväärtust korvasid ammendamatud müüdid. Pant, olgu selleks täkestatud ametüst või kivita sõrmus, helkis nõrgalt Élise’i peopesal, tema musta värvi põllel; müüt, mida tema suu õndsalt välja valas, asendas sõrmuste kivid ja puhastas vääriskivide sära, päästis valla kogu sõnalise kallisvara, mis sädeleb esivanemate kummalistes nimedes, ammukuuldud lugude sajas eri variandis, abielude ja surmade hämarates motiivides.
Minu ja Élise’i ning meie salajuttude tarvis leidus neist karpidest ühe põhjas Peluchet’ reliikvia.
See aare oli kõige tühisem ja kõige kallihinnalisem. Harva jättis Élise seda pärast kõiki teisi lagedale toomata, justkui olnuks see ka kaitsevaimude meelisese. Asi kui selline oli teistest arhailisem ja lihtsameelsem, teostuselt toores ja paljas. Selle nähtavale ilmumine tekitas minus koos kärsitu ootusega mingit ebamugavust ja torkivat haletsustunnet. Mul polnud mõtet seda vaadatagi. Aare polnud väljanägemiselt selle jutu kõrgusel, mille ta Élise’ile ette dikteeris. Kuid tema tähtsusetus muutis ta südantlõhestavaks nagu jutugi – nii ühes kui teises muutus maailma puudulikkus hullumeelseks. Miski, mida ma ei osanud lugeda, jäi kogu aeg varjatuks, ja ma nutsin oma kasina lugemisoskuse pärast; mingi saladus põikas kirbuhüppega eemale, tunnistas jumalikku truudust sellele, mis põgeneb, kahaneb ja vaikib. Ma ei tahtnud, et see juhtuks; mu käsi lasi reliikvia kartlikult lahti, puges Élise’i pihkude vahele. Nööritud kõriga otsisin anuvalt tema silmi. Asjatu vaev – ta rääkis, silmad kauguses kes teab mille kutsel, mida ma ei julgenud näha. Ja varjumistest rääkis ka tema lugu, kaduvatest kehadest ja meie alalõpmata pagevatest hingedest, nähtavatest äraolekutest, millega me asendame oma kallite puudumist, nende reeturlikkust surmas, ükskõiksuses ja lahkumistes. Selle tühjuse, mille nad jätavad, viljastas ta tõtlike, juubeldavate ja traagiliste sõnadega, mille tühjus imeb endasse, nagu mesitaru mulk tõmbab endasse sülemi, ning mis tühjuses vohama löövad. Selle igavese reliikvia lõi ta uuesti iseenda, oma väikese tunnismehe ja hüvitaja jumala jaoks, kes võib-olla kõrvu kikitas; ja samuti kõigi nende jaoks, kes olid seda tolle päevani, silmad pisarais, peos hoidnud. Ta rajas ja pühitses seda lõpmata, nagu olid teinud tema esiemad enne teda ja nagu teen seda mina siin, viimast korda.
Peluchet’d kadusid koos 19. sajandiga; viimane neist oli minu teada Antoine Peluchet, alatine poeg ja alati poolik, kes viis oma nime kaugele ja kaotas selle sinna ära. Selle kasutuselt kadunud nime on reliikvia minuni kandnud. Naiste asjana ja ühelt teisele edasi antava teatepulgana korvab see isaste piisamatust ja kingib kõige viljatumale nende hulgast omamoodi surematuse, mida puudust kannatav järelpõlv, kel oma põllulapil surma ja unustamisega kiire, poleks talle kindlasti taganud.
Antoine haihtus ja temast sai uni, peagi saame teada, milline. Tal oli üks vanem õde, kellest lugu ei räägi, sest Élise temast ei rääkinud. Selle pühitsetud õe nime ma ei tea, nagu ma ei tea ka tolle talumatsi nime, kellega ta naitus. Kuid ma tean, et need kaks ei saanud rohkem lapsi kui ühe tütre, kellele panid nimeks Marie ja kelle kosis üks Pallade. Need Pallade’id sigitasid omakorda kaks tütart: esimene, Catherine, suri ilma järeltulijateta (seda esiema ma tundsin), ning teine, Philomène, naitus Paul Mouricaud’ga Cards’ist, kellega sai ainult Élise’i, minu vanaema. Kooselust Félix Gayaudoniga tõi Élise ilmale ainult mu ema, tema sünnitas ühe tütre, kes varsti suri, ja minu. See ongi minu jaoks liigutav: selles pikas pärijate rivis , üksikute ja mõistlike, kitlite ja pisikeste tanudega tütarde seas olen mina esimene mees, kes saab enda valdusse reliikvia, millest Antoine vabanes, jättes sellele aga oma nime. Kõigi nonde naiseihude keskel olen mina tolle varju vari; nii pika aja tagant – möödunud on terve sajand – olen mina kõige lähemal sellele, et olla tema poeg. Üle nii paljude nurgavoodites mõrsjate ja mahamaetud eellaste võime ehk teineteisele viibata – meie saatused ei erine paljus, meie tahtmised on jäljetud, meie loomingut ei ole.
See reliikvia on üks väike biskviitportselanist kuju, neitsi Maarja lapsega, ülimalt ilmetu oma klaasist ja siidist korpuses, mille varjatud topeltpõhi peidab ühe pühaku nappe säilmeid. See ese on jõudnud minuni mööda nimetatud liini ja võtnud endale järgemööda kõik need nimed. Ja kõiki neid mainitud nimesid võib kohata siin-seal Chatelusi, Saint-Gousseaud’ ja Mourioux’ surnuaedade hauasammastel, muutumatuna palavas päikeses ja pakaseöödes. Ja kõik need muutlikud ihud, kes neid nimesid kord asustasid, pöördusid selle reliikvia poole, kui neil tuli asju klaarida olulisimaga; kui olend oma elusas pesas iseenda vastu põrkas ja sellest kokkupõrkest tekkis või kadus; kui tuli sündida ja surra. Sest see reliikvia on talisman. Seda kanti surivoodil (kas siis lõikusaja toimekas leitses, kui läbihigistatud särkidega mehed tulid tuppa, et surija kõrval korraks nutta ning sundida end seejärel taas õue põhu ja tolmu kätte minema, liigne vein kahekordistamas pisaraid; või nukral talveajal, kui surm on banaalne, paljas ja maitsetu), kanti enne, kui kaduvik selle viis, vaadati enne, kui suiguti, ühed ehmunud pilgul, teised vaguralt, seda suudeldes või needes – seda kandis Marie, kes heitis hinge sõnatult, või Élise, kes oma tundi minu silme all kolm ööd edasi lükkas, ning kandsid nende kõigi kaasad, kes lõdisedes ja irvitades ka ilma hingeõhuta lobisemist jätkasid, et hetke saabumist eitada; käed, mis embasid veel vaid surnukahvatust ja krampe, hoidsid seda ometi oma embuses; ja juba pigistasid seda kurjad hauatagused küünised, ilged ja elutud nagu sisselöödud nael, kuid ikka veel siitilmast nagu viimased sõnad ja järeleandmatu lootus. Ja seesama vankumatu ese oli neid vastu võtnud, kui nad mitte vähem hirmunult ja kõigest väest vastu hakates (kas augustikuu lõõmavas leitses või nukral talveajal) oma ema rüpest väljusid; sest reliikvia aitas naisi nende lapsetöös, kui nimi valjude karjete saatel edasi kandus. Ei ühtki vääksatust vastilmunud olevuselt, kes saabus jahmatuses ja värinais väikeste magamistubade salajasse, kus neiu oma neiueast jälle kord väljus, mida poleks valvanud reliikvia, mõistatuslik ja rahustav, igineitsilik higist kastetud nukk, keda rutjusid emad ja määrisid lapsed. Marie pigistas teda ja karjus (ning enne teda tema ema Juliette), kuni väike väljapressitud Philomène, alles nime ja näota, hakkas omakorda karjuma; ja kakskümmend aastat hiljem pigistas teda Philomène, karjudes vaevalt et kuigivõrd teisiti – ja karjus see, kellest pidi saama Élise; ja kakskümmend aastat hiljem Élise ja väike Andrée; viimane veel veerand sajandit hiljem, ning lõpuks mina, kes seda spiraali edasi ei keera.
Just niisamuti, nagu seda ei keeranud edasi Antoine, Toussaint Peluchet’ poeg, kellega Juliette 1850. aasta paiku pisarais maha sai.
Ta sündis Châtainis. See on tiheda taimestikuga kivine kant, kus leidub hulgaliselt rästikuid, sõrmkübaraid ja tatrapõlde, ning sõnajalad on siin kõrged sinistest varjudest võlvide all. Niipea kui laps näha oskas, nägi ta külakese akendest Saint-Goussaud’ kössivajunud kellatorni, mida sammal pureb ja elustab, ning mille sissepääsu valvab püha leivaisa ülemaalitud puukuju, vana diakoni lihtne rüü hõljumas üle lamava sõnni tumeda külje, keda siinsed inimesed austavad