poisi ees ükskõikset mängida, vaistlikult. „Husseini onu?” ütles ta endamisi ja kalamaimu jaoks laskis kuuldavale väikese põlgliku naerupahvaku.
„Minu meelest nad ütlesid nii. Idi Amin.” Maim ei suutnud talle otsa vaadata, ta lihtsalt seisis seal tema ees, pea natuke alla kallutatud. Äkki andis poiss kohmakalt ja ebakindlalt au, pööras kanna pealt ringi ja kadus sörkides üle õue minema – tema ketsid krobisesid kruusal, iga sammu heli lõikus talveõhus eraldi välja. Kui ta nüüd, peaaegu aasta hiljem tolle päeva peale mõtleb, tekib tal ikkagi küsimus, kas ta vaatamata kõigele ikkagi ei aimanud, et Ugandas poliitiline muutus tuleb, kas oli äkki nii, et ta teadlikult küll aru ei saanud, et ta teab, aga ikkagi teadis, et sõjaväeline riigipööre on tulemas, sest äkki klappisid asjad, millest ta enne aru ei saanud: Johni viimase aja kirjade imelik toon, Obotele aasta tagasi tehtud atentaat, väikesed toonimuutused ugandalaste omavahelistes juttudes ja nende kehakeel, kui nad käe teise kaela ümber panid ja ta jõuliselt enda vastu tõmbasid, ja midagi naerus ja naljades ja Husseini pilgus, kui nad talle ütlesid, et ta polegi piloot, vaid ei tea kes, autojuht, helikopterijuht.
P tõmbas käed rusikasse ja laskis jälle lahti, kui ta akadeemia välistrepist alla läks, sõrmed olid kuidagi kivi moodi tuimad, kivistunud. Ta mõtles: Idi Amin, kes on armee ja lennuväe ülemjuhataja, Husseini onu? Ta läks trepist alla. Peatus ja nõjatus vastu rinnatist.
„Ma kartsin.”
Ülekuulaja on ise sigareti süüdanud, mida ta lühikeste mahvidena tõmbab, tundub, et ta ei ole harjunud suitsetama.
„Sa olid Amini vennapoja Husseiniga samal kursusel, eks ole?”
„Jah.”
„Mida Hussein ütles?”
„Ma ei mäleta.”
„Mina ei saa aru, miks sa nii jonnakalt valetad. Ugandas sureb sinu rahvas. Kas sa töötad ikka kreeklaste heaks? Või ameeriklaste? Kes sind Lusakasse saatis?”
Ülekuulaja pöörab oma ümmargust nägu ühtepidi ja teistpidi, nagu kuulataks midagi, nagu kuuleks ta P mõtteid, mis ringi keerlevad, hägused ja hirmunud. „Sa töötad ameeriklaste heaks?”
„Te olete hullud,” vastab P ja haigutab nii, et suust tõuseb suitsu.
„Sa töötad ameeriklaste heaks.”
„Miks ma peaksin ameeriklaste heaks töötama? Laske ma lähen tagasi Rooma.”
„Sa poleks pidanud Aafrikasse tulema.” Ülekuulaja nõjatub tooli seljatoele ja osutab hõõguva sigaretiotsaga P poole, esmalt ähvardavalt, siis muutuvad tema miimika ja kehakeel mõistlikuks ja hindavaks. „Las ma seletan sulle ühte asja. Meie siin Tansaanias oleme sotsialistid. Nagu ka Sambias. Me võitleme imperialismi vastu. Imperialistide pärast Amin võimule saigi. Nemad panid ta pukki. Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja nii edasi. Sinu sõbrad. Kreeka. Nad peavad tema režiimi legitiimseks, meie mitte, nagu ka meie seltsimehed Hiinas ja Nõukogude Liidus. Brittidele ei meeldinud, et Obote tõstis kisa, kui nad Lõuna-Aafrikale relvi müüsid, kas sina tead sellest?”
„Ei.”
„Muidugi sa ei tea.”
P raputab tuhka põrandale, paneb tähele, et nad pole isegi eelmisest ülekuulamisest jäänud konisid ära korjanud.
„Mul on kõht tühi.”
„Räägi, miks sa Aafrikasse tagasi tulid.”
„Ma tahtsin lennata.”
„Obote ähvardas, et Uganda astub Rahvaste Ühendusest välja, kui britid veel Lõuna-Aafrikale relvi müüvad. Nüüd nad Amini õnnistusel müüvadki.”
Ülekuulaja istub vaikselt, suu lahti, ja silmitseb P-d. Ta veab lõua viltu, tahtmatult, naha all mänglevad tema soonilise kaela lihased. Ta ütleb: „Teise maailmasõja ajal viisid britid Ugandas läbi rahvaloenduse.” Ta jääb vait. Võib-olla üritab ajalugu meenutada. „Asumaade rahvaid hinnati selle järgi, kuidas nad Briti koloniaalarmees sõdurina teenida suutsid, ja teatud omaduste järgi: milline oli nende võime püssiga sihtida ja tulistada, juhtimisvõime või juhitavus, kehaehitus, intelligentsus, agressiivsus. Kas sina oled agressiivne ja allumatu?”
P kiikab selja taha. Valvur toetub varjuna vastu seina.
„Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin.”
P keerab pead, aeglaselt.
„Teid loodi selle rahvaloenduse tulemusena. Britid sünnitasid rahvaid seal, kus varem olid vaid kaugelt suguluses olevad klannid ja suguharud. Akolidel puudus endast üldse ettekujutus kui rahvast, enne kui britid neid rahvana juhtima hakkasid. Imperialistid võtsid oma armeesse just akolisid ja langosid. Küsi minult, miks?”
P kehitab õlgu.
„Tahad teada, miks?”
P-l tekib tunne, et vahimees lööb talle kohe püstolipäraga vastu kukalt. Laes sumiseb elektripirni ümber kärbes.
„Sõdureid valiti kasvu järgi nagu kariloomi. Seda te olite ka ja olete selleks jäänud. Kariloomadeks, keda nad oma sõdades ohverdavad. Täpselt imperialistide strateegia ja mõtteviisi järgi. Lääne-Niiluse rahvad, kuhu kuulub ka Amin, praagiti välja, sest nemad on akolidest ja langodest keskmiselt lühemad. Saad sa aru, mis ma sulle räägin? Ma õpetan sulle ajalugu.”
P pilgutab kiiresti silmi, ei mõista, milleks see peaks hea olema. Oma kõrvus kuuleb ta kambrite trellitatud uste ja lukkude kolinat.
„Teisest küljest kujutasid Briti suveräänsusele tõsist ohtu Buganda kuningriik ja mõned teised bantu rahvad oma rohkem tsentraliseeritud ühiskondadega ja seetõttu ei tahtnud britid nende noori mehi sõjapidamiseks välja koolitada. Ja nii edasi. Akolisid ja langosid peeti juhtumisi headeks sõduriteks ja kui Uganda iseseisvaks sai, siis pärisite sõjaväelise organisatsiooni, mis oli suguharudevahelisest rivaalitsemisest ja kahtlustamisest läbi imbunud ja oli ülejäänud rahva olukorda arvestades koletislik. Sa oled koletis. Teie uues armees kuulusid peaaegu pooled sõdurid ja ülemused akolide hulka, kes moodustavad rahva koguarvust napi kahekümnendiku. Neljandiku moodustasite teie, langod, ja teie hulka kuulub ka Obote.”
Ülekuulaja jutt tuleb P-le tuttav ette, kuid tal on väga vähe asja poliitika, ajaloo, kõigega, mis ei kuulu tema eraellu.
„Kas sa kujutad ette, et sind valiti pilootide väljaõppesse sinu andekuse pärast?” Ülekuulaja turtsatab. „Sa oled lango. Niipea kui sa sõjaväebaasi ilmusid, võtsid hõimuvennad su oma tiiva alla. Täpselt nii, nagu britid neid olid õpetanud.”
P vaatab oma käsi, nende jooni ja kortse. Muidugi olid paljud neist kõrgematest sõjaväelastest, keda ta nondel kaugetel katsepäevadel kohtas, langod, ja paljud neist noortest meestest, kes edasi pääsesid, olid kas langod või akolid. Aga nad olid seal sellepärast, et nad olid katsetel parimad, kas polnud nii? Ta nokib pöidlaga peopesa, tõstab käe, pühib laubalt higi. Ugandat praegu lõhki rebivatest konfliktidest on ta tegelikult aru saanud vaid instinktiivselt, tundlikkusega, mida ta õppis lapsepõlves, ja kuigi ta pärast riigipööret on iga päev mõelnud kodumaad lõhestavatele vereliinidele, tundub, nagu oleks ta alles praegu aru saanud, et ta ongi üles kasvanud selliste rohmakate arusaamadega erinevatest rahvastest, millest ülekuulaja räägib: ta on teadnud, et Lääne-Niiluse rahvad on kavalad ja keevalised, et bugandalased on laisad ja aplad.
„Obote.” Ülekuulaja uurib teda. „Nüüd jõuame sinu vaenlase juurde.”
„Ta ei ole minu vaenlane.”
„Ta katsus Uganda rahvaid üheks kokku keevitada. Sellega ta tegeles, kui mööda riiki ringi sõitis ja kõnesid pidas. Kui sinu koduküla inimesed tema varustuse rikkusid. Te olete reaktsioonilised. Langod. Selles mõttes sarnanete Aminiga. Te olete oma olemuselt konservatiivsed ja tagurlikud, britid soosisid teid, samuti nagu indialasi ja pakistanlasi, kellele nüüd kuuluvad kõik Ida-Aafrika poed ja tekstiilivabrikud. Te ei saa poliitikast aru, sest te kuulute ühiskonnakihti, kus teie nauditavate privileegide eelduseks on pimedus. Te olete parasiidid. Pimeduses tuleb teid juurde. Te salatsete. Te kõrvaldate need, kes teie hõimu ei kuulu. Kui te olete Amini vastu, siis