hüüab Cheryl alla.
„Ei, ma unustasin hokikepi maha.”
„Olgu, pärast näeme,” ütleb Cheryl. „Tegin šokolaadikooke, need on letil, võta.”
„Tšau, ema.”
Uks prantsatab kinni.
Korraks on mul tunne, et saan südameataki, aga see tunne läheb Cheryli osava tegutsemise jätkudes kiiresti üle.
Lähen koju, teen pika uinaku ja hakkan homsest mõtlema. Lõpuks ometi on mul, kuhu minna, kuidas aega veeta. Nüüdsest teen seda iga päev. Tõusen varakult, töötan kella kuuest kuni keskpäevani Nixoniga, lähen iga päev ise naisega lõunale, tulen koju, viin Tessie jalutama ja magan end öösel korralikult välja.
Üksainus kohtumine, kord päevas. Mõtisklen, et kui prooviks kaks korda päevas, lõuna ajal ja õhtul, nendel päevadel, kui ma ei õpeta, aga see tundub liig – parem end talitseda, olla mõõdukas nagu sportlane trennis.
„Kui kaugele sa läheksid?” küsib üks naine.
„Mis mõttes?”
„Miilide mõttes,” kirjutab ta.
Delikaatne kaalutlus – ühest küljest ei taha ma liiga kodu lähedale jääda, et mitte tuttavatega kokku juhtuda; teisest küljest tuleb mulle äkki meelde aeg – mul on tegemist ja ma ei taha tervet päeva maha sõita. See on köitev, see kõik, alustades hoonest, kus see toimub, ja lõpetades naiste endiga, dekoori ja iha variatsioonidega. Kakskümmend viis miili kõige rohkem, see tundub mõistlik. Kui hakkan ära minema, katsub üks naine mulle maksta. „Oh ei,” keeldun ma. „Tegin seda rõõmuga.”
„Sa pead võtma,” nõuab naine.
„Ma ei saa. Siis oleks see nagu tellitud töö, nagu…”
„Prostitutsioon,” täiendab naine. „Just seda ma otsingi, mees, kes võtaks selle eest raha, kes tunneks nii naudingut kui ka alandust.”
„Ma ei saa,” vastan. „Tegin seda iseenda pärast, oma mõnu pärast.”
„Jah,” vastab naine, „aga minul on vaja sulle mõnu pärast maksta.”
Kakskümmend dollarit surutakse mulle vägisi pihku. Kakskümmend dollarit – on see kõik, mida ma väärt olen? Oleksin arvanud, et rohkem. Võib-olla sellele ta vihjaski?
Edaspidi võtan ma igast kodust, igalt naiselt midagi. Ei midagi suurt, ei midagi väärtuslikku, pigem tühja-tähja, mõne sellise pisiasja nagu üksik sokk, midagi väikest, mis silma hakkab.
Ühel kolmapäeval ootan varast lõunasööki eriti innukalt, sest mu kirjasõber on nii särtsakas ja vaimukas. „Mida see üldse tähendab? Miks sa selliseid asju teed?” küsib ta.
„Jumal teab,” kirjutan vastu. „Aga ma ootan sinuga kohtumist.”
Jõuan maja juurde, 1960ndate alguses modernse klaasseintega ehitise juurde, mis pesitseb umbtänava sopis. Näen läbi klaasi sisse – ülimalt stiliseeritud nagu filmi võtteplats, läbikäigukoht, rohkem lennujaama või muuseumi kui hubase perekodu moodi. Helistan uksekella, jälgin, kuidas maja kaugemas otsas ilmub äkki nähtavale väike üheksa- või kümneaastane tüdruk, kes kõnnib toast tuppa, akna juurest akna juurde, ühelt vaibalt teisele, kuni jõuab välisukseni.
„Kas ema on kodus?” küsin, kui ta ukse lahti teeb.
„Mis see teie asi on?” küsib tüdruk vastu.
„Pidin koos temaga varast lõunat sööma.”
„Aa, te olete see mees. Tulge sisse.”
Astun majja. „Kas kõik on hästi? Kas sa ei peaks mitte koolis olema või nii?”
„Peaksin küll, aga ei ole.”
Fuajee on kuup kuubis – näen kööki, elutuppa, söögituppa ja tagahoovi.
„Kas ema on siis kodus? Vahest lähen parem ära; ütle talle, et John astus läbi, John Mitchell.”
„Ma võin teile lõunasööki teha,” pakub tüdruk, „näiteks juustu grillida või midagi.”
„Ära solvu, aga minu meelest ei tohiks sa pliiti sisse lülitada, kui ema kodus ei ole.”
Tüdruk paneb käed puusa. „Tahate tõtt teada?”
„Jah.”
„Ema on linnas. Ta sööb isaga lõunat, et temaga ära leppida kui võimalik.”
„Mis siis ikka,” ütlen taganedes, valmistudes ära minema.
„Niisiis,” tüdruk teeb efekti mõttes pausi, „me vennaga otsustasime „Internetiperverte”9 mängida. Isa ütleb ikka, et inimesed on vahel jahmatavalt rumalad. Me teadsime, et emal on midagi teoksil, aga ei teadnud, mis just.”
Seepeale tuleb väikevend kempsust, kus oli peidus olnud, väänab mu käed selja taha ja lööb need raudu.
„Kuulge,” ütlen ma, „esiteks, te eksite, ma pole midagi kurja teinud. Teiseks, sa panid rauad valesti peale – kui sa mu vereringe kinni pitsitad, jääte mõlemad tühjade kätega. Lase need lõdvemaks.” Poiss ei pilguta silmagi.
Väänutan käsi. „Rauad on liiga kõvasti, valus on.”
„Ongi hea,” arvab poiss. „Peabki valus olema.”
„Lõdvemaks palun,” kordan. „Poiss raputab pead. „Lõdvemaks.”
Ta ei nihku paigastki.
Mõtlen, et kui viskuksin õige põlvili, teeskleksin, et ajan suust vahtu välja, või simuleeriksin südameatakki. Huvitav, kui palju sellest oleks näitemäng ja kui palju tegelikkus, sest tõtt-öelda mul ongi paanikahoog. Kaalun, kas maksaks kukkuda, aga vaatan kõva kivipõrandat ja rehkendan põlveketrade murdmise riski liiga suureks.
„Kui vana sa oled?” küsin, et mõtteid mujale viia.
„Kolmteist,” vastab tüdruk. „Ja tema on peaaegu üksteist.”
„Kas vanemad pole teile öelnud, et võõraid ei tohi sisse lasta? Kust te teate, et ma pole mõni ohtlik koletis?”
„Ema ei sööks ohtliku inimesega lõunat,” vastab poiss.
„Ma ei tunne teie ema kuigi hästi.”
„Te ainult vaadake ennast,” ütleb tüdruk. „Te pole üldse hirmus.”
„Kas kammitsaid on juurde vaja?” küsib poiss õelt. „Kas seon ta jalad kinni? Mul on benji-nööri.”
„Ei,” vastab tüdruk. „Ta ei lähe kuhugi.”
Poiss rapsab mu kätt, kõvasti. „Istuge,” käsutab ta mind tõugates, ja mind üllatab, kui tugev ta on.
„Hei,” manitsen. „Õrnemalt.”
Kui olen elutoa sohval istet võtnud – kui selja taga raudus käsi kügelemist saab üldse istumiseks nimetada –, jäävad lapsed mu ees seisma, nagu ootaksid, et ma ütlen midagi. Teen seda, mida nad ootavad.
„Heakene küll,” sõnan, „mismoodi see siis käib? Kas siin on peidetud kaamera?”
„Meil on kaamera küll,” vastab poiss. „Ainult akut pole.”
Elutuba on üleni valge: valge sohva, valged seinad, ainsad värvilaigud on kaks erkpunast Womb-tooli10.
„Milles õige asi?” pärin ma.
„Põhimõtteliselt on meil jama elu,” ütleb poiss. „Vanemad ei tee meist välja. Isa töötab kogu aeg, ema on ainult arvutis, ja ma ei mäletagi, millal me nendega koos midagi vahvat tegime.”
„Meie meelest on isal kõrvalsuhe,” ütleb tüdruk.
„Mida see kõrvalsuhe tähendaski?” küsib poiss õelt. Too sosistab talle kõrva ja poiss teeb tülgastunud