Edward Rutherfurd

New York


Скачать книгу

tekstiili- ja linatööstust, ning viimastel kuudel oli ta moerõivaste ja erksavärviliste siidvestide asemel, mida ta varem oli eelistanud, hakanud välja minnes kandma häid Ameerikas tehtud kodukootud rõivaid.

      Kui nad Kolmainsuse kiriku juurde jõudsid, arvas John, et neil on aeg tagasi pöörata, kuid väike Abigail ütles, et ta tahab edasi minna. Mul tuleb teda süles koju tassida, mõtles Hudson naeratades. Nad jõudsid nüüd vaesemasse linnaossa, mis asus ühismaa kõrval. Hudson mõtles, kas on tark sinna minna. Ta otsustas nende kõrval käia. Veidi eespool oli Montayne’i kõrts.

      Kõrtsi ukse ees tänaval istus joomalauas üsna palju rahvast: meremehed, lihttöölised ja käsitöölised. Abigail vaatas seda jõuku nähes küsivalt üles Hudsoni poole. Too naeratas. „Nad ei tee sulle midagi,” ütles ta lapsele.

      „Kui ma noor olin, käisin sageli sellistes kohtades,” lausus Master heatujuliselt. Kui nad ukse juurde jõudsid, nägi ta nägu, mis pani teda hüüatama: „Ennäe, see on Charlie White.” Ja võtnud Abbyl käest kinni, ütles ta talle: „Tule, Abby, sa näed mu vana sõpra.” Ta astus edasi ja hüüdis: „Charlie!”

      Hudson oli ehk kahekümne jala kaugusel ning jälgis, mis edasi saab.

      Charlie White pöördus ringi ja vahtis neid.

      „Charlie. Ega sa mind unustanud ei ole?”

      Charlie vahtis endiselt.

      „Charlie, see on minu väike tüdruk Abigail. Ütle mu sõbrale härra White’ile tere, Abby.”

      Charlie ei vaadanud Abigaili poolegi. Siis sülitas ta Masteri ette maha. Hudson nägi, et Master läks näost punaseks. Charlie pöördus kõrtsi ees istuvate meeste poole.

      „See siin on härra Master,” hüüdis ta. „Kuberneri naaber. Tema poeg on Oxfordis. Mis te sellest arvate?”

      Mehed heitsid Masterile tigedaid pilke. Keegi tegi ebaviisakat häält. Hudson tõmbus pingule.

      „Mis see olgu, Charlie?” hüüdis Master. Kuid Charlie White ei teinud kuulmagi. Siis äkki karjus ta vihast moondunud näoga Masterile näkku.

      „Ma pole su sõber, sa kahepalgeline inglane. Kasi siit minema!” Ta vaatas teravatipulise kübaraga Abigaili. „Ja võta oma väike nõid kaasa.”

      Abigail vaatas pärani silmadega üles nende poole. Ta hakkas nutma. Hudson hakkas edasi trügima.

      Kuid Master pööras põlgliku õlakehitusega minema. Hetk hiljem sammusid nad kärmelt mööda Broadwayd. Hudson võttis Abigaili sülle ja lasi tal endal kaela ümbert kinni võtta. Master oli tardunud näoga ega rääkinud sõnagi.

      „Kes see paha mees oli?” sosistas Abby Hudsonile kõrva.

      „Ära mõtle tast,” ütles Hudson leebelt. „Ta on veidi napakas.”

*

      Pärast seda alandust oli John Master mitu päeva vihane. Kui seal poleks olnud hulka Charlie sõpru, kes oleksid võinud asjasse sekkuda, ja väikest tütart tema käekõrval, oleks ta ilmselt Charliet löönud. Kuid tema väikest tütart oli hirmutatud ja tema väärikus oli saanud kõvasti kannatada.

      John oli üsna nõutu. Miks pidi vana sõber teda nii vihkama? Mida Charlie viha tähendab? Paaril järgmisel nädalal mõtles ta mitu korda minna ja Charliega see asi ära klaarida. Kui ta oleks seda teinud, oleks ta ehk tõe teada saanud. Kuid eluaegsed kogemused ‒ et parem on jätta tüli sinnapaika ‒ ning tema haavatud uhkus hoidsid teda tagasi.

      Üks asi oli aga selge. Meeleolu linnas oli halvem, kui ta oli arvanud. Ta oli näinud kõrtsi juures meeste nägusid ning nende tigedad pilgud olid teda vapustanud. Ta muidugi teadis, et Charlie-sugused mehed ei armasta rikkaid, anglikaane ja Kolmainsuse jõuku, eriti rasketel aegadel. Ta mõistis, et nad põlgavad korrumpeerunud kubernere. Tema põlgas ka. Ent kui Charlie nimetas teda inglaseks ja ütles seda sellise vihkamisega, oli ta jahmunud. Lõppude lõpuks olid nad ju mõlemad inglise kolonistid nagu kõik teised.

      Ta oli alati uhke olnud, et tunneb Charlie-suguseid mehi. Kas ta oli pärast Londonist tagasitulekut kontakti tänavatega kaotanud? Ta arvas, et vist oli, ning otsustas seda asja parandada. Järgmistel nädalatel veetis ta rohkem aega meestega laohoones rääkides. Ta lobises turukaupmeestega, käis kodulähedastes kõrtsides ja kuulas, mida inimesed räägivad. Peagi tegi ta kindlaks, et halvad meeleolud on laiemalt levinud, kui ta oli arvanud. Kõik paistsid olevat rahulolematud. Kõiges, mis oli nende elus valesti, süüdistasid inimesed valitsust. Ja valitsus asus Londonis.

      Seepärast oli ta väga mures, kui hiliskevadel saabus uudis, et tempelmaksu seadus on vastu võetud.

      Isegi siis üllatasid protestid teda. Virginias oli noor advokaat Patrick Henry süüdanud rahvakogu hoone ja nimetanud kuningas George’i türanniks. Vihane linnanõukogu liige, keda Master tänaval kohtas, rääkis talle: „Nüüd me teame, John. Need neetud sellid Londonis peavad meid orjadeks.” Ja paistis, et vaene rahvas oli tempelmaksu pärast sama vihane. Masteri meelest oli see kummaline. Oli tõsi, et maksustama hakatakse ka ajalehti ja kalendreid, kuid talle tundus, et tempelmaks puudutab pigem temasuguseid kui selliseid mehi nagu Charlie. Kuid paistis, et see maks on sümbol. See kehtestati Londonis rahva nõusolekuta ning see tõestas, et Briti valitsus arvab, et võib kohelda kolooniaid, nagu talle meeldib.

      Seadus pidi jõustuma novembri alguses. Vahepeal saadeti Inglismaalt laevadega tempelmarkidega paberit.

      Newyorklased polnud oma vihas kindlasti üksi. Tuli sõnum, et Bostonis on rahvajõuk põletanud maha margimüüja maja. Ähvardati ka tema Rhode Islandi ja Connecticuti kolleege. New Yorgis ei jäänud margimüüja ootama. Ta lasi jalga.

      New Yorgis oli parajasti ametis asekuberner. Cadwallader Colden oli vana šotlasest arst, kellel oli Long Islandil farm. Aastaid tagasi oli tema kollapalavikku puudutav uurimistöö andnud linnas tulemuseks esimesed sanitaarmeetmed, kuid seda nüüd ei arvestatud. Vihane rahvajõuk kogunes kuberneri linnamaja ette protestima. Colden oli seitsmekümne seitsme aastane, kuid ta oli vana visa šotlane. Ta kutsus ülemjooksult kohale Briti sõdurid ning paigutas Fort George’i rohkem suurtükke. Ent see ei peatanud protestijaid.

      Ühel päeval nägi Master, kuidas Charlie viib jõugu vihaseid mehi fordi juurde. Meenutades Charlie vihaseid sõnu, ütles ta Mercyle: „Hoia Abbyt toas. Ma kardan, et linnas läheb rahutuks.”

      Õhtupoolikul kutsus ta majarahva kokku. Peale Mercy ja Abigaili olid seal muidugi Hudson ja Ruth. Hudsoni tütar Hannah oli vaikne tüdruk, kes töötas koos emaga majas. Noor Saalomon oli hoopis teistsuguse iseloomuga, elav nooruk, kellele meeldis, kui Master teda välja rentis ja osa tasust temale andis. Ülejäänud olid palgalised teenijad.

      Master rääkis neile rahulikult, et ta tahab, et kõik oleksid ettevaatlikud, kuni tänavatel on rahutu, ning püsiksid tulevastel päevadel majas ega läheks loata välja. Pärast tuli Hudson tema juurde ja küsis, kas ta võib välja minna, et olukorrast veidi rohkem teada saada. Master nõustus. Kui Hudson videvikus tagasi tuli, hoiatas ta peremeest: „Ma arvan, boss, et pärast pimeda tulekut oleks parem aknaluugid sulgeda ja uksed riivi panna.”

      Õhtul vaatasid nad Hudsoniga keldris maja arsenali üle. Masteril olid kaks haavlipüssi, tulelukuga püss ja kolm püstolit. Tal oli ka kuiva püssirohtu ja laskemoona. Kuid ühtegi neist tulirelvadest polnud kaua aega kasutatud ning nad veetsid terve tunni neid puhastades ja õlitades. Master lootis vaid, et neid ei lähe kunagi vaja.

      Üks lootusekiir tuli New Yorgi provintsi rahvakogust. Seal oli veel mõistlikke mehi ja Master tundis kergendust, kui üks neist tuli suve lõpul tema juurde ja rääkis: „Me leppisime kokku, et New Yorgis koguneb kõigi kolooniate kongress.”

*

      Kongress kogunes oktoobris. Kakskümmend seitse meest üheksast kolooniast elasid linnas mitmesugustes peatuskohtades ja käisid koos kahe nädala jooksul. Master nägi neid tänaval iga päev. Nad kõik paistsid olevat kaine peaga mehed. Kui nad oma töö lõpetasid, oli selle kokkuvõte hoolikalt sõnastatud, kuid ühemõtteline. Petitsioonis parlamendile ja kuningale deklareeriti: „Tempelmaksu seadus on Briti põhiseaduse vastane.”

      Kui aga John Master oli lootnud,