võitluslikku. Ja edasi juba eestikeelse hariduse algus tekkivas vabariigis. See aeg istutas lastesse kodumaa-armastuse ikka päris näitlikult. Ja vaesus, mis ilmasõja algusest saati kylades istus. Kellel oligi aega pikemalt käia koolis. Vanemate kauplemine kiratses, tööd ootasid kodus. Haridus oli selle aja inimestel ikka põhiliselt eluline. Kõik talutööd nagunii ja aeg-ajalt tuli ikka teha raskemat, kui jaksasid. Naine kyndis, kui mees sõjaväljal või metsapaos oli. Kusagilt olevat Vanaisale kylge jäänud ka suupillimäng, millest minu ajal polnud tuhkagi alles. On ju imelik, et mõned meelelaadid, huvid ja suhtumised kaovad inimestest aja pleegituse mõjul peaaegu jäljetult. No kus on mu Emas see kerge sammuga tydruk, kes poistega janditas ja Isalt rolleri ostmiseks raha nurus? Tahaksin teda tunda ja kuulata. Olen paljudes inimestes selliste eredate olemiste jälgi ajada pyydnud, aga see uks läheb harva paokile … Miskit on kadunud minugi kasvatamise vaeva. Avatud olukorrad oma vanematega – neid peaks noorem pool ergemalt otsima. Oleme yksteise eest suletud, rollides ja argipäevadest peedistatud. Elu nagu hoiaks liiga kinni oma praegusest väsinud kujust. Milleks? Möödub ju seegi. Aga hea, kui mälestusigi kuuled. Kylakirmastest jäid Vanklile muu hulgas meelde julged vene tydrukud, kes tantsuplatsil “kasatšokki leiva’”. Ju ta mõnda neist tundis ka. Siis tuli Võrol sõjaväes käimine. Mahv oli kõva – joosti lahinguvarustuses ja kaheksakilosed liivakotid kaelas, et vastupidavust treenida. Korra oli Vanaisa võidumees, sai mingi autasu kah. Siis tulid ryhmamise ja leivavõitmise aastad. Ja pikk tegus pensioniaeg, mille õhtuid täitsid mõtõlused. Vanaisa uitas aias ja põlluveeri pidi, tegi asja orgu, läks tuppa. Luges ajalehte, jalg yle põlve, vaatas õdagu telekast uudiseid ja arutas neid järgmisel päeval poodi man kamraadidega. Eks ta luges vanemana, kui tööde kõrvalt viimaks aega tekkis, ikka parasjagu, riiulid jutustavad sellest. Reisiraamatud ja aianduse värgid ning maakirjandus – Jakob Mändmets, Aho “Laastud”, Luts, Tammsaare ja vist midagi nendest uutestki, mida mina maale tassisin. Vahel uinus poole lehekylje pealt. Raamat pudenes voodi kõrvale, raadio jäi mängima ja lamp põlema.
KÕRVALTOAS MAGAS VANAEMA …
Peale pikka päeva. Vahel ta kirjutas meile. Tema kirjade laad, käekiri ja kirjavead on yhed armsamad asjad yldse. Mida suudaks selle vastu end ylbeks harinud inimeste kirjandus! Tema lihtsad sõnad olid armastanu ja kannatanu omad, keda muutuv maailm aina enam segadusse ajas. Tol kaugel ajal oli ta seto talutydrukutest natuke moodsam, ytleme, alevlikum. Talle see vana värk ei istunud, ebausu hirm ja eelarvamused veel eriti. Nende mõju oli ta omal nahal kogenud. Seto rõivaid ka ei kandnud, vaid midagi moodulisemat. Oli käinud Kuigatsil teenijaks ja teistmoodi kombeid näinud. Noore inimese loomulik protest selle vastu, mis kahekymnendate lõpul ja kolmekymnendate alul Satserinna nulgas rumalalt kolklik tundus. Ju seda oli. Aga sisemiselt jäi ta vägagi tolle rahvakillu liikmeks. Hing vabaneb tasapisi mööduvaist moodidest.
Vanaemal oli enne Vanaisa yks noorepõlve peika ka, Aleksandri nimeks. Patsi näitas mulle teda yhelt vanalt õmbluskursuste pildilt, kus tal peaaegu ainsana ei ole seto rõivit seljas. Hoopis maajuugendlik kaelakee ja lyhikeste käistega lillakas kleit. Teised on paksult riides, sest talv ju, kolmepäevased istjatsed läbi, korraks välja valgesse tuldud pilti tegema, jalge all lumi. Patsi on pannud selga selle õhukese kleidi, mille all ta väiksed liikmed kõik kananahale läksid ja nyyd kergelt, trotslikult värisevad. Mitte pildistamise jaoks, vaid, et yhele meeldida – ja teistest hoolimata – istub seal, näol see kylm, trots nende vastu, kes talle ylalt alla vaatasid, kuigi ta tegi näputööd paremini, ja veel midagi, mis elab nyyd edasi minus ja mille tõttu me mõnedel piltidel oleme yhte nägu. Ylikonnas, veidi pilukil silmega Alĺa kylitab paremat kätt ta jalge ees. Minutike enne pildistamist oli Patsi tal soni alt tulnud tukka sirgeks ajades pead silitanud. Noorepõlve esimene armastus on igal pool pisut sarnane. Tunne, mis ei tea veel kohustuste raskust, lähiruumi võimuvõitlust, kaalutlemist, solvamisi ja solvumisi. Antakse ja saadakse, sest teine on olemas, on lähedal, kodu kutse ja teostunud ime. Alĺa elas jõe taga Kolosovas. Sama kant, aga õieti märkasid nad teineteist alles sellel kylmkaredal talvel Saatserinna kiriku juures ja lihavõtte munaloomkal. Patsi käest lastud, liivarada pidi alla veerev muna oli myksanud Alĺa oma nii, et sai selle endale, paar tykki veel pealegi. Ja sõi tolle vereväkirja muna poisist mõeldes oma nimipyhäse ees ära ka. Nende armastuse keskpaigas joosti juba kodunt ära ja vaadati Petseri Arsi kinos kaelakuti ilupilte, aga alguses voolas Piusa. Jutud yle jõe, kumbki syndsalt omal kaldal nendel pikkadel tööjärgsetel suviõhtutel kolmekymnenda aasta paiku. Vaatame praegu veel yksteist, enne kui järgneb, mis järgnema peab. Kummarduti madalale kaldaveerde, et paremini kuuleks. Sulinvulin kandmas minema pikka päeva. Voolava vee kohal vahetatud laused. Ylestunnistused uitavate kalade selgadel, kuni jahedus ja kihulased kummagi ära koju ajasid. Yhel õhtul tõi Alĺa laterna, syytas selle hämaruses ja kõigutas tulukest keset udulaamasid. “Tiiät … mi elo om säänesama.” Neile tulid vaiksed hetked eemal sirelitihnikus sellel ajal, kui kirmas hakkab laiali vajuma. Kokkusaamised metsalagendikkudel, pikad salajased jalutuskäigud, kõrge kõo juurde väiksesse puuvakka yksteisele jäetud kirjad täis “armakõisi”, “lillikõisi” ja igavese truuduse lubadusi. Patsi omadel mõni joonistus või märk, mille tindijooni vahel ähmastas suviõhtune vihm. Alĺa naeris neid vaadates, vajutas sinna huuled, ajades tindiõied veelgi enam laiali. Hiljem mõni aeglane tants, kus liiguti kõrvuti ja plaksutati, keerutati harvakult ja siis paarideks jaguneti ning paarilist ei vahetatud. Sai vaadata teist liikuvana ja igast kyljest. Petseri tuletõrjeorkestri trubad mängisid aigupiteh, makõst ja halõdast, vananaistesuvi andis loomulikule lennutundele kergust juurde ja märkamatult möödusid ilusamad hetked elus. Tõusid aja kohale nagu oma tiibadest teadmatud linnud. Polnud muu häirimatu, oli kadedust ja sosistamist, rivaale, lahusolekut, nad olid lapseohtu ju veel. Ja siis, nagu öeldakse, “sekkusid olud”. Alĺa vanemad ei tahtnud, et nende poeg võtaks nõia tytre. “Aŕa om timä Su kaehtanu’, jäta no maahha taa jutt.” Patsil käis kosilane, agar ja hakkaja tsura, kaasas kylavanemast Maks. Oma armsal oli koolirahagi võlgu ja kodust välja mineja pojana ei olnud ka maad. Isa mõtles majandust ja tulevas põlves hakkama saamist. Lubas teisele, kuigi ajasid vastu ja nutsid patja. Oli turul ka yks kakelus selle asja pärast ja kalli sinikatega nägu akna all järgmisel päeval. Viipas sirelite varjust, et “tule no ära toast.” Tuli. Seisid vastakuti nagu tyhjuse äärel. Patsi paitas valutavat kohta poisi näol. Alĺa lykkas käe tasakesi ära. “Saa-ai meist imp midägi.” Seda kaotada, kes Su moodi tundub. Pikk, igapäevane piin. Nii valus, et Vanaema parim sõbranna Linda ytles: “Ma lubasin talle, et ei räägi sellest kellelegi.” Aga ma teadsin juba.
Jah, need eri põlvede nukrad asjad. Vanemate ja vanavanemate sydamed tõmbuvad valust kokku järeltulijate kannatusi nähes. Lapsed ja lapselapsed taipavad eelkäijate raskusi tihti alles takkajärgi. Ja peaaegu kõikjal on vaikimise osa. Olnud rõõme avaldatakse lahkemalt, kuid need on ka vähemuses siin mornil maal. Neist on raske nii jutustada, et kuulaja aru saaks ja naerataks. Seisame olnud rõõmude varjudena. Saame nii tihti ytlematajätmiste meistriteks, et teadasaamised tabavad meid seda rängemalt. Miski pysib rääkimata, mis mind aidanuks. Muidugi on mõnda õudust tervislikum maha matta, kuid ei tea, kas ta sealtki kodu käima ei hakka. On mingi diskreetsus olemas, aga ka vajadus haarata elu platood kui tervikut ja siis ei ole need syndmused enam kellegi eraomandus. Yksteiselt õpime inimlikkust. Inimkond ja ajalugu on näidetest tulvil. Tunnistame ammu juhtunud rõõmu ja kurbust, paneme need oma hõisete ja nukrustega kõrvuti ja saame ehk midagi selgeks. Polnud syda enne teisiti rinnus kui nyyd. Ja karmasidemes on kiude, mis ei kulu. Need, kes on meis tõeliselt elanud, jäävad sadadeks kehastusteks ja põhjustavad meiega juhtuva tuuma. Saame pisut muuta nende peegeldust endas. Pindmine mälu võib nõrkeda, kuid sisetunne säilib nagu kasvamise aastaringid puus. Ootamatutes meenumistes ja unenägudes alastub kõik jälle.
Seejärel aeg justkui kattis midagi. Aastad ja muutused, lõputuna näiv töö ja hool. Vanaema pani oma pesukapi riiulite manu ukse sisekyljele lapselaste joonistused ja Tarmo Pihlapi pildi. See tekkis sinna pärast TP yksildast surma ja pildi pruuni kapiukse taha salapaika panek andis igavese mälestuse tunde. Patsile meeldis Tarmo nägu. See oli illos mehekene, keda ei olnud tööga ära aetud, vaid ta oli saanud luuletada