toonud talle suure koogitüki ja peaks varsti tooma ka kingituse, ning Dossie jääb naeru tagasi hoides teda vaatama. Poiss on end tõsiselt vaos hoidnud ega pole oma kolmekuningapäeva kingi kohta midagi küsinud, ent selge on see, et tema jaoks sõltub kingituse kättesaamine jõulukaunistuste sissepakkimisest ja seetõttu on ta järgmiseks sammuks valmis. Dossie kergitab kulme ja pöörab pilgu Clemile, kes noogutab.
„Kas sa saaksid tädi Gabrieli enda hoolde võtta? Ja püha perekonna? Jõulukuusega on päris palju tegemist ja kui sa nendega hakkama saaksid, oleks sellest palju abi.”
Jakey ajab oma tähtsust tunnetades silmad pärani; ta kasvab silmanähtavalt pikemaks. Ta noogutab. „Aga kui ma tahan tädi Gablieli kätte saada, pean ma tooli peale lonima.”
„Ma tulen teile appi,” ütleb Dossie. „Ma aitan ehted kuuselt maha võtta ja siis saab issi kuuse välja viia.”
Nad lähevad koos elutuppa ja naine tõmbab kummuti raske alumise sahtli välja. Nähtavale ilmunud tühjad karbid ja kotid laob ta diivani peale ritta. Jakey haarab linase kingakoti ja jääb uurima nimesilti, millele on punase niidiga tikitud tähed: C PARDOE. Ta teab, et nende tähtedega on kirja pandud issi nimi, mis on ühtlasi tema nimi, ja et kingakott kuulus issile, kui ta oli väike ja käis koolis. Ta tõmbab kotisuu pärani ja viib koti kuuse kõrvale madalale lauale.
Milline jõuluehe peaks olema esimene? Ta pistab kotti lehma ja seejärel eesli, asetab need kõrvuti päris koti põhja ja piilub seejärel sisse, et teha kindlaks, kas nendega on kõik korras. Umbsevõitu kotis puhkavad loomad näivad õnnelikena. Järgmisena läheb kotti põlvitav karjane, käed välja sirutatud, ja seejärel Hommikumaa targad: üks, kaks, kolm. Ta piilub uuesti kotti, mille sees kõik mõnusalt kõrvuti pikutavad.
„Nad puhkavad,” ütleb ta Dossiele. „Nad almastavad puhata.”
„Muidugi. Nad on seisnud või põlvitanud kaksteist päeva jutti. Kui sina peaksid kaksteist päeva seisma, vajaksid ka sina puhkust.”
Jakey sirutab käe teise karjase ja Joosepi järele ja tunneb end palju rõõmsamalt. Kui Joosep on end koti põhjas mugavalt sisse seadnud, asetab ta tema kõrvale Maarja. Peaingel Gabriel, väärikas pilk tühjusesse suunatud, tiivad lahti rullitud, pühapaiste katki, läheb kotti järgmisena ning pisike ase ja Jeesuslaps jäävad viimaseks. Jakey paneb ka sõime kotti, aga jätab magava tite enda kätte.
„Jeesuslapsele ei ole puhkust talvis,” lausub ta peaaegu iseendale. „Ta on kogu aeg puhanud.”
„Aga ta tahab olla oma pere juures,” väidab Dossie. „Muidu hakkab ta sellest puudust tundma.”
Poiss peab endaga aru, kas sellest tuleks suurem number teha, vastu vaielda, aga talle meenub ees ootav kingitus ja ta otsustab asja sinnapaika jätta. „Olgu,” nõustub ta heatujuliselt.
Ta paneb Jeesuslapse kingakotti, heidab kõigile kujudele viimase pilgu ja tõmbab kerge pingutusega kotisuu nööriga kinni.
„Tubli,” kiidab Dossie. „Talli paneme sahtlisse eraldi. Kas sa saaksid nüüd ka tädi Gabrieli sisse pakkida?”
Ta võtab suure koguka kuju raamaturiiulilt alla ja toetab selle diivanipatjadele pehme majapidamispaberi rulli kõrvale. Jakey jälgib nukralt tema tegevust: ta hakkab puudust tundma ingli naeratusest ja rahustavast tundest, et ingel kaitseb teda. Ta mõtetes väreleb mälestus unenäost, mida ta on korduvalt näinud: nende maja sissesõidutee vastas puude vahel seisab liikumatult heledatesse sallidesse mässitud vaikiv kuju ja jälgib teda. Praegu ei meenu Jakeyle, kas ta on ka päriselt voodist välja roninud ja läbi akna seda kuju näinud või on see ilmunud vaid unes. Ta patsutab sõrmedega raskeid klotse tädi Gabrieli jalgade otsas ja tema pehmeid polsterdatud tiibasid, puudutab punasest satiinist südant, mida ingel hoiab oma töntside käte vahel.
„Ära unusta tal krooni peast võtta,” ütleb Dossie, „ja seda eraldi paberisse keerata. Vaene vanatädi Gabriel. Tema on tõesti puhkuse ära teeninud. Siis on ta jälle valmis järgmiste jõulude ajal välja tulema.”
Jakey võtab aupaklikult paksudelt nöörist juustelt kuldse traadist krooni; ta kummardub ettepoole, et tema suu jääks siidniidist naeratusega kohakuti.
„Järgmiste jõulude ajal kohtume,” sosistab ta. „Puhka lõõmuga.”
Ta paneb ingli pehmele majapidamispaberile ja mässib ta otsekui teki sisse. Ta ei taha kinni katta tema nägu, sest siis ei saa ta hingata. Ta asetab ingli väga ettevaatlikult suurde paberkotti, keerab veidi paberit ka krooni ümber ja lükkab krooni talle järele. Äkitselt haarab teda jälle kurbus: nii vastik, et tädi Gabriel on peidus paberkoti sees nagu mõni suvaline poest ostetud asi. Aga ta ei jõua suud lahti teha, sest Dossie kõnetab teda esimesena.
„Kas sa saaksid mind aidata, kullake?” küsib ta. „Ma olen üks vana tobu. Võtsin nii palju asju alla ega suuda nüüd leida karpi, kuhu nad sisse lähevad. Äkki on see diivanil? Just. Seal see ongi. Tule vaata neid pisikesi kujukesi, Jakey. Kui su issi oli sinuvanune, olid need ta lemmikud.”
Ja Jakey läheb vaatama tillukesi puunukke – trummipoissi, lumememme ja pisikest poissi laternaga – ning aitab Dossiel panna need väikese rohelise karbi sisse; vanaema näitab talle õrnu klaaskuule, öökulli, kella ja kellukest, ning ohtlik hetk ongi möödas.
Sellel ööl näeb ta jälle unes kuju, kes seisab heledates rõivastes puude vahel ja jälgib teda. Aga ta ei karda enam: ta teab, et see on tädi Gabriel.
Sissesõidutee jookseb läbi suurte kivist keskpiidaga mitmepoolsete akende ja tugeva tammepuust uksega maja eest, suundub kaarekujuliselt avatud fassaadiga tallideni, mida kasutatakse garaažina, ja lõpeb tõllakuuri juures. See hoone on muudetud külalistemajaks, kus peatuvad sellised maailma eest varju otsivad väikesed seltskonnad, kes ei soovi peatuda peamajas ega einestada külaliste söögitoas, vaid eelistavad ise toitu valmistada, kellele meeldib jalutada piki randa kulgeval jalgrajal ja külastada Padstow’d ning osaleda kabelis igapäevastel jumalateenistustel. Tegu on võluva hoonega, mille aknad avanevad loodesse, üle Atlandi ookeani ranniku merele, ning kagusse, puuviljaaia poole, kus õunapuude vahel seisab haagissuvila.
Kunagi oli haagis ühe eraknunna pelgupaik, nüüd on see Janna kodu. Naine astub trepist alla, katab lõvilakka meenutavad juuksed eredavärvilise salliga ja on valmis vapralt külma õhku trotsima. Vagunelamus, mille akendest voogab sisse madal talvepäike, on hubaselt soe; silmipimestav valgus särab tema vähestel väärtuslikel esemetel, peegeldub vastu väikeselt hõbedaselt vaasilt, mille Clem ja Jakey talle jõuludeks kinkisid. Vaasi panekuks leidis ta puude alt mõned rohelisesooniliste lehtedega kahvatud lumikellukesed ja imetleb nüüd hommikuti pisikese laua taga süües hardunult õrnu õisi.
Vaas on pärishõbedast ning Janna oli ühteaegu vapustatud ja ülitänulik, et sai nendelt kiindumuse märgiks niivõrd hinnalise eseme. Kingituse ettevaatlikult paberi seest välja võtnud, oli ta tajunud Jakey erutust ja Clemi vaevumärgatavat rahutust. Tema siiras rõõm oli mõlemad õnnelikuks teinud ning isa ja poeg olid nagu kaks meest omavahel kergendatult pilke vahetanud, mis tema meelest oli eriti armas.
„See meeldib mulle väga. Imekaunis,” lausus ta, asetas vaasi lauale, libistas sõrmega üle pinna keerduvate vagude ja kallistas seejärel Jakeyt. Clemi ta ei kallistanud: Clem pole sedasorti mees, keda võiks niisama lihtsalt emmata; ta on hoopis teistsugune kui tema ema Dossie või õde Emily. Esiteks on Clem päris pikka kasvu ja hästi kõhn, peale selle on temas midagi karmi – seda väitis kunagi Dossie, kes kasutas just niisugust väljendit: „Clem on sellise karmi olekuga, kas pole?” – ja selles mõttes isa Pascali moodi. Jannale meeldib isa Pascal, sest ta ei esita kunagi küsimusi ega arvusta teda, ja seetõttu on just tema see inimene, kellele ta üle hulga aja rääkis oma elust: näiteks oma isast, kes lasi jalga juba enne tema sündi, ja emast, kes oli sel ajal veel ise lapseohtu. Sellest, kuidas nad pidevalt ringi rändasid ja kuidas teda hiljem ühest kasuperest teise saadeti, sest ema jõi, ja kuidas ta kasuvanemate juurest ära jooksis, et üles otsida oma ema.
„Me tundsime reisimisest puudust,” rääkis ta isa Pascalile. „Me olime pidevalt teel. Erinevatesse paikadesse. Kui ema viimaks ratastooli jäi, ei suutnud ta seda välja kannatada. Mina olen samasugune.