isa on nagu … jah, nagu küpsetamata kanakotlet!” ütles Serafima.
„Täpselt selline ta on!” itsitas George. Ka Andrei naeratas. Serafima õel märkus oli täpne.
Lapsed suundusid ühele ja nende vanemad teisele poole. Kui seltsimees Satinov möödus, noogutas ta järsult Andreile, kel polnud aimugi, kuidas sellele reageerida (kulpi lüües? Ei!), ent siis kandis rahvasumm ta juba koridori mööda eemale.
Kooli võimlas olid paksude köite alla, mis rippusid kõrge puitlae talade küljes nagu tohutud silmused, paigutatud puitistmete read. Seinu katsid rööbaspuud ning tagaseina läheduses Lenini büstiga ehitud Lenini nurgakese kõrval seisis puust võimlemishobune. Puidust lavale olid kahte ritta seatud istmed õpetajatele, keskel direktor Medvedeva oma – ainus käetugede ja patjadega tool. See kool on nagu mini-Venemaa, mõtles Andrei. Igal institutsioonil oli oma hierarhia, täpselt nagu parteil. Seintel rippusid Stalini ja teiste juhtide tohutud portreed – ja seal, järjekorras neljandana, oli ka Satinovi pilt.
Kui kõik viissada õpilast oma sõbrad üles leidsid, valdas Andreid hetkeks paanika. Nad kõik tervitasid üksteist pärast koolivaheaega – mis siis, kui Andrei siin endale kohta ei leia? Hetkeks kohtus ta pilk George’i omaga, aga siis vaatas George kõrvale. „Minka, ma võtsin sulle koha ära,” hüüdis George. „Serafima, tule siia!” Võttes istet Minka Dorova (Küpsetamata Kanakotleti tütre) ja Serafima (filmistaari tütre) vahel, õhkus George’ist noore poisi roosapõskset heameelt, kes usub end olevat õigel kohal. Keegi pikka kasvu punapäine poiss tõttas võtma kohta sisse teisel pool, Serafima kõrval.
Andrei otsis endale kohta ja talle tundus, et sellele kulus kohutavalt kaua aega, siis istus ta lõpuks kergendust tundes ühele tühjadest kohtadest George’i ja Serafima vastas. Tema kõrvale istus sale heledate juustega tüdruk. Tüdruk heitis pilgu George’ile ja tema sõpradele ning pöördus siis Andrei poole, nagu oleks hetk tagasi unest virgunud.
„Oi, tere. Sa oled uus?”
„Jah,” vastas Andrei
„Hm,” ümises tüdruk. „Mina olen Rosa Šako.”
Ilmselt on ta marssal Šako tütar, mõtles Andrei, kes oli kooli ees äsja õhujõudude ülemat silmanud. Kui nad olid teineteisel kätt surunud, jäi tüdruk silmitsema pingirida, kus istus George, nagu oleks ta Andrei taas unustanud.
„Need seal on minu sõbrad,” ütles Rosa. „Kas sa kohtusid juba väljas George’iga?”
„Tegelikult mitte.”
„Küllap on raske saabuda kooli viimasel veerandil,” ütles Rosa. Andrei meelest nägi tüdruk oma siniste silmade ja kuldsete lokkidega välja täpselt nagu ingel mõnest lasteraamatust. „Kas näed seda punase peaga poissi?”
„Kas seda, kes istub Serafima kõrval?”
Tüdruk näost libises üle vari: „See on Nikolaša Blagov. Minu sõber.” Tüdruk avas just suu, et veel midagi öelda, aga siis – kuss! – vaibus kõigi hääl sosinaks. Mööda vahekäiku sammusid järjekorras sisse õpetajad ja tõusid astmeist üles lavale täpselt samal kombel, nagu saabusid kongressile Stalin ja Poliitbüroo liikmed.
„Kas tead, kes nad kõik on?” päris Rosa lahkelt.
„Ma tunnen ainult teda,” vastas Andrei, kui direktor Medvedeva lavale sammus, kannul asetäitja, mees, kelle rasvased pruunid üle kiila pealae kammitud juuksesalgud meenutasid vitskorvi.
„See on doktor Rimm!” sosistas Rosa, kui mees neist möödus. „Serafima, kes meil kõik hüüdnimed välja mõtleb, kutsub teda Ümisejaks. Kuula.” Seltsimees Rimm ümises valjult viisikest, see oli äratuntavalt laulu „Elagu seltsimees Stalin” viis.
„Tasa, George!” ütles seltsimees Rimm kõrgel toonil. „Vaade ette, Serafima! Istuge sirgelt! Distsipliin!”
Siis saabusid ülejäänud õpetajad. „See on seltsimees Satinovi naine Tamara,” ütles Rosa. „Ta õpetab inglise keelt.”
Järgmisena sisenes priske vanahärra, kelle lotendavate siniste lühikeste pükste ja punaste sokkide vahelt vahtisid välja kortsulised parknaha karva põlved. „See on Apostollon Šuba, meie kehalise kasvatuse õpetaja. Vaata, ta näeb välja nagu tsaariarmee veltveebel. Ja see ta oligi.”
„Tõesti?” Kuidas küll too heliharki meenutavate vuntsidega sell terroriaja üle elas, mõtles Andrei. Aga Andrei kuulus sellesse põlvkonda, kes kasvas üles usus, et ettevaatlikkus on elus peamine, ega öelnud midagi.
Ühe õpetaja tool oli endiselt tühi. Ning siis hüppas lava tagant osavalt välja keegi lotendavas liivakarva ülikonnas ja triibulistes sokkides mees. Lastesumma läbistas pomin.
„Alati viimane!” ütles Rosa tasakesi. „Aga tal on uus kanaarilinnukollane lips! See on Benja Golden, kes õpetab meile Puškinit.” Andrei nägi, kuidas too vilgas, laubalt taanduvate juuste ja mängleva naeratusega mees end oma istmele libistas. „Serafima kutsub teda Romantikuks. Kui sul veab, satud tema klassi; kui ei vea, saad Ümiseja Rimmi.”
Uue kellahelina peale sigines saali kramplik vaikus. Direktor Medvedeva koputas kepikesega puldile: „Tere tulemast tagasi kooli sel meie ajaloolise võidu ajastul, mille saavutas meie geniaalne juht seltsimees Stalin!” Direktor andis märku doktor Rimmile, kes seepeale ette astus. „Üks küsimus, komnoored!” tuututas Rimm häälel, mida telefonis võinuks pidada sopraniks. „Kui peaksite valima, kas jääda ilma kõigist oma asjadest või komsomolimärgist – kumma te siis valiksite?”
Nüüd tõusis püsti üks poiss, kelle juuksed olid Nõukogude juhtide moodi uhke lainena tahapoole kammitud, ja asus vastamist juhtima.
„Kõik oma asjad,” hüüdis ta.
Andrei tundis temas ära ühe Satinovi poegadest.
„See on George’i vend Marlen,” sosistas Rosa talle kinnitusena kõrva. Rosa lõhnas roosivee järele. „Kas sa oled komnoor, Andrei?”
Andrei soovis, et see nii oleks, aga määritud lastel polnud noorkommunistide hulgas kohta.
„Pioneerid! Tõuske! Pioneerid, kas olete valmis?” hüüdis doktor Rimm. Punaste rättidega pioneerid vastasid kui üks mees: „Alati valmis!”
„Tubli, pioneerid!” Doktor Rimm vaatas võimlas ringi. Andrei oli liiga vana, et praegu pioneer olla, aga ta oleks andnud kõik, et tohtida kanda punast kaelarätti.
Direktor Medvedeva koputas kepikesega. „Nüüd tuleb kõnetooli Mariko Satinova,” teatas ta. See perekond on kõikjal, mõtles Andrei, kui väike patside ja punase kaelarätiga tüdruk lava küljele ilmus.
Direktori kepike tegi kop-kop ja see oli märgiks klaveri taga istuvale noorele heledate juustega õpetajale, kes asus võtma avaakorde, mida Andrei nii hästi tundis.
„Ja kes klaverit mängib?” küsis ta.
„See on Agrippina Begbulatova, muusikaõpetaja abi,” vastas Rosa, sellal kui tüdrukuke asus laulma õpilaste hümni „Sind täname, seltsimees Stalin” esimesi ridu. Andrei võinuks seda laulu laulda une pealt; tegelikult ta mõnikord tegigi seda.
Direktor Medvedeva luges ette õppeveerandi teated: rääkis Krimmis asuvast pioneerilaagrist Artek; teine jalgpallivõistkond pidi mängima V. M. Molotovi nimelise kool-kommuuni number 54 vastu. Benja Golden näis mitmesse sõnumisse pisut lõbustatult suhtuvat, märkas Andrei, kui õpetajad hanereas välja läksid ja kooliveerand algas.
Direktor Medvedeva kirjutas midagi oma laua taga, kui Andrei tema kabinetti juhatati. Kabineti sisustuseks olid üksainus bakeliidist telefon, väike Stalini foto ja pisike seif. (Andrei teadis, et telefonide arv, Stalini portreede ja seifi suurus ning kvaliteet olid kõik võimu ulatuse näitajad.) Üle ühe seina tõmmatud loosung teatas: „Täname teid, armas marssal, vabaduse, meie laste õnne ja elu eest.”
Direktor osutas käega puust toolile. „Tere tulemast kooli. Me vormime siin uusi nõukogude kodanikke, mõistad?”
Õnnetuna ootas Andrei, millal kõlab „aga”, millest