Härra Fox. Sari «Moodne aeg». Helen Oyeyemi

rebenes; pool sellest jäi tähekanduri kohale võllile. Kui ma kaks poolt kokku panin, siis need isegi ei klappinud enam.

      Katherine oli minu voodis ja luges raamatut, mida mina polnud talle üles andnud. Ta tõstis pilgu, kui ma härra Foxile mõeldud kirja kokku kägardasin – selline Katherine ongi, ta ei pilgutanud silmagi, kui ma kirjutusmasina klahve peksin, ent hetkel, mil ma sõrmede vahel midagi vaikselt kokku kägrutasin, tekkis temas huvi.

      Ma küsisin, mida ta loeb.

      Ta kehitas õlgu. „Mingit raamatut.”

      „Niisiis oled need raamatud, mis ma sulle üles andsin, juba läbi lugenud, mis?”

      Ta keeras lehte. „Veel mitte, küll jõuab.”

      „Ma ütlen su emale, et sa ei pinguta.”

      Katherine’is näis tärkavat uudishimu. Ma polnud teda kunagi varem ähvardanud.

      „Ilmselt peaksidki seda tegema. Lõppude lõpuks on kaalul minu haridus. Võib-olla on mul uut õpetajat vaja. Kas sa igatsed Londoni järele?”

      Ma naersin tema ükskõiksuse üle, kuna ta polnud vaevunud oma sõnadele isegi tigedat vihjelist alatooni andma.

      „Katherine, ma võiksin siin toolil hirmsat surma surra ja mu veri võiks üle terve toa pritsida ja katta selle paeluva raamatu leheküljed, mida sa loed, ja mina arvan, arvan tõesti, et sa lihtsalt pühiksid suurema vere ära ja jätkaksid.”

      Katherine sirutas jalgu. „See on üsna võigas jutt, Mary.” Ta vangutas pead. „Üsna võigas.”

      Ta läks toast välja ning mina võtsin raamatu, mida ta oli lugenud. Kaanel oli aurulaeva pilt. Heitsin pilgu tagakaanele. Vampiirid kaguosariikides.

      Katherine naasis „Naisega valges” ja seadis end sisse minu kirjutusmasina taga toolil. „Oled nüüd õnnelik?” küsis ta. Ma ütlesin, et olen õnnelik. Ma ei seisnud enam voodi juures, vaid olin sellele pikali heitnud. Ma olin mõnel viimasel päeval üsna väsinud olnud; maganud kauem kui tavaliselt, tajunud ärkamise vapustust kogu kehas, nagu oleks mind vastu seina visatud. Katherine hakkas masinal toksima. Ma ei teinud silmi lahti (millal ma olin need kinni pannud?), kuid ütlesin: „Käed eemale mu kirjutusmasinast, Katherine.”

      Ta ei jätnud järele. Ma polnud tegelikult oodanudki, et ta seda teeb. Mulle meeldib kuulata oma kirjutusmasina klahvide marssi, vahesõrmise värinat, metalset kõlinat, kui paberit ülespoole keritakse. Need helid on julgustavad, helid, mida teeb keegi, kes on huvitatud sinust ja sellest, mida sa ütled, keegi, kes saab täpselt aru, mida sa öelda tahad. „Hmm,” ütleb kirjutusmasin. Ja „Mmmm. Selge-selge-selge.” Ja mõnikord see itsitab …

      Kui ärkasin, oli mu toa uks kinni.

      „Katherine,” hüüdsin.

      „Mida?” hõikas ta vastu. Niisiis polnud ta salaja põgenenud. Ma rahunesin veidi. Teda pole vaja veerand tundi enne keskööd politseijaoskonnast ära tuua nagu ühel Cole’ide Londoni-reisil. Katherine oli Covent Gardenis oma eelmise seltsidaami Hesteri käest plehku pannud, et vägevale poevargusetuurile minna. Otsustanud, et Hester ei saa Katherine’iga hakkama, olid Cole’id ta lahti lasknud ja seejärel kuulutuse lehte pannud, et talle viivitamatult asendaja leida. Nad polnud varem inglannast seltsidaami palganud ja tahtsid peene kõnemaneeriga, ligipääsmatut inimest, nagu võiksid sellised omadused nende tütart heidutada.

      Ma heitsin pilgu oma kirjutusmasina sisemusse. Seal on linn. Mustad ja hallid sambad, aga mitte ühtegi elanikku.

      „Ma tegin kõik oma algebraülesanded ära. Ja ma olen selle raamatuga, mida sa mul lugeda käsid, kuramuse kahesaja viienda leheküljeni jõudnud,” kuulutas Katherine.

      „Ära ütle „kuramuse”,” vastasin mina. „Nüüd jalutama!”

      Ta haukus üsna tõetruult.

o

      Ühel päeval tabasin härra Cole’i üksinda köögis, kummargil röstri kohal, mida ta kasutas sigari süütamiseks. „Ma ei leidnud tikke,” ütles ta end sirgu ajades. Mina ütlesin: „Ahah,” ja asutasin jälle ära minema. Mu tee võis oodata. Kuid mees sirutas käe – mitte kuigi kaugele; ta on üsna võimsa kerega ja mina olen tema kõrval nagu nukk – ja haaras mul käest. Ta keerutas mind köögis ringi, surus mu selja vastu tööpinda, võttis siis mahvi oma sigarist (ta polnud vaevunud seda vahepeal kustutama). Ta kummardus mulle nii lähedale, et nägin väga selgelt karvatüükaid, mis olid tema habemenoa alt pääsenud. Ma vaatasin tema suud, sest arvasin, et ta suudleb mind, ja lootsin, et kui seda jälgin, siis ta mind ei suudle. See oleks olnud mu esimene suudlus ja sel olnuks tuhamaik.

      Ta ei suudelnud mind, kuid pani käe mu rinnale. Ta suitsetas endiselt, kui läbi kleidi ja rinnahoidja mu rinda pigistas. Ma tean, et pidanuksin olema vihane või tundma end rüvetatuna, ja ma püüdsin, kuid tema ilme oli äraolev, nagu oleks ta muule mõeldes hajameelselt midagi märkmikku kritseldanud. Peamiselt tundsin kohutavat hämmingut. Härra Cole oli mu laupa silmitsenud, aga kui ta kolmandat korda pigistas, vaatas ta mulle silma. Ja laskis kohe lahti. „Vaja mitmes kohas käia, inimestega kokku saada, Mary.” Ta taganes ukse poole ja võttis sigari suust nii kauaks, et sai sõrme huultele panna ja silma pilgutada. Ma soovin, et oleks keegi, kellele oleksin võinud pärast seda kirjutada, keegi, kellele oleksin võinud kirjutada ja selgitada, kui kohutav oli, et keegi sind puudutas, seejärel sind lähemalt uuris ja meelt muutis.

      Härra Cole oli kodus, kui Katherine ja mina jalutamast tulime, istus tugitoolis, Mitzi süles. Mitzi ajas käed Katherine’i ees laiali, et ta stseeniga ühineks. Katherine silmitses oma vanemaid külma pilguga, põikas neist mööda ja läks söögituppa, kus valge tanuga värviline teenijatüdruk seisis lookas serveerimislaua kõrval ja pani lauale kandikuid, tulvil lehttaignapirukaid, mida keegi ei söönud.

      „Kui palju mul äraminekuks aega on, enne kui daamid alla tulevad?” küsis härra Cole. Ta näis siiralt mures olevat. Mitzi pigistas tema kaela ja kudrutas, et mees on tõre karuott, eks ole, eks ole.

      Mitzi võõrustas oma naisteklubi vaid kord kuus, niisiis oli see talutav. Tema mehe kolleegide naised kogunesid Cole’ide korterisse ja täitsid selle sigaretisuitsuga. Manustati vaid kokteile ja tooreid aedvilju; kõik püüdsid kaalust alla võtta. Need naised korrutasid ühte ja sedasama, igaüks rääkis teistele, mida ta oli lugenud, mida teatris või kinos vaadanud, milline kunstinäitus oli kõige hunnitum. Katherine ja mina sulgusime minu või tema tuppa, tool vastu ust, juhuks, kui Mitzi liiga palju joob ja tahab ühtäkki oma järeltulijaga uhkustada. Me lamasklesime omaenda rüpest ja jalgadest pesas, lugesime ja krõbistasime loomakujulisi kreekereid. Katherine vandus, et ta ei tee mingi kuramuse naisteklubiga tegemist, kui suureks saab. Minu ainus vastus oli: „Ära ütle „kuramuse”.” Varem või hiljem oodatakse, et Katherine ema koosviibimistesse oma panuse annaks, ja kui ta on selle kord välja kannatanud, on järgmisel korral kergem, ja nii edasi, kuni kaob too üürike hetk, mil Katherine ja mina teineteist täielikult mõistsime, ja meil mõlemal on veider meenutada, et me üldse kunagi teineteist mõistsime. Katherine on minust täiesti erinev ja asi on enamas kui pelgas tõsiasjas, et isa raha lihvib teda, kuni ta oma ühiskonnaklassi teiste liikmete vastu enam karune ei ole, kuni ta võib üsna rahulolevalt nendega suhelda ja ühega neist abielluda. Asi on ka selles, et Katherine on juba väga kena. Nina on pikavõitu, aga üldiselt väga kena. Mõne aja pärast tundub imelik, et tal on selline välimus ja ta ei püüa seda ära kasutada. Miks ta ei naerata ega plaksuta ripsmeid, nagu tema ema on ilmselt sünnist saati teinud? Ma oleksin tahtnud talle öelda. Ära silmitse inimesi nii karmilt, Katherine Cole. Lase oma pilgul veidi loorituda. Ära räägi nii veendunult; kogele. Isegi pudista. See, et sa neid asju teha ei suuda, tekitas minus eksiarvamuse, nagu oleksid minusarnane.