href="#n2" type="note">2.
See ei tähenda, nagu ei suudaks ta neid endale meelde jätta, vaid näitab seda, et tal on tõrges viis toimida kõiges omamoodi. Toiduraasud kalkulaatoril praksusid ja pupsusid, ning ta võttis rahuloluga teadmiseks, et kalkulaator on tal ka en croûte ehk krõbedas koorikus.
Väljavaade retsepti kasutada parandas ootamatult Annie enesetunnet.
Võib-olla lõpeb see kõik sellega, et ta veedab päeva, pidades plaane, tehes sisseoste ja valmistades ahjukala, mida küll mitte keegi ei söö, aga siis vähemalt oleks ta piisavalt hõivatud ja muudele muredele suletud. Eriti ei tahaks ta mõnda aega mõelda rahast või õieti selle puudumisest. Ja vahest ehk summutaks see ta peas pideva pingpongi-tümpsu, milles pall kunagi ei peatu ja kus punkte ei saa. Sest nüüd, kui Johnny on surnud, jääb see igavesti nii, et kord on tema vastutus, siis jälle Annie oma, tema viga ja Annie oma, tema reetmine ja Annie reetmine… ikka edasi ja tagasi terve igaviku.
Mingil määral oli avarii olnud lihtsa matemaatilise tehte tulemus: alkohol + kiirus = surm, ning ükski mõistusega olend ei ütleks, et oleks võinud ka vedada. Ja kõik need pöördumatud asjad, mida öeldi tol õhtul… see oligi õnnetu osa. Teades, kuid teeseldes mitte teadvat… see näris ta südant, ärritas ta vaimu ja kummitas teda öösiti.
Välisukse poolt kostis kauge koputus. Lucas! Samal hetkel meenus Anniele, et ta ei olnud eelmisel õhtul ust lukustanud − jälle. Oh mon Dieu3, Lucas saab ise sisse ning hakkab kohe torisema tülikal teemal − Annie négligence alarmante4. Muidugi võiks ta ju siseneda lihtsalt tagaukse kaudu ja tulla otse kööki nagu kõik teised, aga ei, tema lihtsalt peab kontrollima eesust, et teha sellest siis eriküsimus. On jäänudki mõistatuseks, kes on teinud selle talle eluülesandeks. Pealegi on ju tegemist Pariisi kuueteistkümnenda linnajaoga ja pidage silmas, et ka eratänavaga.
Ta kuulis, kuidas Lucas ikka veel jändas välisuksega, käänates uksenuppu nii ja naa ning seejärel kogu oma raskusega vastu kooldunud ust vajudes, mis enamikul juhtudel aitab, kuid Annie majas küll mitte. Kuidas Lucasele meeldib toonitada, kuivõrd viletsas seisukorras on maja! Mida Annie võttis kui kriitikat kogu oma elulaadi kohta.
Annie kohendas puuderroosat froteest, südamekesi täis tipitud hommikumantlit, mille poisid olid talle kinkinud emadepäevaks. Rüü on igas mõttes jõledus ja ta näeb selles välja nagu pütt, aga mida üks ema ikka teha saab? Lapsed olid pannud kokku oma säästud, et see osta. Annie silus kiiresti juukseid, enne kui Lucas heidab pilgu sellele, mille poisid olid ristinud „kullipesaks”, ning võttis kokku kõik jõuvarud, et seista vastu oma prantslasest sõbra õigustatud meelepahale ja ka paratamatusele, et mees kannab kašmiirkangast ülikonda, on ajanud värskelt habet ja lõhnab meeldivalt Guerlaini meeste tualettvee Habit Rouge’i järele, samal ajal kui Annie lehkab supi järele ja näeb välja nagu mõni neist hulkureist, kes uitavad Pariisi tänavatel ja räägivad iseendaga, seljas roosad südamekestega hommikumantlid.
Puhang jaanuarituult paiskus koos Lucasega sisse ja mees nägi vaeva, et ust kinni saada. Siis puhus ta sõrmedele, pistis käed oma musta mantli taskutesse ja liikus jalgu lohistades pliidi poole nagu võltsist enesehaletsusest pakatav pingviin.
„Oh, jäta mind nüüd rahule!” hüüatas Annie.
Lucas jõudis pliidi juurde, nuusutas kahtlevalt keevat suppi ning tõstis mõneks sekundiks käed kuuma poti kohale, enne kui mantli seljast võttis ja oma kõhetu kogu köögitoolile seadis. „On sul veel seda väga viletsat Ameerika kohvi?” küsis ta lõpuks. Lucase inglise keel on hea, aga aktsent nii tugev, et sellel võiks jalgadega trampida. Annie tõusis toolilt ja pööras selja mehe poole, peamiselt sellepärast, et too ei näeks teda naeratavat − lõppude lõpuks on ta ju täiesti ametlikult mehega pahuksis… ning mees temaga. Ta haaras kapist Miki-Hiire pildiga kruusi ja tõstis kohvikannu köögiletilt söögilauale, muretsedes ise, kui suur võib ta tagumine partii selles hommikumantlis paista. Ta küll lausa ei laksatanud kruusi lauale, aga ega ta mehele ka õrna käega kohvi valanud.
Annie pidi endale meelde tuletama, et oma südames võitleb Lucas tema parimate huvide eest. Ta on kohal, sest ta on teadlik Annie unetusest ja kõigest muustki. Peaaegu kõigest muust. Ta tuleb kohale, et juua enne tööd tass kohvi ja, nagu Annie kahtlustas, kontrollida teda, et kindlaks teha, kas ta ikka paneb ennast päevaks riidesse ja kammib juuksed. Mehe plaan läkski tavaliselt läbi: mitte miski muu ei sunni sind ennast kätte võtma ega saada duši alla kui igas olukorras elegantse prantsuse mehe laitvalt kerkiv kulm.
Annie pani tihti imeks, miks Lucas temaga üldse jändab, ja sama tihti ning eriti veel täna, miks ta ise mehega vaeva näeb. Johnny surmast saadik on ta mitmeid heade kavatsustega inimesi oma elust välja tõrjunud. Parem olla üksi kui halvas seltskonnas, ütles ta poistele. Ta mõistis väga hästi, et ka tema ise võib ju olla halb seltskond.
Lucas uuris oma kruusi, otsides toitu ohustavaid baktereid, kuid võib-olla ka sõnu järgmise lause jaoks. „Sa võtad sõnumitooja sihikule,” tähendas ta.
„Tapad! Meie ütleme: sa tapad sõnumitooja.” Siin nad nüüd jälle on. Annie tundis, kuidas temas koguneb viha nagu aur vanamoodsas veduris. Lucasel on tõepoolest eriline anne teda marru ajada. See pole mingi vana viha, oh ei. See on iga kord jälle uus ja värske. Ja ei ole − naine on kindel − siin ka mingit pistmist sellega, et Lucas suutis vältida õnnetust, Johnny aga mitte.
Johnny oli püüdnud veenda Lucast tol õhtul välja minema, aga Lucas tahtis jääda koju ja vaadata muusikapidustusi ohutult televiisorist. Parim viis Johnnyle vastu panna oli teeselda surnut, niisiis ei olnud Lucas telefonitoru võtnud. „Steve ja mina tuleme sulle järele,” teatas seepeale Johnny sõnum. „Telekast ei näe ehtsat elu, sa sündinud värdjas, kes sa ju oled.”
Kindlasti ei oleks õnnetust juhtunud, kui nad poleks talle järele sõitnud, aga Lucast ei saaks ealeski selles süüdistada. Ajalehed olid nimetanud kümne auto kuhjumist veresaunaks. Liigne alkohol organismis oli aeglustanud Johnny reflekse. Alkohol või ka asjaolu, et ta oli liialt süvenenud tülisse, mis tal oli naisega just olnud. Ei, Annie ei pea Lucast vastutavaks; see oleks usalduse kuritarvitamine. Ta soovib ainult, et ta suudaks rakendada samasugust loogikat ka siis, kui hakkab süüdistama iseennast.
Põhjused, miks ta on vihane Lucase peale − tegelikult tulivihane −, ei ole üldse seotud õnnetusega. Lucas on sada protsenti süüdi selles, et topib oma nina asjadesse, mis on täiesti ühemõtteliselt Annie ala, ja püüab üldse juhtida tema elu.
Lucas pani suhkrutüki kohvi sisse, segas, tõstis siis kruusi suu juurde ja vaatas ringi, otsekui oleks ta jahmunud, et on jälle maandunud Annie kööki. „Ideaalne oleks, kui sa veebruaris maja müüki paneksid,” lausus ta üles vaatamata.
Annie tundis ninas kipitust, mis tekib tal siis, kui nutt peale kipub. Ta osutas kandikutele köögiletil… kolm kena väikest rida viiesentimeetrisi istikupotte biolampide all. „Aga mu tomatiseemikud?” küsis ta, kavatsemata häält tõsta, ent ikkagi tuli see kriisates. „Mis nendest saab? Kas seemikud sulle midagi ei loe?”
„Asi on selles…” alustas Lucas pärast lühikest pausi, „et ei ole mingit imevahendit, kuidas saada raha, mis on vajalik kolme lapse üleskasvatamiseks trendikas Pariisi naabruskonnas.”
„Lähen tööle,” lausus naine jahedalt.
Lucas silmitses oma hoolitsetud küüsi. „Sul ei pruugi olla nõutavaid oskusi.”
„Oskusi, oskusi,” osatas Annie, aimates järele Peter Sellersi prantsuse aktsenti. „Olen kolme alla üheksa-aastase poisi ema. Mul on oskusi Hiina meditsiini alal, tunnen Ying Yangi õpetust. Ja abiturendina pidasin kooli lõpuaktuse kõne! Kas see sulle midagi ei ütle?”
„Ei,” kostis Lucas siiralt.
Muidugi ei öelnud, Annie mõistis seda liigagi hästi. Prantsusmaal ei tähenda see mitte midagi ning pealegi on möödunud kümme aastat ja tal ei ole mingit töökogemust − ega see Ameerikaski palju midagi ei loeks.
„Maja on kõik, mis meile