12 jõulujuttu. Tarmo Teder

Nõnda moodustus sinna psühhoneuroloogiahaigla aianurka mõneaarine omaette jalutuskast, vist rahutute hullude tarbeks. Avarasse boksi viis lumme tuisanud lahtine jalgvärav.

      Ta sõrmitses tsinktraadist piirdekudet, kujutles end lahterdatud jalutusalusena ega märganud ümbruskonna lumel ühtegi jalajälge peale iseenda astutute. Ka jalutusaiast kõrgusid sirged männitüved ja selle nurgas seisis puust välipeldik. Sinna ta suunduski.

      Üpris korralikus peldikus oli pime ja karge, ta nuhutas, kuid ei tundnud vähimatki haisu. Ukse piilumiseks veidi irvakile jätnud, veendus ta, et ka välisõhk on puhas – saba ja sanitarideta. Ta krapsis tiku põlema ja uuris välikäimla sisemust – augul polnud kaant. Teise tiku põhja kukutanud, nägi ta habiseva leegi kumas roosteseks kuivanud vahtralehti ja mõnda kägrutatud paberit. Tikk kustus augupõhjas, jälle valitses pimedus ja vaikus.

      Ta ei uskunud end olevat seesmiselt nii tühi, mahajäetud ja nukker nagu see peldik. Kuid milleski tundis ta selle hullupeldikuga ometi hingesugulust?

      Mees tõmbas ukse haaki, istus, pidas aru ja rüüpas. Varsti oli päris hea olla, läbisegi tulid ja läksid mõtted, meenutused, kujutlused. Ta polnud end kunagi üheski ruumis nii hästi tundnud kui ses rahutute hullude välikäimlas keset lumesadu. Võibolla polnud siia unustuse ilmanurka juba pikki kuid ühegi hingelise jalg astunud. Väli oli puhastunud, mikromaastik ideaalne. Ta võis enesesse pöörduda.

      Millest õieti oligi see nende viimane riid naisega alanud? Ah soo! Sellest beežist kleidiriidest. Juba lõuend maksis kohutavat hinda, vist oma viiskümmend krooni ruut. Värske idee palangus oligi ta kleidiriide alusraamile tõmmanud ja lateksiga üle kruntinud. Sellest tõusiski vastik kisa. Kuid põhjus peitus hoopis muus. Jah. Ta oli üldiselt põlatud kunstnik, üksildane, erialase hariduseta ja jäärapäine, kes oma suhtlemises ei osanud ühtegi ringkonda sisse pugeda ning käitus kummaliselt. Teda kardeti, välditi ega tehtud märkama. Kuigi nii mõnedki ta maalid olid vabariiklikel näitustel teiste hulka eksinult rippunud. Oma ülevaadetes libisesid kriitikud tast mõne dotseerivalt halvustava fraasiga üle, õiget sõpra ja metseeni tal polnud, nagu tellimusigi. Loomaaia talitaja kesise palgaga oli hüperinflatsiooni kaoses raske söönukski saada, mis siis veel rääkida aina defitsiitsemaist ja röögatult kallitest värvidest. Tal puudus vähimgi valuuta ja ateljee, kus rahulikult uute, ajastust tingitud materjalidega avangarditseda. Toanurgas nappidel vaikustundidel ette häälestunult midagi mõjuvat luua näis lausa võimatu. Plikatirtsu tuli lasteaiast tuua, talle tähti õpetada, sadadele küsimustele vastata. Naine näägutas niigi ja tegi mehe väärikust alandavaid etteheiteid. Loomaaia karges heinaküünis midagi geniaalset pintseldada paistis skisofreeniana, ometi peitus siin tõsine võimalus, milleks tal aga kahjuks puudus tahe. Nii oligi ta omadega üpris peldikus.

      Ei, ta ei soigunud ega kippunud eriti väliseid olusid ja aega süüdistama, kuid eksistents muutus järjest absurdsemaks ja ta ei näinud vähimatki väljapääsuvõimalust. Vabadus oli seitsme sõnniku alla mattunud, tõde tosina taba ja tabu taga.

      Ometi oli Eesti iseseisev ja ülemaailmselt tunnustatud riik. Ent santki seisis ise oma puujalal ja loomulikult peeti maailmademokraatias luukajat teiste kodanikega võrdõiguslikuks. Eeh, elu, eluke – härgtüütult veniv sitane, hämatud elu närul ja armsal isamaal. Aga mida ta ise oma kolmekümne kolme aasta jooksul selle sandistatud isamaa hüvanguks teinud oli? Midagi siiski oli! Ehk maksid need paar tema meeletut aastat kodanike komiteede liikumises rohkem kui sadade tuhandete teiste kohusetruude kaasmaalaste rügatud tööaastad moodsa orjuse rutiinis?!