rohutopsi. „Teil läheb neid vaja.”
„Tubakat vajan rohkem. Kas teil on?”
Sayers võttis taskust sigarette täis portsigari. „Juba keeratud.”
„Käivad küll. Mul on tulemasin.”
Sayers näitas Aleksandrile väikest pudelit värvitu vedelikuga. „Ma annan teile kolm graani morfiinilahust. Ärge kõike korraga võtke.”
„Miks ma seda üldse peaksin võtma? Ma olen mitu nädalat ilma olnud.”
„Teil võib seda vaja minna, kes teab? Võtke veerand graani. Kõige rohkem pool graani. Kümnest graanist piisab kahe täismehe tapmiseks. Olete te kunagi näinud, kuidas seda manustatakse?”
„Jah,” ütles Aleksander ning vaimusilmas kangastus talle Tatjana, süstal käes.
„Tore. Kuna te ei saa endal veeni kätte, on kõige parem kõhtu süstida. Siin on veidi sulfoonamiidi, et infektsiooni ei tekiks. Väike pudel karboolhapet; puhastage sellega haava, kui kõik teised rohud otsa saavad. Ja sidemerull. Te peate iga päev sidet vahetama.”
„Aitäh, doktor.”
Nad jäid vait.
„Kas teil on granaadid alles?”
Aleksander noogutas. „Üks on kotis, teine saapas.”
„Relv?”
Aleksander patsutas kabuuri.
„See võetakse teilt ära.”
„Nad peavad selle ära võtma. Vabatahtlikult ma seda ära ei anna.”
Doktor Sayers surus Aleksandri kätt.
„Kas teil on meeles, mida ma teile rääkisin?” küsis Aleksander. „Mis minuga ka ei juhtuks, võtke see,” – ta võttis ohvitserimütsi peast ja ulatas arstile – „kirjutage mulle surmatunnistus ja öelge Tatjanale, et nägite mind Laadogal surnuna ja lükkasite jääauku. Selge?”
Sayers noogutas. „Ma teen, mis vaja, nii hästi, kui suudan,” ütles ta. „Ma ei taha seda teha.”
„Ma tean.”
Mõlema ilme oli sünge.
„Major … mida ma siis teen, kui teid tõesti jäält surnuna leian?”
Just sellele oli Aleksander mõelnud. „Kirjutate mulle surmatunnistuse ja matate mu Laadoga järve. Tehke minu kohal ristimärk, enne kui mu auku lükkate.” Ta judises kergelt. „Ärge unustage Tatjanale mu mütsi anda.”
„See tüüp Tšernenko luusib pidevalt mu auto ümber,” ütles Sayers.
„Jah. Ta ei lase teil ilma temata ära sõita. Surmkindel. Te peate ta kaasa võtma.”
„Ma ei taha teda kaasa võtta.”
„Te tahate Tatjanat päästa, eks ole? Kui Dimitri kaasa ei tule, pole Tatjanal mingit võimalust. Nii et ärge mõelge asjadele, mida te muuta ei saa. Lihtsalt olge Dimitriga ettevaatlik ja ärge usaldage talle midagi.”
„Mida ma temaga Helsingis peale hakkan?”
Siinkohal lubas Aleksander endale kerge muige. „Mina ei saa teile selles asjas nõu anda. Lihtsalt – ärge tehke midagi, mis teie või Tatjana elu ohtu seaks.”
„Muidugi mitte.”
Aleksander hakkas rääkima. „Te peate olema väga ettevaatlik, ükskõikne, sundimatu, vapper. Lahkuge koos Tatjanaga, niipea kui saate. Kas te olete juba Stepanovile öelnud, et lähete tagasi?” Polkovnik Mihhail Stepanov oli Aleksandri komandör.
„Ma ütlesin talle, et lähen Soome tagasi. Ta palus, et ma … teie naise tagasi Leningradi viiksin. Ta ütles, et on parem, kui Tatjana Morozovost lahkub.”
Aleksander noogutas. „Ma rääkisin juba temaga. Palusin, et ta lubaks Tatjanal koos teiega lahkuda. Te viite Tatjana ära Stepanovi loal. Tore. Teil on lihtsam baasist pääseda.”
„Stepanovi jutu järgi on tavaline asi, et sõjamehi Volhovi poolele aukõrgendust saama viiakse. Kas see oli pettus? Mina ei saa enam aru, mis on tõde ja mis vale.”
„Tere tulemast minu maailma,” sõnas Aleksander.
„Kas Stepanov teab, mis teid ees ootab?”
„Just tema mulle ütleski, mis mind varsti ees ootab. Mind tuleb üle järve viia. Siin pole kinnipidamiskohta,” selgitas Aleksander. „Kuid mu naisele ta seda ei räägi, kui too küsima läheb. Ta räägib Tatjanale, mida palusin – et ma saan aukõrgendust. Kui veoauto õhku lendab, on NKVD-l isegi kergem ametliku looga kaasa minna: neile ei meeldi juhtivate ohvitseride vahistamisi selgitada. Palju lihtsam on öelda, et ma sain surma.”
„Aga siin, Morozovos, on kinnipidamiskoht.” Sayers tasandas häält. „Ma ei teadnud, et see on kinnipidamiskoht. Mul paluti minna ja vaadata kahte sõdurit, kes olid düsenteeriasse suremas. Nad olid mahajäetud koolimaja väikeses keldriruumis. See oli kaheks tillukeseks kongiks jagatud pommivarjend. Mina arvasin, et nad on karantiinis.” Sayers heitis pilgu Aleksandrile. „Ma ei saanud neid isegi aidata. Ma ei tea, miks neil lihtsalt surra ei lastud, mind kutsuti nii hilja.”
„Teid kutsuti just parajal ajal. Nõnda surid mehed arsti hoole all. Rahvusvahelise Punase Risti hoole all. Täiesti seaduslik.”
Raskelt hingates küsis doktor Sayers: „Kas te kardate?”
„Tema pärast,” ütles Aleksander arstile otsa vaadates. „Teie?”
„Tobedal kombel.”
Aleksander noogutas ja naaldus toolileenile. „Öelge mulle ühte, doktor. Kas mu haav on piisavalt paranenud, et võiksin sõdima minna?”
„Ei.”
„Kas see võib uuesti lahti minna?”
„Ei, aga see võib mädanema minna. Ärge unustage sulfoonamiidi võtta.”
„Ei unusta.”
Enne kui doktor Sayers ära läks, ütles ta Aleksandrile vaikselt: „Ärge Tanja pärast muretsege. Temaga ei juhtu midagi. Ta on minuga. Ma ei lase teda enne New Yorki silmist. Ja seal on temaga kõik korras.”
Vaevu märgatavalt noogutades ütles Aleksander: „Nii korras, nagu olla saab. Pakkuge talle šokolaadi.”
„Arvate, et see aitab?”
„Pakkuge talle,” kordas Aleksander. „Esimesed viis korda, kui teda palute, ei võta ta seda vastu. Kuid kuuendal võtab.”
Enne kui doktor Sayers palati ukse taha kadus, keeras ta ringi. Kaks meest vaatasid viivuks teineteisele silma, ja siis andis Aleksander arstile au.
Elu Moskvas, 1930
Neil oldi jaamas vastas ja veel enne hotelli viimist eskorditi nad restorani, kus nad kogu õhtu sõid ja jõid. Alexander rõõmustas, et isal oli õigus – paistis, et elu on ilus. Toit oli söödav ja seda oli palju. Leib polnud siiski värske ja kummalisel kombel polnud seda ka kana. Võid hoiti toatemperatuuril nagu ka vett, aga must tee oli magus ja kuum ning isa lubas Alexanderil isegi lonksu vodkat võtta, kui kõik kristallpitsi tõstsid ja lustakalt „Na zdorovje!” või „Terviseks!” hüüdsid. Ema ütles: „Harold! Ära anna lapsele vodkat, kas sa oled arust ära?” Ta ise polnud napsitaja ning tõstis klaasi vaid huultele. Alexander jõi vodkat uudishimust, talle ei maitsenud see üldse ning tundus, nagu oleks kurk tundide viisi tulitanud. Ema narritas teda. Kui kurk enam ei tulitanud, jäi Alexander laua taga magama.
Siis tuli hotell.
Siis tulid kemmergud.
Hotell oli lehkav ja pime. Tume tapeet, tumedad põrandad, põrandad, mis mõnes kohas – ka Alexanderi toas – polnud seinte suhtes täisnurga all. Alexander oli alati arvanud, et peaksid olema, aga mida tema ka teadis? Võib-olla polnud nõukogude revolutsioonilise insenerimõtte saavutused veel Ameerikasse jõudnud. Otsustades selle järgi, kuidas isa Nõukogude riigi lootustest rääkis, poleks Alexander üllatunud, kuuldes, et ratast ei leiutatudki