kahjuks tunnistama, et siin pole midagi omavalmistatut, kogu kraam pärineb meie toimetuse lähedalt kohvikust. Sealne menüü on aga kõigile meeldinud, nii et proovige julgesti."
"Tõesti hõrgutav!" kiitis Kadi. Samal ajal täitis mees ta veiniklaasi.
"Räägime nüüd artiklist," tegi mees ettepaneku. "Ma loodan, et teil ei ole selle kohta palju pretensioone."
"Ausalt öeldes mitte ühtegi!" raputas naine pead. "Mind valmistati eile põhjalikult ette paskvilli jaoks, kus mind kujutatakse õnneküti või millegi veel hullemana, nii et see siin oli lausa palsamiks!"
"Arvasite tõesti, et ma kasutan teie usaldust kurjasti?"
"Ma ei tea!" tunnistas Kadi ausalt. "Südames vist mitte, kuigi raske on endale kindlaks jääda, kui mitu inimest veendunult vastupidist tõestavad. Ning eks ole ju loogiline, et antud olukorras võib oodata just nimelt paskvilli!"
"Ja ikkagi usaldasite mind eile. Miks?"
"Ei tea isegi!" laiutas naine käsi. "Võib-olla on minus, vaatamata viimase aja ägedale vastupropagandale, säilinud siiski veel veidike sinisilmsust ja heasüdamlikkust, mis ütleb, et inimestesse tuleb uskuda!"
"Ma sooviksin, et see teis veel kaua säiliks!" ütles Kahro tõsiselt ja kergitas veidike, justkui toostiks, oma õllepurki. "Olgu siis ausus aususe vastu. Ma loodan, et ma teie usku inimestesse omakorda ei kõiguta, kui pihin, et tegelikult polnudki see artikkel nii omakasupüüdmatu kui pealtnäha paistis!"
"Kuidas nii?" Kadi käsi tikuvõileivaga jäi suu juurde pdama.
"Väga lihtsalt! Vaadake, kui ma oleksin tõepoolest kirjutanud sellise paskvilli, mida kõik näisid ootavat, poleks see mingit kõmu tekitanud. Valimiste eel on sopapildumine harilik asi, enamus lugejaid oleksid ühest järjekordsest sellisest loost lihtsalt silmadega üle libistanud ja selle järgmiseks päevaks unustanud. Lisaks andnuks see teie abikaasa erakonnale hea trumbi, mida meie vastu kasutada, võib-olla koguni kohtuni välja!"
Kadile meenus Tõnise sellesisuline jutt ja ta langetas pilgu.
"Aga positiivne artikkel? Kõigepealt ka tõde ise on midagi väärt, sest te olete tõepoolest armas inimene ja sugugi mitte ainult minu arvates. Siis annab see suure plussi juurde Sõnumitele, sest Uudised pole Õitsengupartei kohta kirjutanud ainsatki positiivset rida. Rahvas näeb, et meie oleme objektiivsemad, järelikult võib meid uskuda ja kui meil on kunagi tõesti vaja avaldada paskvill kellegi kohta, kes selle vastupidiselt teile igati ära teeninud, võtavad lugejad seda puhta kullana!"
"Ma ei salli poliitikat!" tunnistas Kadi südamepõhjast tuleva ohkega.
"Aga ometigi olete poliitiku naine ning võimalik isegi, et tulevase peaministri proua. Paljud naised müüksid kasvõi oma hinge saatanale, et teie asemel olla!"
Vastuse asemel kõlas taas vaid ohe.
"Nii, nüüd vahetame teemat!" sõnas Kalle Kahro otsustavalt. "Viimane, mis mul siia tulles plaanis oli, oli teie tuju rikkuda! Ning kuna kahjurõõm on teatavasti see kõige suurem rõõm, jutustan ma nüüd teile, kuidas ma möödunud nädalal ära eksisin, Halliku asemel Nurmekülla sattusin ja reportaaži peaaegu et valmis sain, enne kui ära tabasin, et koht pole õige…"
Ta jutustas selle ja veel teisigi lustakaid lugusid. Kadi, kel kõht täis, nõjatus mugavalt küünarnuki najale, limpsis väikeste sõõmudega veini ning tundis mõnu ilusast ilmast ja mehe seltskonnast.
Ei tea, kas asi oli veinis, kuid pikapeale hakkasid pähe tikkuma juba üsna kummalised mõtted.
Juba ammu pole ta end nii hästi tundnud, nii hästi ja vabalt. Ning olgem endaga ausad, siin ei ole asi ilusas vaates ega maitsvas kõhutäies, vaid eelkõige seltskonnas. Ei mäletagi, millal viimati omavanustega sedasi suheldud sai, viimati vist ülikooli ajal.
Mis seal salata, ka Tõnisega on huvitav vestelda – nojah, seda loomulikult juhul, kui mehel aega on! Ainult et vestlused Tõnisega pole ikka päriselt seesama, sealt puudub miski, puudub… jah, täpselt, sealt puudub see kerge muretu flirt!
Flirt! Tähendab tema, abielunaine, naudib flirtimist võõra mehega! Puudub veel, et ta armuks, armuks konkureeriva erakonna ajakirjanikku! Ptüi, pagan, jälle poliitika! Vein oli pannud ta pea kergelt surisema ja korraga ujus sellest virrvarrist esile Inga jutt teatud tähelepanuväärsetest mõõtmetest. Kasutades juhust, et kaaslase tähelepanu oli pööratud apelsini koorimisele, heitis ta strateegilisele piirkonnale kärme kõõrdpilgu. Tal ei vedanud: mehe asend oli selline, et kõik pidi jääma kujutlusvõime hooleks. Samas aga noomis Kadi end kurjade sõnadega, pööras pilgu kõrvale ja üritas mõelda muust – kuid kohe meenus teine Inga jutt, tolle siiamaani saladuseks jäänud lauljatari intervjueerimisest alasti linade vahel…
"Kukku! Äratus!"
"Ah! Mis?" võpatas naine, nagu oleks tõepoolest raskest unest virgunud.
"Ma küsin juba kolmandat korda, kas soovite tükikest apelsini? Millele te nii süvenenult mõtlesite?"
Aja võitmiseks surus Kadi hambad mahlakasse viilakasse. Aga mis oleks, kui…
"Tohin ma teilt midagi küsida?"
"Ikka!"
"Kas on tõsi, et ühelt lauljannalt intervjuu saamiseks võtsite te roosi ja šampuse, läkite salaja ta magamistuppa ning…" Naine takerdus hetkeks, kuid lõpetas siiski vapralt: "Ootasite teda lahtiriietunult tema voodis?"
Jahmatus Kalle Kahro näos oli ehtne.
"Mina? Paljalt lauljanna voodis? Ja veel roosi ja šampusega?" Ning siis, esimesest jahmatusest üle saanud, naerdes: "Aga tegelikult on see pagana hea idee! Kuidas te selle peale tulite?"
"Mina ei tulnud!" nördis Kadi. "Rahvas räägib nii!"
"Ahhaa! Ja kas sel rahval nimi ka on?"
"On, koguni väga ilus nimi!" Ning siis, nagu oleks kurat keelest sikutanud: "Kui tahate, võin teid tuttavaks teha!"
"Miks mitte! Kus ta töötab? Või on tal mingi huvitav hobi?"
"… ja kas temast artikli jaoks materjali saab!" lõpetas naine poolpahaselt. "Ei noh, see on tõeline professionaalne deformatsioon! Mina tahan teid tutvustada kena noore naisega, aga teie näete temas ainult mingit tööobjekti!"
"Mis parata!" laiutas Kahro käsi. "Ajakirjanikul on iga minut arvel ja…" Korraga ta võpatas ja heitis pilgu kellale.
"Kurat! Kell on viis minutit viis läbi!"
Kadi vist isegi kiljatas. Kuid praegu polnud aeg emotsioonideks, praegu tuli tegutseda. Ülejäänud piknikukraam loobiti läbisegi korvi, tekk lendas tagaistmele hunnikusse ning juba paari minuti pärast võttis auto paigast.
"Palun tuhat korda vabandust!" ütles Kahro, kui jõuti maanteele ja ei pidanud enam muretsema aukude pärast. "Teiega oli nii meeldiv vestelda, aeg otsekui lendas!"
"Samad sõnad!" noogutas Kadi. "Mida te teete, võtke ometi kiirust maha!" hüüatas ta samas. "Parem juba hilineda, kui liikluspolitseile vahele jääda!"
Enam polnud aega konspiratsiooni mõttes mööda kõrvaltänavaid hiilida. Kahro tõi ta peaaegu et treppi, peatudes suurte sirelipõõsaste taga mõneküne meetri kaugusel majast. Aja kokkuhoiuks lippas Kadi nahhaalselt otse üle muruplatsi, kiirustades nii, et ei pannud tähelegi, kuidas eilne tagiga tüüp kiirelt nendesamade sirelite varju kadus.
7
Tõnis ja Thor Errol ilmusid kohale oodatust varem, juba kella kuueks. Kärme Kadi oli siiski jõudnud ka riideid vahetada ja meiki uuendada ning võttis tulijad elutoas vastu, särav naeratus huulil.
"Isa ütles, et jääd mõneks ajaks meie juurde," sõnas ta, kui poiss oli tervituseks midagi umbmäärast kohmanud."Meil on hea meel sind siin tervitada!"
Thor Errol põrnitses teda pilkavalt laubale langevate salkude alt.
"Ainult tervituskõne ongi või? Kuhu jääb siis puhkpilliorkester? Ja maja võtmed punasel sametpadjal?"
"Thor Errol!" põristas Tõnis hoiatavalt. "On sul juba kõik meelest läinud, mida ma reeglitest