soodsalt. Ma mõtlen, prokurör vaataks.”
Reacher vaikis.
Edmonds jätkas: „Lõppude lõpuks oli kõik ju nii ammu. Ja ei paista, et riiklik julgeolek oleks ohtu sattunud. Kui just teie teine küsimus segama ei hakka. Ma mõtlen, see härra Rodriguezi asi. Pole välistatud, et teie taustast kujuneb raskendav asjaolu, mille takistamine pole minu võimuses.”
Reacher vaikis.
Edmonds tõusis laua äärest püsti ja ütles: „Hoiame sidet, major. Andke teada, kui midagi vajate.”
Naine lahkus toast ja tõmbas ukse enda järel kinni. Reacher kuulas kontsaklõbinat koridori linoleumil, kuni see vaibus.
Isaduse näol on tegu inimsoo meesliini ühe levinuima kogemusega. Ometi oli see Reacheri puhul alati tundunud ebausutav. Puhtteoreetiline. Nagu Nobeli preemia pälvimine või pesapalli tippliigas võistlemine või viisipidamine. Põhimõtteliselt ju võimalik, kuid ta ei uskunud, et temaga. See polnud temataoliste inimeste saatus. Ta oli elus teadnud paljusid isasid, kaasa arvatud enda oma, samuti vanaisasid ja lapsepõlvesõprade isasid, ka mõned tema sõbrad olid abiellunud ja pere rajanud. Isadus näis olevat mõlemat: sirgjooneline ja ülimalt komplitseeritud. Pealispinnal argine asi. Süvakihtides aga liiga mõõtmatu, et selle pärast pabistada. Laias laastus näis seegi kulgevat päevhaaval. Järjekindlate väikeste sammudega. Tema enda isa oli talle alati tundunud olukorra peremees. Kuid tagasi vaadates oli selge, et Stan Reacher lihtsalt improviseeris.
Samantha Dayton.
Sam.
Neljateistaastane.
Rohkem ei antud Reacherile mahti mõtteid mõlgutada. Sel hetkel mitte. Sest uks avanes ja sisse kõndis Morgan, ikka lahingrõivastuses, ikka prillidega, ikka klanitud ja sekeldav ja ontlik. Morgan ütles: „Tänaseks võite minna, major. Homme hommikul olge enne kaheksat kohal.”
Igavlemine kui karistus. Terve päev käed rüpes. Üsna tavaline taktika. Reacher ei reageerinud. Ta istus ja põrnitses kaugusse. Ebaviisakus ja pisiallumatus ei õõnesta tema jalgealust. See oli niigi õõnes. Ent Morgan seisis uksel eesli jonnakusega, nõnda et viimaks oli Reacher sunnitud toolilt tõusma ja toast välja lonkima. Ta eemaldus koridoris aeglaselt, kuni kuulis Morganit jälle kabinetti sulgumas.
Siis ta seisatas ja keeras ringi.
Ta kõndis uuesti koridori teise otsa ja silmitses kabinetiust vasakul. Tuba 209. Kunagi alguses Calvin Franzi kabinet. Kallis sõber, nüüd surnud. Reacher avas ukse, piilus sisse ja nägi kaht võõrast meest. Allohvitserid, aga mitte eileõhtune paar motelli juurest. Mitte T-särkides tandem. Mehed istusid kirjutuslaudade ääres, seljad vastamisi, ja olid arvutitöösse süvenenud. Nad tõstsid pilgu.
„Jätkake samas vaimus,” ütles Reacher.
Ta taganes koridori ja katsetas vastasust. Tuba 210, vanasti David O’Donnelli jagu. O’Donnell oli Reacheri teada elus. Kuuldavasti Washingtonis eradetektiiv. Lähedal. Ta piilus tuppa ja nägi kirjutuslaua taga naisterahvast. Lahingrõivastuses leitnanti. Naine tõstis pilgu.
„Vabandust,” ütles Reacher.
Tuba 208 oli olnud Tony Swani kabinet. Jällegi kallis sõber, kes oli nüüd surnud. Reacher avas ukse ja kontrollis. Kedagi polnud, kuid see oli üheinimeseruum ja omanik oli naisterahvas. Aknalaual oli naisohvitseri müts ja kirjutuslaual tilluke randmelt võetud käekell, sihverplaadiga allapoole.
Tuba 207 oli tal üle vaadatud. Vanasti Karla Dixoni ja enam mitte kellegi valdus. Konverentsituba. Ka Dixon oli tema teada elus. Viimaste kuulduste kohaselt New Yorgis. Finantskuritegude uurija, järelikult väga hõivatud.
Toas 206 oli pesitsenud Frances Neagley. Otse tema kabineti vastas, sest Frances oli olnud asendamatu abiline. Reacheri teenistusaja parim seersant. Elab jõukana Chicagos, mäletas Reacher. Ta piilus sisse ja nägi leitnanti, kes oli ta eile õhtul motelli küütinud. Selles esimeses, kaprali juhitud autos. Leitnant istus kirjutuslaua taga, rääkis telefoniga. Tõstis pilgu. Reacher raputas pead ja taganes toast.
Toas 204 oli pesitsenud Stan Lowrey. Karm mees, osav juurdleja. Oli varakult ära läinud, ainuke algkoosseisu liige, kel jätkus oidu terve nahaga lõpparve võtta. Oli kolinud Montanasse, kus pidas lambaid ja valmistas võid. Keegi ei taibanud, miks. Ta oli olnud tuhandel ruutmiilil ainuke mustanahaline ja polnud varem farmindusega kokku puutunud. Kuid inimeste sõnul oli ta õnnelik. Kuni talle sõitis otsa veoauto. Tema kabinetis viibis paraadvormis kapten. Lühikest kasvu tüüp, teel kohtusse tunnistust andma. Uhketeks hilpudeks polnud muidu põhjust. Reacher ütles: „Vabandust,” ja lipsas taas koridori.
Toas 203 hoiti tänini asitõendeid ja toas 201 hoiti tänini toimikuid, toas 202 töötas tänini kompanii raamatupidaja. Mees oli postil, võrdlemisi eakas ja hall seersant, keda küllap aastast aastasse ähvardas vägisi pensionile saatmine. Reacher noogutas tervituseks, taandus koridori ja sammus allkorrusele.
Vingus näoga öine vennike oli lahkunud ja valvelauas troonis Leach. Koridori naise selja taga palistasid esimese korruse kabinetid, toad 101 kuni 110. Reacher kontrollis neidki. Tubades 109 ja 110 olid pesitsenud Jorge Sanchez ja Manuel Orozco, nüüd aga sarnased kutid nooremast põlvkonnast. Tubades 101 kuni 108 polnud huviäratavaid isikuid, kui välja arvata 103, mis oli valveohvitseri post. Selles toas oli kapten. Nägus tüüp, natuke alla kolmekümne vana. Topeltsuuruses kirjutuslauda katsid telefonid, märkmelehed ja sõnumiblanketid, narmendava kirjaploki ohtrad kasutatud lehed kaardusid uljalt nagu 1950ndate üüratu Elvise-soeng. Pealmist lehte täitsid raevukad mustad sirgeldused. Viirutatud kastikesed ja masinad ja põgenemiskindlad spiraalsed labürindid. Polnud kahtlust, et tüüp veedab palju aega telefoni otsas, kannatlikult, kuid tülpinult teiste järele oodates. Kui ta suu avas, oli tema lõunaosariikide aktsent Reacherile kohe tuttav. Selle tüübiga oli ta Lõuna-Dakotast korduvalt jutelnud. See tüüp oligi tema kõned Susan Turneri telefonile suunanud.
Reacher küsis: „On teil siin kandis veel kaadrit varuks?”
Kapten raputas pead. „See on kõik. Me ei peida kedagi. Meil on inimesi mujal Ühendriikides ja meretagustes maades, aga selles sõjaväeringkonnas pole rohkem.”
„Kui mitu Afganistanis?”
„Kaks.”
„Mida nad seal teevad?”
„Ma ei tohi avaldada.”
„Ohtlik ülesanne?”
„Teistsuguseid ju polegi. Afganistanis.”
Mingi nüanss hääletoonis.
Reacher küsis: „On nad kombes?”
„Nendega ei saadud eile kokkulepitud ajal raadioühendust.”
„Kas see on ebatavaline?”
„Pole enne juhtunud.”
„Kas te teate nende missiooni?”
„Ma ei tohi teile rääkida.”
„Seda ma ei palugi. Ma küsin, kas teie teate. Ühesõnaga, kui salajane see asi on?”
Tüüp viivitas ja lausus siis: „Ei, ma ei tea nende missiooni. Tean vaid, et nad on seal pärapõrgus ja meie ei saa neid kätte.”
Reacher ütles: „Tänan, kapten.” Ta seadis sammud valvelauda, kus palus Leachilt ametiautot. Naine kõhkles ja Reacher ütles: „Ma olen tänaseks vabastatud. Kolonel Morgan ei käskinud mul nurgas istuda. Võib-olla ta unustas, kuid ma eelistan käsku tõlgendada täht-tähelt.”
Leach küsis: „Kuhu te sõita kavatsete?”
„Fort Dyerisse,” vastas Reacher. „Tahan rääkida kolonel Moorcroftiga.”
„Major Turneri advokaadiga?”
Reacher noogutas. „Dyer jääb kenasti viie miili raadiusse. Te ei mahita sellega ühtki rasket kuritegu.”
Leach viivitas, tegi siis sahtli lahti ja tõi lagedale määrdunud võtme. Ütles: „Vana sinine Chevy sedaan. Õhtuks olgu see siin tagasi. Ööseks ei tohi ma seda teile anda.”
„Kellele kuulub punane