mille kestel sai tema elu mõõta üksnes valulainete järgi. Ta langes deliiriumisse. Ta ei teadnud, et ta oli olnud südame seiskumisele lähedal ja et beebi kurnatud süda vaevu tuksus. Ta oli teadlik üksnes valust. See oli ainus, mis näis nendel sünnituse viimastel hetkedel tõeline.
Beebi ujus pimedusest välja toa hämarusse. Ja karjus. Olga valu oli kadunud ja seetõttu ta teadis, et see kõrgehäälne nutt ei kuulunud talle. See oli üks uus hääl.
Olga lamas mõned minutid vaikselt ja liikumatult. Hingetult. Kurnatus- ja kergenduspisarad voolasid mööda tema nägu alla. Ta sai teadlikuks sellest, et nende kahe tema eest hoolitsenud inimese tähelepanu oli nüüd suunatud mujale, millelegi toa teises otsas. Nad olid seljaga tema poole ja alateadlikult hoidus ta neid segamast.
Ta sulges natukeseks ajaks silmad ja kuulas nende vaikset pomisemist. Tal ei olnud muretsemiseks mingit põhjust. Olga tundis selles toas neljanda inimese kohalolu. Ta teadis, et ta on seal.
„Kyria Olga…”
Ta nägi oma voodi kõrval Pavlinat. Väike valge pamp oli Pavlina valge pluusi ja suure rinna taustal peaaegu märkamatu.
„Teie… beebi.” Ta suutis vaevu rääkida. „Siin on teie beebi. Teie poeg. Teie poiss, kyria Olga!”
Ja seal ta tõepoolest oli. Pavlina asetas tillukese olevuse Olga käte vahele ning ema ja poeg vaatasid teineteist esimest korda.
Olga ei suutnud rääkida. Armastus voogas temast välja tohutu suure lainena. Ta ei olnud iial varem kogenud midagi niivõrd võimsat kui see tingimusteta armastus, mida ta selle oma kätel lebava väikese olendi vastu tundis. Sellel hetkel, kui nende silmad kohtusid, loodi purunematu side.
Konstantinos Komninosele saadeti teade ja kui ta koju saabus, ootas doktor Papadakis teda allkorrusel.
„Teil on poeg ja pärija,” informeeris doktor teda uhkustundega, justkui oleks tema olnud kogu protseduuri eest vastutav.
„See on suurepärane uudis,” vastas Komninos sellisel toonil, nagu oleks teda teavitatud laevatäie Hiina siidi kohalejõudmisest.
„Õnnitlused!” lisas Papadakis. „Ema ja lapsega on kõik korras, seega ma hakkan nüüd minema.”
Kell oli peaaegu kolm ja arst kibeles lahkuma. Ta lootis alati, et tal on laupäevad vabad, ja ta ei tahtnud mitte mingil juhul jääda ilma sellel pealelõunal toimuvast Prantsuse külalispianisti soolokontserdist. Kava koosnes üksnes Chopini muusikast ja terve Thessaloníki kõrgem seltskond oli elevil.
„Ma tulen neid järgmisel nädalal vaatama, aga andke mulle teada, kui te vajate mind juba varem, kyrios Komninos,” ütles ta masinlikult naeratades.
Mehed surusid kätt ja veel enne, kui doktor oli majast väljuda jõudnud, oli Komninos juba poole trepi peal. Käes oli aeg poeg oma silmaga üle vaadata.
Selleks ajaks oli Pavlina aidanud Olgal ennast pesta ja oli tema juuksed äsja palmikusse põiminud. Voodisse olid pandud puhtad linad ja beebi magas voodi kõrval hällis. See vaatepilt rääkis rahust ja korrastatusest – just sellest, kuidas Konstantinos asju näha tahtis.
Konstantinos ei vaadanud oma naise poolegi, vaid läks läbi toa ja jäi vaikides seda sissemähitud vastsündinut uudistama.
„Kas ta pole mitte ilus?” küsis Pavlina.
„Ma ei näegi teda korralikult,” vastas mees kerge rahulolematusega hääles.
„Te näete teda piisavalt, kui ta üles ärkab,” hüüatas Pavlina.
Komninos heitis talle pahakspaneva pilgu.
„Ma pidasin silmas seda, et oleks parem lasta tal praegu magada. Ja niipea kui ta üles ärkab, toon ma ta teie juurde. Oleks parem teda mitte häirida.”
„Hea küll, Pavlina,” sähvas mees vastu. „Kas te jätaksite meid hetkeks omavahele?”
Kohe, kui Pavlina oli toast välja läinud, vaatas ta Olga poole.
„Kas ta on…?”
„Jah, Konstantinos, on küll.”
Pärast kõiki neid aastaid, mil tal ei õnnestunud rasestuda, teadis Olga oma abikaasa suurimat hirmu: et kui naisel viimaks õnnestub laps ilmale tuua, siis on sel midagi viga. Tema mure selle üle, mida Konstantinos sellisel juhul ette võtaks, võis nüüd ära unustada.
„Ta on täiesti veatu,” ütles Olga lihtsalt.
Komninos läks rahulolevana toast välja. Tal oli vaja äriasjadega tegeleda.
Kolmas peatükk
Sellelsamal lämmatavalt kuumal laupäeva pealelõunal, võib-olla just täpselt sellel hetkel, kui väike Dimitri Komninos siia maailma ilmus, hakkas üks naine oma perele kasinat õhtusööki valmistama. Ta elas täiesti teistsuguses majas, kui seda oli Komninoste häärber. Tema kodu, nagu ka sadadel teistel inimestel, asus tihedalt asustatud kvartalis linna loodeosas, vana linnamüüri ääres. Seal elasid Thessaloníki kõige vaesemad inimesed – kristlased, moslemid, juudid ja pagulased – üksteise otsas tänavatel, kus liikus vähe raha, kuid mis kihasid elust.
Mõned nendest eluasemetest olid ehitatud otse linnamüüri sisse ja majade vahele jäi vaevalt nii palju ruumi, et üksainus särk kuivama riputada. Pered olid suured, raha nappis ja tööd ei olnud alati lihtne leida, ning selles kodus oli neli peaaegu täiskasvanud, kuid mitte veel abielus last. Selline laste arv oli tavaline. Ema töötas hommikust õhtuni, et tema väike hõim oleks toidetud ja pestud, ning kui parasjagu toidupotti tulel ei olnud, oli seal kuumaveekatel. Sooja vett oli pidevalt vaja, et sadamas tehtud igapäevasest tööst määrdunud riideid ja kehasid pesta.
Kolm poega magasid elutoas, naine ja tema abikaasa olid oma valdusse võtnud ainukese magamistoa, kus diivanil magas ka nende kuueteistkümneaastane tütar. See oli ainus mõistlik lahendus seniks, kuni tütar abiellub, mis oli äärmiselt ebatõenäoline tüdruku puhul, kellel ei olnud lootust kaasavarale.
Maja perenaine tegi sisseoste arukalt ja sugugi mitte järeleandlikult, ostes enamuse toiduainetest kaubitsejatelt, kes olid oma sibula-, kartulija oakorvidega maapiirkondadest linna tulnud. Liha oli luksustoit, mida pakuti ainult erilistel pidupäevadel, ent sageli pandi supi sisse lamba sisikond, mille lihunikud andsid niisama ära juhul, kui see õhtuks müümata oli jäänud. Sellel pealelõunal podises tulel just selline supp, mida nad kavatsesid pärastpoole süüa, hammustades kõrvale jämedateralise leiva kamakaid, mida mees pidi koju tulles tooma. Higi voolas naise paljaid lihaselisi käsi mööda alla, kui ta pliidi all tuld kohendas. Igal laupäeva õhtul kohtusid selle pere mehed oma teiste meessugulastega ühes suitsuses kafenion’is, et juua ja nädala sündmuste üle mõtteid vahetada. Kuna kõikjal nende ümber nii Euroopas kui kaugemalgi kees sõda, siis oli küllalt, mille üle arutada.
Pere pidas maja keldrikorrusel ühte vana muula ja kitse, et neil oleks piim ja juust omast käest võtta. Seda räpast elukohta jagasid nendega ka tuhanded kutsumata kärbsed ja mõned kanad, kes tegid oma pesad määrdunud heina sisse. Nad teadsid hästi, et muula tagajalgadest tuleb eemale hoida, ja nokkisid selle asemel raasukesi kitse sõrgade vahelt. Kui köök ei olnud parajasti tulvil söögitegemise lõhnu, levis seal loomasõnniku hais.
Just sellesse pimedasse ja lehkavasse ruumi leidis sellel pealelõunal tee üks väike tulesäde. Samasugune hõõguv söeraasuke oli tuhandeid kordi ennegi praksuva puu küljest eemale lennanud ja seejärel aeglaselt põrandale hõljunud, kus ta oli hetke hõõgunud ja siis kustunud. Ent see säde lendas nii täpselt nagu mõni hästisihitud nool läbi põrandalaudade vahelise kitsa prao ja näis koguvat kuumust omaenese üha suurenevast kiirusest.
Säde kukkus muula laudjale, kust loom selle otsekohe oma sabaga minema äigas. Kui looma pidevalt siia-sinna liikuv saba oleks selle sädeme vasakule poole lennutanud, oleks see maandunud uriinist läbiimbunud niiskele põrandale. Selle asemel kukkus see paremale poole ja maandus õlgedel. See ei jäänud lihtsalt õlgede peale, vaid libises paar kihti allapoole, enam-vähem sinna, kus kana oma mune haudus ja kus olid ideaalsed tingimused ikka veel hõõguva sädeme jaoks.
Ülemisel