ja sanitarid ketravad aina üht ja sama suhtlusrutiini, ikka ja jälle käib muutuvas koosseisus seesama etendus, kõike on juba tuhat korda öeldud, tehtud ja korratud, see etendus kannab nime „Osakond 22”, muudatusi mängukavas pole. Kehatemperatuur, veri, väljaheide, igal hommikul kuulen ma: „Küll on teil kenad veenid, kohe hea on siia torgata.” Olge lahke, torgake aga, palun, minu käed kuuluvad teile. Õhtul on mul küünraõndlas sinine muna, valves olnud arst polnud kahjuks veeni täpselt tabanud. Ma tean juba: kui sissetorge haiget ei tee, siis on kehvasti torgatud.
Haigla on suur jututuba, ikka üha uued lood, iga patsient toob mõne kaasa. Niisiis ma kuulan, mis muud mul üle jääb, ja kuulen neid ajapikku talumatuks muutuvaid kannatuslugusid: mis mul viga on, kuidas ma kannatan, kus ma sellega juba olen olnud, mida on arstid teinud, mida nad pole teinud ja mida on nad valesti teinud. Ja kes on siis ikkagi abi saanud. Ma kuulen patsientide koori, transplanteeritute koori: mul oli juba kaks kõhunääret – mul on nüüd kolmas neer, esimene neer pidas vastu kaks aastat, teine ühe kuu, nüüd on kolmas, kui sellega ei klapi, lõpetan ära, ei mingit dialüüsi rohkem, ei iial enam dialüüsi, nii olen endamisi tõotanud – mul oli hulkuv neer, justkui klimp naba all – mina olen siin üheksandat korda, kaks korda olen juba surmalaps olnud, vähk sõi mu kõhunäärme läbi, ja siis lõikasid nad mul pool maksa ära – minu on nad juba neli korda lahti lõiganud, haav ei taha kuidagi paraneda – ma saan homme välja – võib-olla saan ülehomme välja, nädalavahetuseks nad mind ilmselt sisse ei jäta – ehk nädal ainult – veel kaks või kolm nädalat – veel paar päeva. Nii kuulen ma neid laulmas ja laulan ise juba ammu kaasa, see on vältimatu. Varsti oskan kõiki salme.
Ja mis siis sind siia tõi? Noh, uus voodinaaber, jutusta mulle oma lugu. Ja minu oma, kuidas see edasi läheb? Mis siis, kui see lõpeb siin? Äkitselt – ma ju lihtsalt laman siin ja mul on aega, palju aega selle üle järele mõelda – näen ma siit vaadatuna midagi, mis on elu moodi. Kas peab see peaaegu läbi olema, et seda märgata?
Uuele voodinaabrile võiksin ma ka hoopis teistsuguse eluloo jutustada, paari-kolme lausega, kiire kokkuvõte. Järgmisele voodinaabrile, kui too küsib, räägin jällegi teistmoodi loo. Ja seejärel ülejärgmisel korral samuti.
Üks õde tuleb palatisse ja ütleb, et ma pean röntgenisse minema. Juba jälle? Kas pole mind juba piisavalt sageli läbi valgustatud? Kas arstid pole mind ikka veel läbi näinud? Koihammustusnekroos? Portaalne hüpertensioon? Transa lükkab mind palatist koridori, sealt lifti, edasi allkorrusele ja läbi nõrgalt valgustatud käikude radioloogiasse.
Röntgeniruumis ulatab arst mulle kummitaolisest tehismaterjalist õõneskeha ja ütleb, et pean panema selle oma munandite peale. Pistke aga ainult munad sisse, ütleb ta ja laseb mul tegutseda, nii on sugunäärmed kiirte eest kaitstud. Ma usun teda, mul tuleb uskuda teda seal laua taga hämaruses, ja korraga valdab mind aimdus, kui sensatsiooniline pidi see omal ajal olema, üheksateistkümnenda sajandi lõpul, kui tehti esimesed röntgenipildid ja inimkeha, mis iseenesest tume, sai korraga läbi valgustada, muuta läbipaistmatu läbipaistvaks.
Röntgeniarst, kelle nägu ma õieti näinud pole, toimetab lakke kinnitatud aparaadi kallal, muudab kaameraga pöördlaba positsiooni, justkui mingi tehaserobot kõrgub see ruumis. Ega ma päriselt ei karda, aga kujutan ette, kuidas see laba muutub iseseisvaks ja võib meid mõlemat, arsti ja mind kõige suurema kiirgustoosiga pommitada või ka lihtsalt maha lüüa. Sugunäärmete kaitseks ulatab radioloog mulle veel pliipõlle – kõik need kaitsevahendid tuletavad meelde, kui ohtlik on lasta end läbi valgustada. Röntgenikiired on surmakiired, mõtlen nüüd tahtmatult, ja pildid, need iseäralikud, poolläbipaistvad kiled, näitavad mind peagi kui kummitust, mida ma võib-olla juba olengi, jah, röntgenipildid on ilmselt just nagu enneaegsed suripildid, reedavad nad ju kogu oma häguse selgusega selle, mis tegelikult saab nähtavaks alles pärast lagunemist. Kui üldse.
Tuleb meelde, et kord, kui olin viiene, peaaegu kuuene, kukkusin ma rulluisutades, jalg libises alt ära ja ma kukkusin paremale käele, nii et see nurga alla paindus. Ma uisutasin koju, et kätt, mis nüüd juba valutas, emale näidata. Ema saatis mu keldrisse, et tooksin sealt lauajupi, nii pika, ütles ta ja hoidis oma peopesasid umbes kahekümne sentimeetri kaugusel teineteisest. Ma ei mõistnud, miks ta seda tahtis, kuid tõin talle sellise lauajupi, meil oli neid keldris sadu, jäägid ehitusliistudest, millega oli vooderdatud sauna ja mängukeldri seinu, ootamas, et nendega järk-järgult kaminat köetaks. Ema seadis mu parema küünarvarre lauajupi peale ja keris mõlema ümber marlisidet. Kui esimene sidemerull sai otsa, keris ta teisega edasi, nii lahastas ta mu käe ära. Siis võttis ta võtmenagist autovõtmed, me läksime autosse, ta kinnitas tagaistmel mu turvavöö, mida ma ise ühe käega ei saanud teha, ja sõitis minuga röntgeniarsti juurde, kelle vastuvõtt oli kohe minu tulevase kooli kõrval. Õpilastel, kes end võimlemistunnis vigastasid, polnud sinna kauge minna, võimlast vaid mõni samm. Ainult nikastus, kõlas diagnoos enamikel juhtudest, tol õhtul aga kuulutati siiski, et mu käsi olevat murdunud. Ma sain kipsi ja kandsin seda kolm nädalat; esimesel hetkel oli see naha peal niiske ja soe, hiljem ajas ainult sügelema.
Ja juba jälle tuleb kandik toiduga. Ma kas ootan kannatamatult ja liiga kaua või siis tuleb see liiga vara. Toidu üle kurtmine kuulub haiglafolkloori juurde, öelda aga, et küll maitses hästi – see on õe jaoks säärane sensatsioon, et ta tahab otsekohe alla kööki helistada. Ta ütleb: „Nüüd kokk rõõmustab, sellist asja ta juba iga päev ei kuule.”
Hiljem öeldakse jälle: „Kaalule, kaaluge ennast, härra W, palun minge ometi kaalule!”
Tahaksin minna, läheksin sinna, aga tee kaaluni on nii pikk, ma ei jaksa. Nii ma väidan, tegelikult olen lihtsalt laisk.
Minna igal hommikul kaalule – see on minu ülesanne, seda karistust pean kandma. Ometi olen ammugi aru saanud, et õed püüavad mind lihtsalt liikvele ajada. Vaja on patsiendid võimalikult vara liikvele ajada. See, palju ma kaalun, et huvita neid sugugi nii väga.
Ja jälle pole juurde võtnud.
Ja siis laman ma oma voodis, mõtted kihutavad peas ristirästi. Ja ma eksin enesesse ära.
Öövahetuse õde soovib head ööd, kuid ma tean juba, et ma ei suuda taas tükk aega uinuda. Mu palatikaaslane oigab, veeretab end voodiservale, tõuseb üles ja vangub kempsu, kaheksa või üheksa korda öö jooksul, mind see siiski ei sega. Ma ei lama enam siin voodis, ma istun öises bussis, mis veereb mööda maanteed läbi Mehhiko, teel Mazatlánist Sinaloasse, sadamalinna Vaikse ookeani ääres, seal elas Gloria vanaisa, õhulises, veidi lagunenud kolmekümnendate aastate majas otse mere ääres. Esiku ja elutoa seintel rippusid fotod tema härgadest ja plakatid nendest korridadest, millest ta oli osa võtnud, tema nimi oli alati esimesel või teisel kohal, ilmselt oli ta olnud Mexicos tuntud härjavõitleja. Mina magasin külalistetoas, Gloria, keda kõik vaid La Gordaks1 hüüdsid, kuigi ta polnud üldse paks, magas koos emaga maja teises otsas, tema isa, kes oli jäänud Mexico linna, ei tohtinud minu kohalolust midagi teada. Hommikupoolikul käisime rannas, lõunaks sõime värskeid krabisid tšilli ja sidruniga mõnes neist rannaonnidest, mis nägid välja nii, nagu oleksid ajupuudest kokku klopsitud, jõime kohvi või värsket kookospiima kookospähklist, mille rannaonni peremees matšeetega avas, rõõmustasime Gloria vanaisa pastelería küpsetistega. Aastaid hiljem, kui Gloria oli juba abielus ja tal oli kaks last, jutustas ta mulle, et vanaisa olnud veel hulk aega minu järele pärinud.
Läheb valgeks ja ma näen terveid inimesi värskelt duši all käinuna tööle ruttamas, kes pole välja maganud ja hommikuti väsinud, need jalutavad mööda, sammuvad või loivavad. Õde tuleb palatisse ja ütleb: „Tere hommikust, kas meil on temperatuur juba mõõdetud?” Nii ütleb ta igas palatis, iga päev.
Teinekord sõitsin öise bussiga Guanajuatosse, hõbedakaevanduste ja muumiate poolest tuntud linna. Olin ostnud endale Mehhiko kirjanduse ajaloo, mingit laadi õpiku, kust olin plaza’l õhtustades lugenud lõigu nunnast ja luuletajast Sor Juana Inés de la Cruzist ja Juan Rulfo romaanist „Pedro Páramo”. Ma nautisin tunnet, et keegi