otsa.
„Noh, neegripoiss, mis sul nüüd öelda on?” küsis ta.
Mina aga üksnes rippusin seal posti küljes, üle viiekümne aasta vana ja esimest korda elus piitsa saanud. Kogu mu väärikus oli läinud.
„Palun vabandust, boss,” laususin nuttes. „Ma teen, mis sa ütled.”
„Ära kutsu mind bossiks,” lausus ta. „Ma pole mõni kuradi hollandlane.”
„Jah, härra,” sosistasin ma. See piitsutamine oli olnud nii hirmus, et kui minus oligi mingit viha, oleksin ma nüüd keelega maad lakkunud, kui ta oleks käskinud. Ja kui ma talle meeleheites otsa vaatasin, ütles ta:
„Ära kõneta mind, kui ma sult midagi ei küsi. Ja kui sa minuga räägid, varganäost hoorapoeg, siis vaata enda ette maha. Ära enam kunagi julge mulle näkku vahtida. Kas jääb meelde?” Ja kui ma maha vaatasin, hüüdis ta töödejuhatajale: „Anna talle veel veidi, et meelde jääks.”
Siis andis töödejuhataja mulle veel kümme piitsahoopi. Lõpuks ma vist minestasin, sest ei mäleta, kuidas mind posti küljest maha võeti ja sara alla visati.
Töötasin selles farmis pool aastat. Töö oli raske. Talvel, kui lumi maha tuli, õpetati orje plantaatori sepikojas naelu tegema. Tegime neid kümme tundi päevas ja need müüdi maha. Meid pandi kogu aeg tööle, et peremehele mingil viisil raha teenida. Ta andis meile piisavalt süüa ja hoidis meid soojas, et me töötada suudaksime. Olime päeva lõpuks liiga väsinud, et vastuhakule mõelda. Rohkem mind ei piitsutatud, kuid ma teadsin, et kui ma peremehele selleks mingi põhjuse annaksin, teeks ta seda jälle.
Kõik see pani mind mõtlema, kui õnnelik olin olnud neil aastatel, kui minu omanik oli boss, sest igal aastal tõid härra Masteri sugused mehed võib-olla tuhandeid neegreid istandustesse, kus tingimused olid samasugused nagu siin või veel hullemad. Ja ma mõtlesin kurbusega, millist üksildast elu olid elanud mu vanemad ilma lasteta.
Kevadel pandi meid uuesti põldudele kaevama ja kündma. Töötasin ühel keskpäeval, üleni poriga koos, kui nägin mööda teed tulemas kerget kaarikut. Sellest väljusid mees ja naine ning läksid majja. Mõne aja pärast tuli plantaator välja ja hõikas, et ma tema juurde tuleksin. Ruttasin siis tema juurde. Kui ma seal tema ees seisin ja hoolega maha vaatasin, kuulsin verandal kleidi kahinat, kuid ei julgenud pilku tõsta, et näha, kes see on. Siis aga kuulsin tuttavat häält, mis küsis: „Oi, Quash, kas sa ei tunne mind ära?”. Ja sain aru, et see on proua Clara.
„Sa oled muutunud, Quash,” ütles proua Clara mulle, kui ta härra Masteriga mu tagasi New Yorki tõi. „Kas ta kohtles sind halvasti?”
Mul oli häbi talle rääkida, kuidas mind piitsutati, seepärast ütlesin: „Pole mul häda midagi, proua Clara.”
„Meil võttis mõne aja, et teada saada, kus sa oled,” rääkis ta mulle. „Ema keeldus ütlemast, kellele ta su müüs. Lasin inimestel kõikjal linnas sinu kohta pärida. Ühel päeval saime teada.”
Küsisin, kas nad teavad midagi Hudsoni kohta.
„Ta müüdi ühele kaptenile, kuid me ei tea, kellele. Ta võib olla ükskõik kus. Mul on kahju, Quash,” lausus ta. „Võib-olla sa ei näe teda enam.”
Ma ei suutnud sõnagi öelda.
„See oli sust kena, et sa mulle järele tulid,” ütlesin viimaks.
„Ma pidin su eest head hinda maksma,” sõnas noor Henry naerdes. „Vana plantaator teadis, et me sind endale tahame, ja ei teinud mulle soodsat pakkumist.”
„Me teame, et sa peaksid vabaks saama,” lausus proua Clara.
„Hm,” kostis tema abikaasa. „Mina ei tea sellest midagi. Eriti pärast seda, kui ma pidin su eest maksma. Kuid me peame otsustama, mida sinuga teha, Quash.”
Paistis, et takistuseks on emand. Too oli hiljuti läinud elama ülemjooksule Schenectadysse. Ta valis selle paiga seepärast, et seal oli tugev hollandlaste kogudus ja linnas polnud peaaegu üldse inglasi. „Niikaua, kui ta seal on, võime sind meie või mu venna juures hoida,” seletas proua Clara. „Kuid mu vend ei taha, et ema tagasi tulles sind eest leiaks. See ajaks ta vihale ja meie vara on tänase päevani tema kontrolli all. Mul on kahju, et sa ei saa vaba olla,” lisas ta.
„Pole midagi, proua Clara,” ütlesin talle. Sest olin parem nende kui selle plantaatori juures. Ja pealegi, milleks mulle nüüd vabadus, kui mu poeg oli ikka veel ori?
Kogu kevade ja suve töötasin proua Clara ja tema pere juures. Kuna oskasin teha peaaegu kõike, mida majas vaja läheb, olin neile suureks abiks.
Eriti rõõmustas mind Clara poeg Dirk. Ta oli üleannetu poisike, väga elavaloomuline ning minu meelest oli temas midagi bossist. Tal olid heledad juuksed ja sinised silmad nagu emal, kuid võis juba näha, et ta on kiire taibuga, kuigi oma õppetükkidega pisut laisk. Ja kuidas sel lapsel meeldis mere ääres käia! Ta meenutas mulle mu oma poega. Ma viisin ta randa, lasin tal paate vaadata ja meremeestega rääkida. Kuid kõige rohkem meeldis talle minna teisele poole fordi ja vaadata jõge. Jõgi paistis teda kuidagi tõmbavat. Sünnipäeval, mis oli suvel, küsiti talt, mida ta kingiks tahab, ja ta tahtis sõita paadiga ülesjõge. Nii asus noor Henry koos väikemehe ja minuga ühel ilusal päeval suure purjepaadiga teele ning me sõitsime pärituule ja tõusuvooluga mööda suurt jõge üles, kuni möödusime kivisest kaldajärsakust. Jäime ööseks laagrisse ja sõitsime siis tagasi. Ja sellel teekonnal lubati Dirkil kanda indiaanlaste vampumvööd, mis ulatus tal kolm korda ümber keha.
„See on tähtis vöö, eks ju, Quash?” ütles ta mulle.
„Sinu vanaisa hindas seda väga ja andis ta sulle, et sa hoiaksid seda kogu elu ja annaksid edasi oma lastele,” vastasin ma.
„Mulle meeldivad need mustrid, mis siin peal on,” lausus ta.
„Räägitakse, et neil kujunditel on eriline tähendus,” ütlesin talle. „Nad pajatavad meile, et boss oli suur mees, või midagi sellist. Ma usun, et selle vöö andsid talle indiaanlased, kes teda eriti armastasid. Kuid see on kõik, mida ma tean.”
Võin öelda, et poisile meeldis jõe peal. Ta tundis end seal nagu kodus. Ja ma lootsin, et ta hakkab endale elatist teenima pigem jõel kui orjalaevadel.
Ja nagu välja tuli, suutsin ma tema elu selles osas mõjutada. Sest ühel päeval, kui end oma ärklitoas pesin ja arvasin, et olen üksi, kuulsin selja tagant väikese Dirki häält.
„Mis märgid sul seljal on, Quash?”
Piitsutamine oli jätnud seljale hirmsad armid, mida ma alati varjasin, ja ma poleks tahtnud, et poiss neid näeb.
„Need on millestki, mis juhtus kaua aega tagasi,” rääkisin talle. „Unusta need nüüd ära.” Ja ma lasin tal alumisele korrusele tagasi minna.
Kuid hiljem samal päeval tuli proua Clara minu juurde, kui ma aias lillede eest hoolitsesin, puudutas mu käsivart ja sõnas: „Oh, Quash, mul on nii kahju.” Paar päeva pärast seda teenisin lauas, kui väike Dirk ootamatult rääkima hakkas. „Isa, kas on üldse õige orja piitsutada?” Isa oli kohmetu ja pomises: „Noh, kõik sõltub …” Kuid proua Clara kostis vaikse häälega: „Ei ole õige.” Ning tundes tema iseloomu, teadsin, et ta ei muuda ses asjas oma meelt.
Tõepoolest, kord kuulsin, kuidas ta abikaasale ütles, et temal poleks kahju, kui kogu see orjaäri kord lõpeks. Kuid mees vastas, et asjalugu on nii, et suur osa Briti impeeriumi rikkusest tuleb suhkruistandustes töötavatest orjadest, nii et see äri ei saa niipea lõppeda.
Ma jäin proua Clara ja tema abikaasa juurde terveks aastaks. Sel ajal puhkes linnas kollapalaviku epideemia, kuid meie maja jäi sellest õnneks puutumata. Ja ma jäin nende juurde ka peaaegu kogu järgmiseks aastaks.
Inglismaal olid kuninganna Mary ja tema abikaasa, Hollandi kuningas William, nüüd surnud ning troon oli antud Mary õele Anne’ile. Tollane valitsus pidas Ameerikat nii oluliseks, et saatis sinna suure härra, kes oli kuninganna nõbu. Tema nimi oli lord