Ventilaator teeb mehaanilisi hingetõmbeid. Kui poiss on kirjandi ette lugenud, räägib ta emale lõbustuspargist, ühest koolivennast, kellest ema nähtavasti juba nii mõndagi teab, räägib, et arvutas, et selleks ajaks, kui ta hakkab kolledžisse minema, maksab üks õppeaasta umbes seitsekümmend viis tuhat dollarit, ja selleks ajaks, kui Ashley on valmis sinna minema, maksab see juba üle kaheksakümne. Ta ütleb emale, et armastab teda.
Ashley masseerib ema jalgu. „Kas on hea?” küsib ta kreemi varvastele ja pahkluudele määrides. „Võib-olla toon homme kodust küünelakki ja lakin su küüned ära.”
Hiljem kõnnin ma läbi maja ning kustutan tuled. On peaaegu südaöö. Ashley mängib oma toas vanade mänguasjadega, kõik nukud on riiulitelt põrandale võetud ja tema istub nende keskel.
„Magamamineku aeg,” ütlen ma.
„Kohe varsti,” vastab Ashley.
Nate on koridori teises otsas vanemate toas, sirakil nende voodis ja magab täies riides. Tessie on tema kõrval, pea padjal, täidab Jane’i aset.
Hommikul peatub maja ees kaubik. Sealt tuleb välja üks mees ning tõstab maha kuus kasti. Vaatan aknast, kuidas ta need ükshaaval ukse ette toob. Alguses mõtlen, et George’i süül hukkunud pere ellujäänud sugulased saatsid pommi. Ent mees töötab nii läbimõeldult ja hoolikalt, et silmanähtavalt on ta mõne teise ala proff. Viimasena tuleb kaubikust lagedale tohutu suur potitaim. Mees laob kõik korralikult ritta, enne kui kella helistab.
Tessie haugub.
Paotan ettevaatlikult ust.
„Saadetis,” ütleb mees. „Kas kirjutaksite alla?”
„Muidugi. Mis see on?”
„Teie vara.”
„Minu vara?”
„Kontoritarbed,” vastab mees minekule keerates. „Kust kurat mina tean? Mina olen ainult kuller. Kell on kaheksa hommikul, aga juba esitatakse küsimusi. Millal see ükskord lõpeb?”
Lohistan kastid majja. Neis on George’i kontoritarbed.
„Kas sa tellisid midagi?” küsib Ashley.
„Need on isale,” vastan, ning me kolmekesi veame kõik tema kabinetti ja paneme ukse kinni.
„Kas ma võin taime endale võtta?” küsib Nate.
Tehakse otsus hingamisaparaat välja lülitada ja Jane’i elundid annetada. „Ma ei maganud öö otsa,” ütleb tema ema. „Otsustasin, siis mõtlesin ringi, siis otsustasin ja siis mõtlesin jälle ringi.”
„Kes lastele teatab?” küsib keegi.
„Seda peaksid tegema sina,” ütleb Jane’i isa sõrmega minule osutades. „See kõik on sinu teha.”
Nate ja Ashley viiakse konverentsiruumi, nad paluvad mind kaasa. Me istume, ootame ja ootame, lõpuks tuleb arst. Tal on kaasas skaneeringud, diagrammid ja graafikud.
„Teie ema on väga haige,” ütleb ta.
Lapsed noogutavad.
„Tema aju ei saa terveks teha. Seepärast teeme nii, et tema keha aitaks teisi inimesi, kelle kehi saab terveks teha. Tema süda saab aidata kedagi, kelle enda süda ei tööta. Kas saate aru?”
„Isa tappis ema,” ütleb Ashley.
Rohkem polegi suurt midagi öelda.
„Millal te stepsli välja tõmbate?” küsib Nate.
Arst võtab end kokku. „Me viime ta operatsioonisaali ja eemaldame need osad, mida saab siirata.”
„Millal?” tahab Nate teada.
„Homme,” vastab arst. „Täna helistatakse kõigile neile, keda teie ema saab aidata, nad lähevad oma kodu lähedasse haiglasse ja arstid hakkavad ettevalmistusi tegema.”
„Kas me näeme teda veel” küsib Ashley.
„Jah,” vastab arst. „Te näete teda täna ja hommikul jälle.”
Politseile on teatatud, politseinik tuleb koos fotograafiga, nad paluvad kõigil palatist lahkuda, tõmbavad kardinad voodi ümber ja hakkavad pildistama. Kardina taga sähvib ikka ja jälle välklamp, tuues esile politseiniku ja fotograafi siluetid. Arutlen tahes-tahtmata, kas nad teevad lähivõtteid, kas nad tõmbavad teki kõrvale. Kas nad pildistavad teda alasti? Sähvatused köidavad tähelepanu, teised perekonnad vaatavad meid imelikult, aga vaikides. Insult, infarkt, põletus – MÕRV –, me tunneme üksteist haigust-, mitte nimepidi.
Kui politsei on lõpetanud, läheme sisse tagasi. Vaatan tekki. Kui nad selle kõrvale tõmbasid, mida nad nägid? Missugune näeb välja ajusurmas naine? Kardan, et tean vastust: nagu surnud naine.
Advokaat Rutkowsky ja mina kohtume haigla parklas ning läheme koos George’iga rääkima. „Ta pole kordagi Jane’i järele pärinud,” ütlen advokaadile.
„Eeldame, et ta on arust ära,” vastab advokaat.
„George,” sõname Rutkowskyga nagu ühest suust, kui õde kardina eemale tõmbab. George on voodis kerra tõmbunud.
„Su abikaasa Jane on ajusurmas, hingamisaparaat lülitatakse välja, sulle esitatakse süüdistus mõrvas või tapmises või milleski muus, kui õnnestub nad nõusse saada,” ütleb advokaat. „Oluline on, et kui see juhtub, lükatakse rattad käima ja su väljavaated muutuvad nigelamaks. Pean läbirääkimisi, et sind saadetaks asutusse, millega olen varem koostööd teinud. Kui jõuad kohale, järgneb võõrutusperiood ja seejärel saab loodetavasti su psühhoosiga tegelda. Kas sa saad aru, mida ma ütlen, kas mõistad, kuhu ma sihin?” Advokaat teeb pausi.
„Ta imes mu venna munni,” ütleb George.
Mõnda aega ei ütle keegi midagi.
„Missugune ta on?” küsib George, aga ma ei saa päris hästi aru, mida see küsimus tähendab. „Nojah, pole tähtis, kindlasti tehakse talle ilus kübar.”
Õde ütleb meile, et ta peab korraks George’iga kahekesi jääma. Saame vihjest aru ja lahkume.
„On teil veidi aega?” küsib advokaat. Vestibüülis palub ta mul istet võtta. Ta asetab oma hiiglasuure koti minu kõrvale väikesele lauale ja tõstab välja hulga dokumente. „Jane’i ja George’i füüsilise ja vaimse seisundi tõttu olete teie nüüd kahe alaealise lapse, Ashley ja Nathanieli seaduslik eestkostja. Lisaks olete George’i ajutine eestkostja ja meditsiiniline voliisik. Nende rollidega kaasneb nii fidutsiaarne5 kui ka moraalne vastutus. Kas olete valmis vastutust võtma?” Ta vaatab mulle otsa – ootavalt.
„Olen küll.”
„Te olete vallasvara, kinnisvara ja kõige muu hooldaja, kõige selle hooldaja, mis läheb lastele üle nende täisealiseks saamisel. Te olete volitatud tegelema kõigi tehingute, varade ja väärtpaberitega.” Ta ulatab mulle väikese võtme; mul on tunne, nagu pühendataks mind salaühingu töösse. „See on nende hoiulaeka võti – mul pole aimugi, mis laekas on, aga ma soovitan teil sisuga tutvuda.” Siis ulatab ta mulle uue pangakaardi. „Aktiveerige see George’i ja Jane’i koduselt lauatelefonilt. Ka raamatupidaja Moodyl on ligipääs kontole ja ta jälgib, kuidas te seda kasutate. Kontrolli ja tasakaalu süsteem. Moody kontrollib teid, teie kontrollite Moodyt ja mina kontrollin teid mõlemat. Saite aru?”
„Sain küll,” ütlen.
Ta annab mulle turvaümbriku. „Kõigi asjassepuutuvate dokumentide koopiad, kui keegi peaks küsima.” Seejärel, pentsik küll, võtab advokaat välja kotikese kuldseid šokolaadimünte ja kõlgutab seda mu nina ees.
„Šokolaadiraha?” küsin.
„Te olete kahvatu,” sõnab ta. „Mu naine ostis neid sada tükki ja nende laialijagamine jäi miskipärast minu hooleks.”
Võtan mündikotikese vastu. „Aitäh,” ütlen. „Kõige eest.”
„See on mu töö,” lausub ta lahkuma asutades. „Minu