münditelefoniga. Aga me kontrollime seda.”
„Me?”
„Te võite mu paariliseks hakata.”
Summer vaikis.
„Katse korras,” lisasin.
„On see tähtis?”
„Ilmselt mitte. Kuid võib olla. Oleneb, mis teemal on konverents. Sellest sõltub, mis paberid tal kaasas olid. Tal võis terve Euroopa lahingutandri strateegiline plaan portfellis olla. Või mingi uus taktika, selle tugevused ja nõrkused, muu selline salastatud info.”
„Punaarmee tõmbab ennast kokku.”
Noogutasin. „Mind häiriksid rohkem punased näod. Ajalehtedes, televiisoris. Leiab mingi reporter stripiklubi lähedalt prügikastist saladokumente, siis on see ülimalt piinlik.”
„Võib-olla lesk teab midagi. Kramer võib olla temaga arutanud.”
„Me ei saa tema käest küsida,” ütlesin ma. „Mis lesesse puutub, siis suri Kramer une pealt, tekk lõuani tõmmatud ja kõik koššer. Kõik kahtlused, mis meil praeguseks on, peavad jääma minu, teie ja Garberi vahele.”
„Garberi?” kordas ta.
„Minu, teie ja tema,” täpsustasin.
Nägin, kuidas Summer naeratas. Kaasus ise oli tavaline, kuid koostöö Garberiga oli kahtlemata selge vedamine, eriti inimesele, kes on parajasti sisse andnud taotluse üleviimiseks 110. eriosakonda.
Green Valley oli piltilus koloniaalajastu linnake ja Kramerite maja, kena vanaaegne ehitis, asus linnakese kallimas rajoonis. Kalasabamustris katusekivide ja paljude valgeks värvitud tornikeste-rõdukestega viktoriaanlik kompvek, mis troonis keset mitme aakri suurust smaragdrohelist muru. Siin-seal mõned majesteetlikud igihaljad puud. Need nägid välja, nagu oleks keegi nende asukohad hoolikalt valinud, mis ilmselt oligi nõnda, umbes saja aasta eest. Pidasime auto kõnnitee servas kinni ja jäime natukeseks lihtsalt vaatama. Ma ei tea, millest mõtles Summer, kuid mina talletasin vaatepildi mälulahtrisse A nagu Ameerika. Mul on sotsiaalabi kood ja samasugune sinihõbedane pass nagu kõigil teistelgi, kuid oma isa ja iseenda riigisiseste reiside kõrvale võisin ma tükikestest kokku panna vaid umbes viie aasta pikkuse viibimise mandri-USAs. Nii et ma olen õppinud ära teatud hunniku põhikoolifakte nagu osariikide pealinnad ja kui mitu suurt slämmi on teinud Lou Gehrig5, samuti omandanud põhilised keskkooliteadmised nagu konstitutsiooniparandused või Antietami lahingu6 tähtsus, kuid ma ei tea piima hinda või kuidas kasutada taksofoni või kuidas Ameerika erinevad paigad lõhnavad ning välja näevad. Nii et ma imen selliseid teadmisi igal võimalusel endasse. Ja Kramerite maja oli väärt mällusurumist. Igasuguse kahtluseta. Nõrk päikesevalgus mängis maja detailidel. Puhus nõrk tuul, õhus oli tunda puusuitsu hõngu ja meie ümber hõljus mingi eriline külma pärastlõuna vaikus. See oli selline koht, millest sa tahaksid, et seal elaksid su vanavanemad. Siis sa võiksid neile sügisel külla sõita, lehti riisuda ja õunasiidrit juua, tulla suvel uuesti, kinnitada kümne aasta vanuse luukpära katusele kanuu ja sõita kusagile järve äärde. See maja tuletas mulle meelde neid pildiraamatuid, mida mulle anti lugeda Manilas, Guamil ja Söulis.
Kuniks me sisse läksime.
„Valmis?” küsis Summer.
„Valmis,” ütlesin ma. „Teeme ära. Teeme selle „lese asja” ära.”
Summer vaikis. Olin kindel, et ta oli seda varemgi teinud. Olin minagi ja rohkem kui üks kord. See ei olnud kunagi kerge. Summer tõmbas kõnniteeservast ära ja sõitis edasi, kuni jõudsime sissesõidutee otsani. Auto veeres aeglaselt peaukse poole ja peatus sellest kümne jala kaugusel. Lükkasime üheaegselt autouksed lahti, astusime külma kätte ja tõmbasime mundrid sirgu. Mütsid jätsime autosse. See olnuks proua Kramerile, juhul kui ta oleks meid aknast jälginud, esimeseks vihjeks. Kaks sõjaväepolitseinikku ukse taga ei tähenda kunagi head ja kui nad on paljapäi, siis seda halvem.
Seesinane uks oli värvitud igavalt antiikpunaseks ja selle ees oli tuule tõkestamiseks eraldi klaasuks. Helistasin kella ja me jäime ootama. Ja ootama. Mul tekkis kahtlus, et kedagi ei ole kodus. Helistasin uuesti. Tuul oli külm. Ja tugevam, kui autos tundus.
„Me oleksime pidanud ette helistama,” ütles Summer.
„See ei ole võimalik,” ütlesin ma. „Me ei saa öelda, et palun olge nelja tunni pärast kodus, me peame teile isiklikult edastama teatava ülitähtsa uudise. See ütleb juba liiga palju, kas pole?”
„Sõitsin pika maa maha, kuid kaisutada pole kedagi.”
„See kõlab nagu kantrilaul. Siis ütleb automootor üles ja koer sureb ära.”
Helistasin veel korra. Ei mingit vastust.
„Peaksime vaatama, kas auto on siin,” ütles Summer.
Auto leidsime kahekohalisest suletud garaažist, mis seisis majast eraldi. Nägime autot aknast. Mercury Grand Marquis, roheline metallik, pikk nagu aurik. Ideaalne auto ühele kindraliprouale. Mitte tuttuus, mitte ka vana, kallis, kuid mitte tulikallis, sobivat värvi ja nii ameerikalik, et kuku pikali.
„Kas see võiks olla tema oma?” küsis Summer.
„Tõenäoliselt,” kostsin ma. „Pakuksin, et kuni kolonelleitnandiks saamiseni oli neil Ford. Siis vahetasid nad selle Mercury vastu. Ja ootasid kolmandat tärni, et hakata mõtlema Lincolnist.”
„Kurb.”
„Arvate? Ei maksa unustada, kus mees eile öösel oli.”
„Aga kus proua siis on? Kas ta võis välja jalutama minna?”
Pöörasime ringi, tundsime külma tuult selga puhumas ja kuulsime, kuidas maja tagaküljel paugatas uks.
„Ta oli aias,” ütles Summer. „Toimetas seal võib-olla.”
„Mitte keegi ei toimeta 1. jaanuaril aias,” sõnasin ma. „Vähemalt sellel poolkeral. Seal ei kasva midagi.”
Kuid me kõndisime tagasi eesuksele ja lasime uuesti kella. Parem lasta tal meiega kohtuda kombekohaselt, nii et ta oleks külalistest ette hoiatatud. Aga teda ei tulnud. Siis kuulsime tagaust uuesti sihitult paugatavat. Nagu peksaks seda tuul.
„Seda asja tuleb kontrollida,” ütles Summer.
Noogutasin. Paukuval uksel on oma hääl. Mis osutab mitmesugustele võimalustele.
„Jah,” kostsin ma. „Peame vist tõesti.”
Kõndisime külg külje kõrval läbi vinge tuule maja taha. Sinna suundus kiltkividega sillutatud teerada. Rada viis köögiukse ette. Uks avanes sissepoole ja selle teisel küljel pidi olema vedru, mis teda kinni surus. Vedru pidi olema veidi nõrk, sest kõvemad tuuleiilid said sellest võitu ja lükkasid ukse kaheksa-üheksa tolli laiuselt lahti. Tuuleiili raugedes asus vedru jälle oma kohust täitma ja lõi ukse kinni. Nii juhtus meie silme all kolm korda. Kõik see oli võimalik vaid seetõttu, et lukk oli puru.
Iseenesest hea lukk, terasest. Kuid teras oli tugevam kui puu, mis seda ümbritses. Keegi oli tegutsenud sõraga. Sellega oli võibolla kaks korda kangutatud, lukk pidas küll vastu, kuid ümbritsev puit lagunes pilbasteks. Uks avanes ja lukk kukkus purustatud uksest välja. Nüüd lebas see ukse ees kiltkividel. Uksel aga puudus poolkuu-kujuline tükk. Tuul oli puidupuru osalt laiali, osalt kuhja puhunud.
„Mis nüüd?” küsis Summer.
Signalisatsioonisüsteemi ei olnud. Ega lokaalset alarmi. Ei ühtki andurit ega juhet. Ega automaatset telefonikõnet lähimasse politseijaoskonda. Mitte millegi abil polnud võimalik öelda, kas kurjategijad on ammu läinud või viibivad alles majas.
„Mis nüüd?” küsis Summer uuesti.
Nad olid relvitud. Ametlikule visiidile paraadmundris relvi kaasa ei võeta.
„Minge katke esikülge,” ütlesin ma. „Juhuks, kui keegi peaks üritama sealt väljuda.”
Ta lahkus sõna