et kellegi poleks tulnud pähe tema sõnades kahelda või näha neis midagi muud kui puhast tõde. Nii ilmne oli sõbra puhtsüdamlik heasoovlikkus, et isegi Willil ei paistnud kerkivat huultele ühtki salvavat märkust; kehitanud korraks õlgu, hakkas ta minema kiirel sammul nende ees läbi katedraali ja astus välja idakloostrisse.
Nad sattusid nelinurksesse aeda, mida ümbritsesid kloostrimüürid. Nende veeres kõndivad inimesed rääkisid summutatud häälel, nagu viibiksid ikka veel kirikus. Keegi ei märganud Tessat ja tema kaaslasi, kui nood võtsid suuna ühes müüris oleva kahe poolega tammise ukse poole. Vaadanud korraks ringi, võttis Will taskust stele ja vedas selle otsaga üle puidu. Korraks välgatas sinine valgus, siis avanes uks. Will astus sisse ning Jem ja Tessa järgnesid talle. Raske uksepool langes tüdruku järel kõmatades kinni, nii et Tessa suutis hädavaevu päästa seelikuserva selle vahele jäämast. Ta astus kiiresti sammu tagasi ja pöördus siis. Pimedus oli peaaegu pilkane. „Jem.”
Kohe süttis tuli; Will oli tõstnud kõrgele oma nõiavalguskivi. Nad seisid suures kivist seinte ja võlvlaega ruumis. Põrand oli tellistest ja kaugemas seinas võis näha altarit. „Oleme reliikviaruumis,” ütles Will. „Kunagi oli siin varamu. Kõik seinaääred olid täis kulla- ja hõbedakaste.”
„Kas varjuküttide varamu?” küsis Tessa jahmunult.
„Ei, Briti kuninglik varakamber, sellepärast ongi seinad ja uksed nii paksud,” selgitas Jem. „Aga meie, varjukütid, oleme siia alati ligi pääsenud.” Nähes tüdruku ilmet, lisas ta naeratades: „Kuningakojad on läbi aegade maksnud nefilimidele saladuse katte all kümnist, et nood hoiaksid deemonid nende riigist eemal.”
„Ameerikas küll mitte,” vastas Tessa söakalt. „Meil ei ole kuningriiki…”
„Sul ei maksa kahelda, et teiegi valitsuses on osakond, mis tegeleb nefilimidega,” ütles Will ja seadis sammud altari poole. „Omal ajal oli see sõjaministeeriumi pädevuses, nüüd peaks niisugune kohustus lasuma ühel justiitsministeeriumi harul, mis…”
Lause jäi lõpetamata, sest samal hetkel nihkus altar ägisedes kõrvale ning nähtavale tuli selle taga haigutav must auk. Tessa nägi hämaruses vilkumas ähmaseid tulukesi. Will puges tekkinud avausest läbi ja tema nõiavalgus hajutas pimeduse.
Tessa järgnes poistele ja leidis ennast pikast allapoole suunduvast koridorist. Nii seinad kui ka lagi ja põrand olid ühesugusest kivist, nagu oleks käik uuristatud otse kaljusse, ehkki selle pind oli vähimategi konarusteta. Iga paari meetri järel valgustasid koridori nõiavalguslambid. Need paiknesid seinast väljaulatuvates inimkäekujulistes hoidjates, mille sõrmed pigistasid tõrvikut.
Altar libises noorte selja taga oma kohale ja nad kõndisid edasi. Mida kaugemale nad jõudsid, seda järsemaks muutus kalle. Valgustid heitsid käiku sinakasrohelist kuma, mis tõstis esile kivisse raiutud kujundid. Ikka ja jälle kordus üks motiiv: ingel tõuseb tuleleegis järvest, hoides ühes käes mõõka ja teises karikat.
Lõpuks jõudsid nad kahe hõbedase ukseni. Mõlemale oli graveeritud märk, mida Tessa oli näinud juba varemgi: neli omavahel läbipõimunud C-tähte. „Clave, Council, Covenant, Consul,” loetles Jem märkidele osutades. „Need esindavad Klaavi ja nõukogu, püha lepinguseadust ja konsulit,” ütles ta, enne kui Tessa jõudis küsida.
„Konsul. Tema seisab siis Klaavi eesotsas. Võiks öelda, et omamoodi kuningas või?”
„Tema ei päri ametikohta nagu tavalised monarhid,” ütles Will. „Ta valitakse nagu president või peaminister.”
„Ja nõukogu?”
„Noh, selle liikmeid näed sa juba õige pea.” Will lükkas uksed lahti.
Tessal vajus suu ammuli. Ta pani selle kohe kinni, aga jõudis siiski märgata endast paremal seisva Jemi näol kerget muhelust.
Nii avarat ruumi kui see, mis tema pilgule nüüd avanes, polnud tüdruk kunagi varem näinud. Saal kujutas endast hiiglaslikku kuplit, mille lage ehtisid maalitud taevatähed ja tähtkujud. Kupli kõrgeimast punktist rippus alla tohutu suur leegitsevaid tõrvikuid hoidva ingli kujuline kroonlühter. Ruum oli sisustatud pikkade kaarduvate pinkidega, mis moodustasid amfiteatri. Will, Jem ja Tessa seisid kolmveerandi ulatuses istujatega täidetud pingiridade keskelt alla kulgeva trepi kõrgeimal astmel. Alumise otsa juures oli põrandast kõrgemal paiknev platvorm, millel seisis mitu ebamugava väljanägemisega kõrgekorjulist puittooli.
Ühel toolil istus Charlotte; Henry, kes oli end sisse seadnud tema kõrval, tundus olevat närviline ja vaatas toimuvat suuril silmil. Charlotte oli väliselt rahulik, tema käed lebasid liikumatult süles ning ainult need, kes teda väga hästi tundsid, võinuksid näha naise õlgades ja kokkupigistatud huultes pinget.
Nende ees isemoodi kateedris – tavalisest kõnetoolist oli see pikem ja laiem – seisis kõrget kasvu, pikkade heledate juuste ja tiheda habemega mees, kellel olid võimsad õlad; rõivaste peal kandis ta nagu kohtunik pikka musta rüüd, mille varrukatel sädelesid sissekootud ruunid. Tema kõrval istus madalal toolil vanem mees, kelle pruunides juustes võis näha halli ning kelle raseeritud nägu lõhestasid sügavad ranged voldid. Tolle rüü oli sinine ja kui ta käsi liigutas, nägi Tessa tema sõrmedes küütlemas vääriskive. Tessa tundis ta ära: see oli jäise hääle ja jäiste silmadega inkvisiitor Whitelaw, kes oli küsitlenud tunnistajaid Klaavi nimel.
„Härra Herondale,” ütles blond mees, vaadates muigel sui Willi poole. „Ja härra Carstairs samuti. Teie kaaaslane on siis vist…”
„Preili Gray,” ütles Tessa, laskmata tal lõpetada. „Preili Theresa Gray New Yorgist.”
Ruumi läbis kerge kohin, mis meenutas kaldast tagasi veerevat lainet. Tessa tundis Willi enda kõrval pingule tõmbuvat ning nägi, et Jem avas suu, justkui tahaks midagi öelda. Räägib konsulile vahele, oleks keegi nagu öelnud. See oligi niisiis konsul Wayland, Klaavi kõige tähtsam ametnik. Lastes pilgul ruumis ringi käia, märkas Tessa paari tuttavat kuju: Benedict Lightwood, hoiak puine ja nägu teravate joontega otsekui röövlinnul, tema poeg Gabriel Lightwood, juuksed sassis, pilk tuimalt ette suunatud. Tumedasilmne Lilian Highsmith. Sõbraliku moega George Penhallow; isegi Charlotte’i hirmuäratav tädi Callida, juuksed paksudes hallides lainetes pealaele kuhjatud. Enamikku nägusid ta ei tundnud. Näis, nagu oleks tema ees avatud pildiraamat, mille eesmärk oli tutvustada kõiki maailma rahvaid. Teiste seas leidus blonde viikingitaolisi varjukütte, üks tumedanahaline mees nägi välja nagu illustreeritud „Tuhande ja ühe öö” kaante vahelt väljaastunud kaliif. Indialanna ilusat sari ääristasid hõbedased ruunid. Tema kõrval istuv naine, seljas elegantne siidkleit, oli pööranud pead ja vaatas nende poole; tema õrnad ja ilusad näojooned meenutasid Jemi omi – tal oli samasugune silmade lõige ja põsesarnade kumerus, aga kui poisi juuksed ja silmad olid hõbedased, siis naisel olid need tumedad.
„Tere tulemast siis, preili Tessa Gray New Yorgist,” lausus konsul, nagu teeks asi talle pisut nalja. „Oleme rõõmsad, et tulite täna siia. Nagu ma aru saan, olete juba vastanud paljudele Londoni Enklaavi küsimustele. Mul oleks hea meel, kui nõustuksite vastama veel mõnele.”
Tessa vaatas üle saali Charlotte poole ja otsis naise pilgust kinnitust. Kas peaksin nõustuma?
Charlotte noogutas vaevumärgatavalt. Palun.
Tessa ajas selja sirgu. „Muidugi, kui te seda soovite.”
„Astuge siis nõukogu pingile lähemale,” ütles konsul ning Tessa mõitis, et ta peab silmas kõnepuldi ees seisvat kitsast puitpinki. „Härrasmehed võivad teid saata,” lisas ta.
Will pobises midagi endale nina alla, aga nii vaikselt, et Tessa ei kuulnud, mida nimelt. Will vasakul ja Jem paremal käel, kõndis tüdruk trepist alla, astus kõnepuldi ees seisva pingi juurde ja jäi ebalevalt selle taha seisma. Siit lähedalt nägi ta, et konsulil on sõbralikud sinised silmad erinevalt inkvisiitorist, kelle omad meenutasid kõledat vihmast ilma ja tormist merd.
„Inkvisiitor Whitelaw,” ütles konsul hallide silmadega mehele. „Palun olge nii kena ja ulatage surmamõõk.”
Inkvisiitor tõusis ja tõi oma